Tsitaat #169 Puhtad lutikad

Eesti meedia mõjul räägime lutikatest. Mika: Aga kuidas sa tead, et voodis on lutikad?Mina: Siis jäävad linadele vereplekid.Mika: Aga äkki need on väga puhtad lutikad?
Eesti meedia mõjul räägime lutikatest. Mika: Aga kuidas sa tead, et voodis on lutikad?Mina: Siis jäävad linadele vereplekid.Mika: Aga äkki need on väga puhtad lutikad?
Mika: Teate, ma arvan et kõik hobused on autode peale kurjad, sest enne autode tekkimist nemad sõidutasid inimesi.
Räägime söögilauas sellest, kuidas me kohtusime Oliviaga. Olivia: Jah, siis ma püüdsingi ta võrku!Mika: Issi? Ta pole enam võrgus, ta on sul ära praetud!
Nuuh, tuli ära 🙂 Mika: Issi, ma ei taha midagi halvasti öelda, aga sa peaksid trenni tegema.
The Sphere‘st kuulsin esimest korda suvel. Lugesin uudist, et Las Vegases saab peagi valmis maailma suurim ekraan – munakujuline ehitis, mis on ekraan nii seest, kui ka väljast. Oma mõtetes tegin linnukese, et eks oleks tore seda näha, kui oleme…
Meil on ikka vedanud: reisides oleme kogenud asju, mida me pole ette planeerinud ja see teebki reisimise eriti lahedaks. Nagu näiteks see, kuidas me Mehhiko pulma sattusime või see, kuidas me tänavu neli korda uut aastat vastu võtsime. Seekord õnnestus…
Iga riik ja rahvus on omamoodi. USA on selles mõttes eriti huvitav paik, sest me kõik justkui teame sellest riigist ja sealsetest kommetest läbi filmide, sarjade, raamatute ja muusika. Kuu ajaga õppisime tundma veidi rohkem seda riiki ja kuigi allolevad…
Mika sööb kahtlase väärtusega mahlapulka.Mina: See on ikka mingi täielik jura.Mika (noogutades): On küll jura…aga mulle maitseb!
Me polnud Oliviaga käinud aastaid mingitel suurtel kontsertitel ja augustis mahtus 8 päeva sisse lausa kaks suurt kontserti. Arvatavasti on suurim põhjus alati olnud see, et ei raatsi kulutada nii palju raha ning motivatsiooni tõmbab alati alla ka mõte sellest,…
Olivia läks õhtul sõbrannadega välja ja meil on issi-tütre õhtu. Need on kujunenud meil selliseks, et ostame midagi maitsvat (seekord burkse ja jäätist) ning vaatame mõnda filmi. Just filmi, mitte animatsiooni. Sest Mika on juba piisavalt suur ja ta on…
Mika: Ma tahan elada 100-aastaseks. Siis ma näen, kuidas mu lapsed kooli lähevad.
Mika: Issi ära söö veel, ootame emme ka ära.Mina: Ma ei söögi. Ainult maitsesin.Mika (paitades mu pead): Good boy!
Võtan Mikalt mütsi peast ja juhuslikult tõmban juustest.Mika: Ai!Mina: Oi, vabandust! Kas sai valus?Mika: Jaa, aga pole hullu.Mina: Jaa, pole maailma lõpp.Mika: Jah, pole. Maailma lõpp on siis, kui sa ära sured.
Sõidame kogu perega autoga. Vahepeal Mika teatab, et ta armastab meid. Olivia vastab, et ka tema armastab Mikat. Mina aga olen hõivatud oma mõtete ja auto juhtimisega ning vestlus libiseb minust mööda. Mika (nõudlikult): Aga sina issi?Mina: Mis?Mika: Kas armastad…
Olivia on hommikuti pigem kinnine, mõtlik ja “käivitub” aeglaselt. Mika kommenterib ühel hommikul Olivia olekut: Emme, sa oled nagu toores kana!