Fotosessioon Frida pargis

Täna on Frida Kahlo 115. sünniaastapäev ja sel puhul on just kohane avaldada postitus, mis mul ammu mõttes olnud.

Meie viimane kodu Mexico Citys asus Coyoacanis, Frida Kahlo kodu läheduses. Veel lähemal meile asus temanimeline park. See oli üliarmas väike oaas, kus veetsime Mika ja Tarieliga palju tunde. Park oli tõesti väike, kuid väga kenasti hoolitsetud, varju ja mugavaid istumis- ning mängimispaiku pakkuv. Selle aiaga piiratud rohelise saarekese, mille väravad suleti juba õhtul kell 17:30, keskseks ja eriliseks elemendiks oli huvitava kaldenurgaga betoonist tihedasse bugenvilleaväätidesse mattunud kolonaad.

See ilus arhitektuuriline lahendus muutiski kogu pargi nii võluvaks. Ja muidugi lisasid omapära ka kaaristu ette paigutatud Frida ja Diego kujud. Need olid nii realistlikud ja loomulikus asendis, et tundus nagu oleksid nad tardunud hetkel mil nad siin pargis kahekesi jalutasid.

Nii sündiski mul mõte lasta end Tarielil just selles kaunis paigas pildistada, sest tahtsin jäädvustada oma ilusaid Mehhiko riided ja end Frida stiilis. Tarieli vaatas ja pildistas mind sellise tunde ja pilguga, et hakkasin tema ees särama. Tavaliselt olen ma fotoshootidel ikka ärev, aga seal selles pargis ja Tarieli ees muutusin ma kuidagi ülirahulikuks ja see oli mu, vähemalt senise elu üks sensuaalsemaid fotoshoote. Aitäh, kallis, pildistamast ja enne veel kõik need õied mu juustesse seadmast!

Mexico Citys vaatasime Mikaga koos ka filmi “Frida” (Selma Hayekiga peaosas), mõned lapsele sobimatud kohad kerisime muidugi edasi. Aga lahe oli näha filmis neid paiku, kus just käisime ja tunda, et oleme just Frida sünnimaal. Mika armastus Frida vastu vaid kasvas. Ta ütles, et on nii kurb Frida jala, haiguse ja sellepärast, et tal lapsi polnud.

Need on mu lemmikpildid – tehtud just selle betoonist kolonnaadi all. Bugenvilleavõra maalis seal nii ilusaid varjumusterid meie peale, muutis valguse pehmeks ja minu silmad lausa siniseks 🙂

Ka need pildid on mulle armsad, sest siin olen ma just selline nagu ma end tihti tunnen – mõtlik ja murelik, kuid samas lootusrikas, unistav ja igatsev.

Ja muidugi saime veel palju ilusaid ema-tütre pilte. Üks mööduja ütles meile: “Two Fridas!”

Frida park jääb alatiseks mu südamesse kui üks armsamaid paiku Mexico Citys! Seal lihtsalt oli kuidagi nii hea olla.