Reisipilte sorteerides ilmus eredana üks mälestus. See on Mexico Cityst. Ajast, mil elasime ühes kõrghoones. Nimelt oli seal nelja kõrghoone peale üks ühine sisehoov, kus olid laste mänguväljakud, puitlaudisega kõnniteed, betoonkastides kasvavad kõrrepuhmad ja madalad puud. See suletud sisehoov ja need kõrghooned asusid otse suurte madudena üksteise ülalt ja alt looklevate autoteede kõrval. Betoonseinad summutasid peaaegu täielikult kogu ööpäeva vahetpidamata sõitvate autode müra ja taevas sisehoovi kohal helendas türkiissiniselt. Mind valdas seal näilises vaikuse ja roheluse oaasis kõndides kummaline tunne, et olen kuskil maal, mitte miljonilinna keskel. Seda tunnet süvendas veel üks juhuslikult aknast möödudes nähtud pilt. Esimese korruse maast laeni akendega nurgatoas vana asiaatlik mees, seljas valge rüü ja sõi pulkadega auravaid nuudleid. Ta pilk oli suunatud kaugusse, kuskile sinna, kus voogas ja sahises kõrrepõld. Tema akende all võrsusid kõrte keskel ka sibulate violetsed õiepallid. Eemaldusin ruttu mööda hubaselt põntsuvat puitlaudist. Selles juhuslikult nähtud hetkes oli midagi nii intiimset ning habrast … Maailm maailma sees.
Selline mälestus.
