See ongi kodu

Täna olime enamuse päevast kogu perega hõivatud meie algatatud heategevusprojektiga “Toetame aitajaid!”. Veetsime suure hulga aega laos kinke pakkimas, sest täna andsime üle esimese koguse kingitusi.

Mika oli kogu aeg meiega. Vahepeal käis Ringvaade meid filmimas ja intervjueeris üliarmas Heleri. Arutlesime Tarieliga kas võtta Mikat ikka kaasa nii pingeliseks päevaks. Mina tahtsin, et Mika oleks meiega. Tarieli nägi juba ette, et lapsega on raske sellises olukorras. Isegi nii hea lapsega nagu Mika. Kuid ta nõustus minuga ja Mika sai jälle ühe põneva mälestuse oma lapsepõlve varasalve.

Vahel oligi raske. Kuigi Mika ei virisenud kordagi, kuigi tal jäi vahele nii lõunauni kui ka soe söök. Samas oli väga toredaid hetki, siis kui Mika vahepeal oma tantsu või naljaga pinget maha võttis, Helerile korduvalt kummikomme kinkis ja Lääne-Tallinna Keskhaigla arste-õdesid-hooldajaid liigutas oma kaartidega, mis ta ise neile üle andis.

Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, et kui ühel hetkel ütlesin Mikale, kes peale tunde kestnud laos olemist kenasti omaette mängis sel ajal kui emme-issi möllasid, et: Mika, kallis, kui me selle kõik ära teeme, siis lähme koju, sööma ja puhkama!

Mika vastas rahulikult: Aga see ongi ju kodu! Seal, kus emme ja issi on, seal ongi kodu!