NĂŒĂŒd oleme juba mitu pĂ€eva Ă”ndsalt kolmekesi koos oma Tallinna ĂŒĂŒrikodus ja naudime Ă”unapuuĂ”ites Kristiinet, mis on kui kevadine Bullerby. Meriemilt kuulsin, et Cancunis on minu lahkumisest saadik vaid vihma sadanud, palju elektrikatkestusi ja orkaanihoiatused ning 25 kraadi. Tundub uskumatu, sest minu lahkudes oli seal ikka ja alati 31 kraadi. Kuigi ka siis puhus juba korralik tuul, mis murdis palmioksi ja puistas âpalmipĂ€rleidâ nagu mina neid nimetama hakkasin.
Ohhh, kui hea on ikka oma perega koos olla! Siis pole tĂ€htis, milline on meie ĂŒmbrus, parem muidugi kui on soe ja pĂ€ikseline, kuid meie endi ĂŒmber tekib ĂŒkskĂ”ik kus maailma nurgas selline oma mull, mis kaitseb meid kĂ”ige vĂ€lise eest. Nii et saime veelkord kinnitust, et kodu tunne on meie sĂŒdames ja koosolemise tundes, mitte asjades, paikades ega milleski muus.
Ja veel. Oli absurdne tunne olla oma kallitest Atlandi ookeani kaugusel. Korra vaatasin kaardil meie vahemaad kui olin veel Mehhikos, kuid panin kaardi ruttu kinni, sest liiga hoomamatu tundus meid eraldav kaugus. See oli mul esimest korda elus olla nii kaugel oma kallitest, loodan, et ka viimane. Ja esimene kord olla Mikast nii kaua (9 pÀeva) eemal. Igatsus tema jÀrele tegigi selle aja kÔige raskemaks. Mu vaene vÀike oli ju haige ka (nagu Tarieligi). Teadsin, et Mika on parima vÔimaliku hoole all. Tarieli hoolitses ta eest nii hÀsti, kuid oleksin ise tahtnud samuti ta juures olla. Igatsus Tarieli jÀrele oli muidugi ka tohutu, kuid kuidagi mÔtestatum ja endale seletatav.
Taaskohtumine oli igal juhul vĂ”imas!!! Mu kallid olid mulle vaatamata öisest ajast lennujaama vastu tulnud ja ma olin suht sĂ”natu, sest me olime Tarieliga rÀÀkinud, et Mika magab ja ma tulen ise koju. Ohhh, kui hea oli neid kaisutada ja sada musi anda ja sada juttu rÀÀkida ja siis koos uinuda. Sellised nad on – minu superinimesed!!!
Siin videos rÀÀgime oma covidi-seiklusest tÀpsemalt.