Minu kirjutatud postitustest on kõige populaarsem see, kus ma kirjutasin vasektoomiast. Kui guugeldada sõna “vasektoomia”, siis minu postitus on kohe esikümnes peale Wikipedia artikli ja haiglate infolehti. See viitab sellele, et eestikeelset infot paljude haiguste ja/või meditsiiniliste protseduuride kohta pole eriti palju ja samas on piisavalt palju inimesi, kes soovivad selle kohta rohkem infot.
Nii jõudsin otsuseni kirjutada neerukividest. Ka mina ei teadnud nendest midagi ja kui need asjad, millest ma siin postituses kirjutan, oleksid kuskil ühe postitusena kirjas, siis ehk oleks mul veidi lihtsam aru saada, mis need neerukivid on, kuidas nendest lahti saab ja kuidas sellega toime tulla.
Kui sa arvad, et äkki sul on neerukivid ja soovid kiiresti infot neerukivide liikumise (ja sellest tingitud valu) kohta, siis keri kohe selle postituse lõppu – panin need sinna kirja.
Olgu kohe ka öeldud, et kui sul neerukivid liiguvad ja sa tunned seda valu, siis on veidi hilja guugeldada ja üsna tõenäoliselt (kui valuvaigistid ei aita) pead koheselt pöörduma arsti poole. Sest see valu on hull. Kindlasti kõige hullem valu, mida ma olen eales tundnud ja selle valutunde tugevust kinnitavad ka erinevad infoallikad. Näiteks Wikipedia ütleb nii: “Seda valu, mida nimetatakse neerukoolikuteks, kirjeldatakse sageli kui üht tugevaimat teadaolevat valutunnet.” Selle valu kohta on öeldud ka seda, et see on lähim, mida mees saab tunda võrreldes naiste sünnitusvaludega.
Minu neerukivisaaga sai alguse 2018. aasta detsembris. Olime lapse magama saanud ja nautisime Oliviaga ulmeklassika “Matrixi” vaatamist ning piparkookide söömist kui äkki tundsin, et seljas on imelik valu. Nagu oleks selja ära venitanud. Tõusin püsti, tegin toas paar ringi ja sirutasin ennast. Olivia pakkus, et paneb filmi pausile, kuid ma ütlesin, et seda pole küll vaja teha – kohe sirutan ennast veidi ja saan edasi vaadata. Käisin siis paar minutit edasi-tagasi, aga valu alaselja piirkonnas ei andnud järele. Pigem muutus see tugevamaks, pigistas aina kõvemini ja käis lainetena. Olivia muutus juba murelikuks ja küsis, kas äkki oleks mulle vaja kiirabi kutsuda. Jõudsin talle öelda, et kiirabi ma küll ei vaja, hingeldasin siis valu käes veel paar minutit ja kui Olivia nägi, et mul on ikka üsna halb ja pakkus, et nüüd oleks küll mõttekas abi kutsuda, ei hakanud ma enam vastu vaidlema.
Viis aasta tagasi olin ma 40-aastane ja olles elanud nii vanaks, polnud ma kunagi kiirabi vajanud. See tundus pigem selline vanade inimeste ja suuremate õnnetuste teema. Kuid kui neerukivid tekitavad valu esmakordselt ja see valu muutub väga kiiresti äärmiselt tugevaks, siis tekib ka paanika. Mulle tundus, et äkki on mul südamerabandus või mingi siseorgani järsk hälve, sest valu ei lasknud enam korralikult hingata ja kümne palli skaalal võis see olla seitse-kaheksa. Seljavalu puhul aitab tavaliselt see, kui muuta kehaasendit või liigutada ennast või masseerida seda piirkonda. Minul ei andnud valu aga üldse järele. Proovisin visata pikali – ei midagi, mudisin selga – mingit kasu polnud. Käisin ainult ringi, otsaesine kattunud külma higiga ning hingeldasin.
Õnneks tuli kiirabi kiiresti ja väga ruttu pandi diagnoos – neerukivide liikumine. Neerukividega ongi see pull, et nad võivad su kehas olla aastaid ja sa ei tea nendest midagi, kuid kui neerukivi liigub, siis see tekitab põrgulikku valu. Selle valu vastu aitas parameedikute paigaldatud kanüül ja hea ports valuvaigisteid, mis mulle otse veeni hakkas tilkuma. Juba paarikümne minuti pärast tundsin ennast paremini. Valu ei andnud küll täiesti järele, kuid enesetunne oli juba parem. Kiirabi viis mu EMO-sse, kus ma sain veel valuvaigisteid ning mulle tehti kõik proovid ja KT-uuring. Veetsin unetu, kuid valuvaba öö EMO-s ja kartsin, et mingi hetk tuleb arst ja hakkab mulle rääkima vähist, kuid ta tuli ja rääkis hoopis neerukividest. Mul olevat need mõlemas neerus, vasakus 6 mm läbimõõduga ja paremas 3 mm läbimõõduga. Üks nendest kividest otsustas sellel detsembrikuu õhtul hakata liikuma, kuid jäi neeru pidama. Arst soovitas juua palju vett ning pöörduda perearsti poole, kes laseb vajadusel teha lisauuringud ja saadab konsultatsioonile uroloogi juurde. Väljusin 5.30 hommikul EMO-st, ootasin taksot ning nägin, kuidas suured jänesed jooksid haiglast mööda Stroomi metsa poole.
Sellele juhtumile ei järgnenud eriti midagi. Valu enam tagasi ei tulnud ning perearst ütles, et sellise suurusega kive opereerima ei hakata. Arvas, et need võivad ise välja tulla ja kui mitte, siis tulgu ma tagasi kui on uuesti kaebusi. Soovitas juua palju vett.
Peaaegu kolm aastat hiljem, sügisel 2021, uurisin perearsti käest, kas ei peaks neerukive vahepeal uurima ja ta saatis mind ultraheliuuringule, kus leiti, et vasaku neeru kivi suurus on 7 mm, parema neeru kivi ei leita. Perearsti otsus oli taas sama: opereerida pole mõtet.
Möödus veel poolteist aastat ja veebruaris 2023 olin koos perega Vietnamis. Ärkasin öösel imeliku tunde peale, justkui tahaks tualetti minna. Paari minuti pärast tundsin, et selg on kange ja veel paar minutit hiljem tundsin juba valu. Kuna olin juba selle tundega tuttav, siis äratasin kohe ka Olivia juhuks kui olukord eskaleerub kiiresti ja peaksin valust minestama vannitoas vms. Olivia andis mulle kohe valuvaigisteid ja ma ronisin vanni sest olin lugenud, et soe vann aitab lõõgastada seljalihaseid ja siis pole valuspasmid nii hullud. Valu oli üsna korralik, kuid seekord lahenes olukord üsna lihtsalt ja kiiresti. Umbes poole tunni pärast andis valu järsku järele ja sain isegi uuesti magama jääda. Järgmisel päeval oli selg veidi valus ja kange, aga suuri valusid polnud ja sain oma eluga edasi minna.
Möödusid veel pool aastat ja eelmise aasta suvel tundsin taas seda spetsiifilist seljavalu, kuid see ei muutunud hulluks ja kadus kiiresti valuvaigistiga. Kuna nüüd oli poole aastaga kaks juhtumit, siis pöördusin suvel taas perearsti juurde, kes suunas ultraheliuuringule, mis tuvastas vasakus neerus taas 6 mm neerukivi ehk siis seis oli sama. Perearst vaatas tulemused üle, soovitas juua palju vett ja määras visiidi uroloogi juurde. Paraku juhtus nii, et siis oli juba sügis käes ja lahkusime Eestist 2,5 kuuks ning sain uroloogi juurde aja jaanuari kuusse.
Minu neerusaaga kõige nõmedam osa algas eelmise aasta 18. detsembril. Hommik algas sellega, et minu uriin oli pruun. Täiesti pruun. Nagu kohv. See oli päris ehmatav, kuid samas ei tundnud ma mingit valu. Kuigi see oli äärmiselt imelik, ei pöördunud ma kohe arsti poole. Kuigi oleks pidanud. Selle asemel viisin Mika lasteaeda ja läksin ise meie lattu tööle. Kuigi sellel hetkel ma seda ei teadnud, oli see pruun uriin tegelikult kuivanud veri. Neerukivi oli öösel liikunud (mingil imelikul moel ei tekitanud see mulle mingit valu) ja see kahjustas veidi neeru ja kusejuha, kust veri jõudiski uriini.
Laos komplekteerisin tellimused ära ja istusin autosse, et sõita koju ning visata tee peal pakid ära pakiautomaatidesse. Nii kui sõitma hakkasin, tundsin imelikku tunnet seljas. Tee laost koju on väga lühike, vaid 5-6 minutit autoga ja pakiautomaadid on selle teekonna keskel. Olingi jõudnud pakiautomaatideni ja selleks ajaks selg juba täiega valutas. Panin pakid ruttu ära ja kiirustasin koju. Võtsin kohe valuvaigisti ja jäin ootama – lootsin, et kõik laheneb ehk samamoodi nagu viimastel kordadel. Mingi hetk, nii umbes paarikümne minuti pärast, tunduski, et sain asja kontrolli alla, kuid siis tuli valu tagasi ja nüüd juba kõvemini. Sain aru, et seekord pean taas pöörduma kiirabisse, sest valu oli juba nii tugev, et ise autoga EMO-sse sõita ei julgenud. Kahjuks läks kiirabil üsna kaua – tund aega pidin kannatama valu käes ja see oli päris tugev, selline kaheksa palli kümnest. Otsmik kattus külma higiga, oigasin, loivasin mööda tuba ringi (sest selle valuga ei tundu hea ükski poos istudes, seistes ega lamades) ja mingi hetk käisin tualetis oksendamas. Oksendamine oli midagi uut. Uus oli ka see, et kui kiirabiarstid lõpuks kohale jõudsid ja mulle kanüüliga valuvaigisteid tilgutasid, siis ei hakanud see üldse mõjuma. Sõitsime EMO-sse ja kuna seal oli järjekord, siis istusin kiirabi autos veel ühe tunnikese. Alles selle tunni viimases osas vähendas valuvaigisti valu nii umbes kahe-kolme palli peale. Need olid minu jaoks uued kogemused: algul valuvaba kivi liikumine ja kuivanud veri uriinis ning seejärel valu, mis ei allu täielikult tugevatele valuvaigistitele.
EMO-s sain veel valuvaigisteid, võeti proovid ja tehti KT-uuring. Viimane näitas, et paremas neerus on olukord OK ja seal on küll kaks väikest kivi, aga need on vaid 2 mm suurusega. Vasakus neerus on aga kivi 6 x 5 x 3 mm suurusega ja see on jäänud kinni ureeterisse ehk kusejuhasse, mille kaudu liigub vedelik neerust põide. Lihtsalt öeldes hakkas öösel kivi liikuma, jõudis kusejuhani ja siis jäi sinna kinni – nagu äravoolutoru ummistus. Sellega tekkis kaks probleemi. Esiteks, kuna kivi blokeerib (arvatavasti osaliselt) vedeliku äravoolu neerust, siis neer ei saa korralikult funksioneerida. See võib minna paiste ja ummistuse kohta võib tekkida põletik. Teiseks, vedelik siiski üritab kivist mööda pääseda ja nii see liigutab kivi pidevalt. See tekitab aga valu, mis ei tahagi lõppeda.
Õhtul saatis EMO arst mind koju. Valu puhul soovitas võtta valuvaigisteid ning pani mulle nelja päeva pärast aja uroloogi juurde. Kirjutas välja ka rohu, mis suurendab kusejuha ja seega on parem šanss, et kivi tuleb ise uriiniga välja. Kiiruga veel ütles, et arvatavasti pannakse toru, et vedelik saaks neerust välja. Mis toru, kuidas ja kuhu see pannakse ja mida see täpsemalt minu jaoks tähendab – need küsimused saadan kosmosesse sõites taksoga koju.
Kuigi vahepeal tundsin ka mõõdukat valu, sain järgmisel päeval isegi tööd teha. Kuid peale lõunat tõusis palavik ja arvasin, et äkki on põletik tekkinud ning igaks juhuks sõitsin EMO-sse. Minu kahtlustused said kinnituse, oligi tekkinud põletik ning kirjutati välja antibiootikumid. Sõitsin koju, kuid juba öösel pöördusin taas EMO-sse, kuna valu ei lasknud magada ja valuvaigistid ei mõjunud ka kuidagi. Veetsin öö EMO-s ning hommikul otsustas arst, et oleks mõtekas paigaldada nefrostoom. Sain aru, et tegemist on mingi voolikuga, aga midagi täpsemalt arst mulle ei seletanud ja tuiskas minema. Küsisin õe käest, mida see nefrostoom endast kujutab, aga ei saanud ka temalt midagi täpsemalt teada ja juba tunnike hiljem suunati mind protseduurile.
Jõudsin kiiruga enne protseduuri midagi guugeldada ja sain veidi rohkem teadlikuks. Nefrostoom on peenike toru (ehk kateeter), mis viiakse läbi keha neeru. Selle mõte on lahendada olukord, kui uriinivool neeruvaagnast kusepõide on mingil põhjusel takistatud. Minu puhul oli selle takistuse põhjuseks neerukivi. Uriini äravoolu takistuse tulemusena tekib neeruvaagna laienemine ehk hüdronefroos ja see oligi mul juba tekkinud. Lisaks valud, mida uriin tekitas liigutades kivi. Kui nefrostoom on paigaldatud, siis uriin ei liigu põide, vaid voolab mööda voolikut uriinikogumiskotti, mida peab tühjendama.
Protseduur oli väga kiire (kõik kokku läks ehk 15 minutit sellest hetkest alates kui mind viidi protseduurikabinetti kuni hetkeni, mil mind sealt välja kärutati) ja mul oli asjalik arst. Kuigi internetis oli kirjas, et voolik viiakse sisse kõhu külgseina kaudu, siis minu puhul oli see pigem seljapiirkond. Kohalik tuimestus aitas ja toru sisenemist kehasse ei tundnud ma üldse. Arst tegi kogu protseduuri ultraheli ja röntgenpildi abil. Mingi hetk arst ütles, et võin tunda veidi ebamugavust, mis tõlgituna arstide keelest tähendab, et nüüd on väga valus. Õnneks kestis see tugev valu vaid mõne hetke ja siis oligi korras. Selleks, et voolik ei tuleks kehast välja, õmmeldakse see naha külge.
Ma veel kirjutan nefrostoomist ja kui parajalt tüütu see võib olla, kuid üks on kindel: alates sellest hetkest, mil mulle see paigaldati, ei tundnud ma enam suurt valu. Kivi oli küll kinni, kuid vedelik enam ei survestanud seda ja see ei liikunud enam kuhugi ja seega ei tekitanud ka valu. Juba samal päeval sain toimetada ja elada oma tavapärast elu.
Nefrostoomi paigaldamisjärgselt tuleb sinna kotti lisaks uriinile ka väga palju verd. Mida päevad edasi, seda normaalsemaks see värv muutus, kuid esimesel kahel päeval oli ikka väga hirmutav näha punast uriini. Etteruttavalt võin öelda, et nefrostoom jäi mulle enam kui kolmeks nädalaks ja reeglina oli uriin selge ja õige värviga, kuid vahel tuli ka vereklompe ja mingit kummalist sadet :/
Uriinikogumiskotti tuleb tühjendada iga 4-5 tunni tagant. Sellel on väike kraan, mille kaudu saad koti tühjaks lasta. Öösel eraldi tühjendama ei pea. Piisab, kui tühjendad enne magaminekut ja siis hommikul. Uriini voolamist kotti kuidagi ei tunne. Kott lihtsalt vaikselt täitub. Iga kahe päeva tagant tuleks koti ühenduskohta puhastada ja vahetada sidet, mis on ühenduskoha peal. Side on selleks, et see koht oleks puhas, aga lisaks aitab see ka fikseerida ühenduskohta – kui see voolik ja õmblused ei tolkne, siis ei tunne ka mingit valu. Siin suured kiidusõnad Oliviale, kes muutus kolme nädalaga tõeliseks proffiks ja oskas mul siduda ühenduskohta väga oskuslikult. Nefrostoomiga saab käia ka dušši all, aga ka siis oli mul Olivia abiks, kes hoidis siis kotti ja voolikut, et need vaid õmbluste toel ei ripuks mu naha küljes.
Kui ma kirjutasin enne, et sain pöörduda oma tavapärase elu juurde, siis päris nii see ikka ei olnud. Jah, nefrostoomiga saab teha kõiki igapäevaseid toiminguid – käia poes, juhtida autot, käia pesus, teha süüa, teha tööd – kuid see pole väga mugav. Eriti kui pead peale panema paksud riided ja jope. Koti võib kinnitada küll vöö või riiete külge, kuid ka see pole väga mugav. Ideaalis peaks kott asuma umbes reie piirkonnas, siis saab vedelik sinna ilusasti koguneda. Minu lahendus oli see, et panin kogumiskoti teise koti sisse ja hoidsin seda käes, kui käisin kuskil väljas.
Kogumiskotti ja pikka voolikut (mis käib kehast välja tuleva lühikese vooliku külge) tuleb vahetada korra nädalas. Kusjuures kõikides apteekides neid pole ja targem on enne netist järele vaadata, millises apteegis on need saadaval.
Paar-kolm korda juhtus ka nii, et ma kõvasti sikutasin voolikut. See juhtus alati nii, et ma kummardasin, et midagi põrandalt üles korjata ja siis ma juhuslikult astusin vooliku peale ja järsku tõusin – see oli alati põrgulikult valus, sest voolik on õmmeldud su naha külge ja selle järsk ning tugev sikutamine pole hea mõte 🙂
Magamine nefrostoomiga oli lihtsam, kui ma arvasin. Pidin magama üksi ja vaid ühel küljel, kuid mingit väga suurt ebamugavust see ei tekitanud.
Nefrostoomi kandmise kogemust võin jagada kolme etappi: alguses oli kummaline, ebamugav ja harjumatu (see kestis 4-5 päeva), siis harjusin ära ja mingi tosin päeva peale selle paigaldamist tundsin ennast sellega täiesti vabalt ning kolmas etapp oli umbes nädal enne nefrostoomi eemaldamist, kui see muutus mulle vastikuks ja ootasin pikisilmi, millal saan sellest lahti. Suurim mure olid õmblused – kuna keha liigub, siis paraku voolik läks üsna tihti ka keerdu ja õmblused läksid siis pingule ning see tekitas teravat valu. Jällegi, ma ei kujuta ette, kuidas ma oleks ilma Oliviata saanud keerdu läinud õmbluseid tagasi keerata. Õnneks tema abiga sain selle alati korda.
Ma võtaks elu nefrostoomiga nii kokku: kui sa teed mõttetööd ja ei pea väga palju füüsiliselt pingutama, siis saab sellega ilusasti hakkama. Küll aga ei kujuta ma ette, kuidas peaks nefrostoomiga tegema tööd näiteks ehitaja või viiuldaja, tantsija või kelner. Selliste ametite puhul peab nefrostoomiga kindlasti võtma haiguslehe.
22. detsembril ehk neli päeva peale minu neerukivi liikumist sain uroloogi vastuvõtule. Mees ei olnud väga jutukas, aga sain teada, et 9. jaanuariks on mulle pandud operatsiooni aeg ja siis eemaldatakse ka nefrostoom. Jõudsin veel küsida, et mida siis täpsemalt see op endast kujutab ja sain napi vastuse, et sisenetakse peenise kaudu ja laseriga purustatakse kivi. Off you go now. Ahah, peenise kaudu. Selge, siis vähemalt pole mul pikkadel jõuluõhtutel igav ja on millele mõelda :/
18 päeva hiljem läksin haiglasse opile. Operatsiooni nimega ureteroskoopia tehakse üldnardkoosi all ja see käib nii: peenise kaudu sisestakse ureteroskoop kusejuhasse ja sealt edasi kuni neeruni. Ureteroskoobi otsas on laser, millega purustatakse kivi ning suurim tükk tiritakse sama riistaga välja. Ülejäänud väiksemad tükid ja purustusel tekkinud tolm/liiv tuleb ise uriiniga välja. Ahjaa, operatsiooni käigus paigaldati mulle neeru ja kusejuhasse stent – see on selline väike voolik, mille mõte on vist see, et see koht paraneks ilusasti ära ja ei tekiks põletikku. Stendist kirjutan veel pikemalt 🙁
Ärgates avastasin, et tõepoolest on nefrostoom eemaldatud, kuid ebameeldiv üllatus oli see, et peenisest tuli kateeter ehk voolik, mille kaudu uriin otse kogumiskotti tuli. Selle mõte on vist see, et liiv ja väiksemad tükid saaksid lihtsamalt välja tulla. Minu palatis olid vanad mehed, vanust üle 70-80 aasta, käisid kõik ringi, kateetrid tolknemas nokudest 🙂 Mina küll nii vapper polnud ja põhimõtteliselt terve öö lihtsalt kannatasin kogu aeg meeletu pissihäda, kipitustunde ja valu käes. Kateeter ei ole lõbus asi 🙁
Õhtul käisid Olivia ja Mika mind vaatamas, see andis positiivseid emotsioone, aga üldiselt oli tunne üsna sant. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed mingeid megaoperatsioone veel üle elavad 🙁 Ainus, mis tegi rõõmsamaks, oli teadmine, et vähemalt kivi on nüüd kätte saadud.
Hommikul eemaldas õde kateetri – kuigi ta tegi seda kiiresti ja osavalt, oli see üks kuradi ebameeldiv tunne. Juba mõne tunni pärast lasti mind haiglast koju ja sellest hetkest algas nö paranemisperiood. See on ühtlasi selle neerujuhtumi üks valusamaid ja vastikumaid perioode. Kui neerukivi liikus, siis see oli suht väljakannatamatu valu, kuid õnneks ei kestnud see jama kaua, vaid paar päeva, kuni sain nefrostoomi. Nüüd aga see stent – tänu sellele pidin urineerimas käima enamvähem korra tunnis. Esimestel päevadel oli uriin taas verine. Stendi pärast oli iga urineerimine ebameeldiv ja valus – tihtipeale ajasin küüned tualettruumi seina vastu nii kõvasti, et sõrmenukid valged. Ja selline tunne oli igal urineerimisel. Kuna stent oli minu sees 10 päeva, siis tundsin selle aja jooksul umbes 150 korda korralikku valu, kipitustunnet peenises ja seda vastikut tunnet, kui isegi peale urineerimist on sul õrn pissihäda. Stendiga on ka see “lõbus” värk, et kui sul on pissihäda, siis sa pead minema kohe. Ja kui ma ütlen kohe, siis ma mõtlen KOHE 🙁
Hea uudis oli see, et isegi nende valude ja pissihäda tundega sai elada suht normaalset elu. Ma ei saanud küll tõsta raskusi ja kõndida pikalt, kuid üldjoontes andis elada 🙂
19. jaanuaril läksin taas uroloogi juurde eemaldama stenti. Olin juba selleks ajaks ingliskeelsest neerukivide Facebooki grupist lugenud jubedusi sellest protseduurist ja olin üsna närvis. Aga asi polnudki nii hull. Protseduuri tehti küll tuimestussüstita, kuid peenisesse lasti tuimestavat geeli. Kuigi see kõlab jubedalt – arst tirib sinu peenise ja kusejuha kaudu mingi väikese vidina sinust välja – siis tegelikult kestis see väga lühikest aega. See oli küll ebamugav ja veidi valus, kuid ajaliselt üle poole minuti ei kestnud. Kindlasti oli see ka parasjagu alandav. Ma ei taha mõeldagi, mida kõike naised peavad kannatama günekooloogi juures 🙁
Küsisin veel arsti käest, et mis siis nüüd ja kuidas edasi. Ega midagi: joo vett ja kui tekib uusi valusid, anna märku. Off you go!
Ja nüüd grand finale 🙂 Peale stendi eemaldamist tundsin, et ohhoo, ongi korras, sest urineerimine ei olnud enam valus, kipitustunnet ei olnud ning pissihäda polnud kord tunnis. Kuid rõõmustasin liiga vara. Seekord sain tunda uut valutüüpi – korralik (ikka nii kuus-seitse palli) valu ja kipitus peenises peale urineerimist. Arvatavasti stendi eemaldamine retsis kusejuha ja peenist üsna korralikult ja see tekitas valu. Õnneks valu allus valuvaigistile ja kahe päeva pärast kadus järsku. Jeeeee!!!!
Tõmbame siis joone alla kogu selle loole. Siin mõned mõtted:
Kui sa oled viitsinud siiamaani lugeda, siis üks asi, mida oled kindlasti pannud tähele mu postituses, on see, kuidas kõik arstid soovitasid mulle juua vett. Olen alati suhtunud üsna põlglikult kõikidesse nendesse inimestesse, kes käivad veepudel kaasas, et iga viie minuti tagant juua lonks vett. Olen sellest põlvkonnast, kes joovad siis kui on janu ja mõnikord pole mul janu kolm päeva pool päeva. Nüüd on aga mu vanadel eluviisidel lõpp. Joongi reaalselt iga päev liiter-poolteist vett ja sinna juurde ka muud vedelikku: teed, piima, suppi. Seega iga päev tarbin vähemalt kaks liitrit vedelikku ja see peaks toimima puht mehhaaniliselt – vesi uhab neerudest sinna tekkivaid liivaterakesi välja ja nii ei saa (teoreetiliselt) kivid tekkida. Kui nüüd guugeldada, mis on neerukivide tekkepõhjused, siis esimesena mainitakse alati ühte ja sama asja: vähene vedeliku tarbimine.
Ma ei tea, kui kiiresti mul see 6 mm läbimõõduga kivi vasakusse neeru tekkis, aga see pidi olema ikka suht pikk protsess sest viie aastaga (alates hetkest kui tundsin esmakordselt neerukivi liikumist kuni hetkeni mil see sai eemaldatud) ei muutunud kivi suurus üldse. See annab lootust, et ehk ei teki mul uusi kive juurde või siis vähemalt mitte liiga kiiresti. Eriti kui ma seda vett kaanin nagu hobune. Samas Wikipedia ütleb, et kui sul on olnud neerukivi, siis on 50% tõenäosus, et see tekib sul uuesti lähima kümne aasta jooksul :/
Paar mõtet tekkis meie meditsiinisüsteemi kohta. Ma ei hakka siia kogu kriitikat kirja panema (olles veetnud EMO-s ja haiglas kokku mõned päevad, jäi nii mõnigi kummaline asi silma), aga kogu neerukivi juhtum läks riigile maksma 4227 eurot. Ma tõesti ei oska öelda, kas oleks olnud mõtekam see kivi varem eemaldada, näiteks ultraheli kivipurustamise meetodiga või ongi see kõige optimaalsem lahendus nii meditsiinisüsteemi kui ka minu, kui patsiendi jaoks. Siiski vahel, eriti kui kannatasin päris tugevate valude käes, mulle tundus, et äkki oleks olnud riigile odavam ja mulle vähem kannatusi põhjustav lahendus mingi ennetav protseduur. Samas kui rääkida toredama poole pealt, siis sellest neljast tuhandest eurost pidin mina kinni maksma vaid 2,5 eurot. Ühe haiglapäev hind. Mida aeg edasi, seda rohkem on meie tasuta meditsiinisüsteemis neid teenuseid, kui patsiendil tuleb oma taskust kinni maksta, kuid hetkel on nii – sinu ravi läheb maksma üle nelja tuhande euro ja sina pead maksma oma taskust vaid 0,06% sellest summast. See on väga tore!
Väga tore on ka see, kui sul on toetav ja abistav pere! See on olnud minu kõige raskem haigus nii pikkuse mõttes, kui ka selle poolest, et olen kuu aega suht paikne. Ei liikunud palju, pigem pikutasin või istusin. Autot juhtisin vähe, poest asju ei toonud, koristamisel aidata ei saanud ning kokkas ka enamasti Olivia. Seega mu kallis Olivia pidi suurema osa kodutöödest jms ise ära tegema. Mikale oli kindlasti raske see, et kuu aega ei saanud ta minuga mürada. Meie mängud on aktiivsed ja sisaldavad igasuguseid (minu) selga ronimist, Mika keerutamist jms ning tal ei olnud lihtne hoida ennast tagasi.
Ja vastikule opile on palju kergem minna, kui armas tütreke paneb sulle kaasa sellise kirja 🙂
Panen siia postituse lõppu kirja ka neerukivide sümptomid ja muu info selle “toreda” haiguse kohta:
Sümptomid
Kui sul on üks allolevatest sümptomitest, siis üsna tõenäoliselt võivad sul olla neerukivid ja need võisid hakata liikuma:
- Tugev valu küljes või seljas, reeglina alaosas, ribide all. Valu võib käia lainetena ja on ka võimalik, et kiirgub alakõhtu ja kubemesse. Neerukivist põhjustatud valu võib muutuda – näiteks nihkuda teise kohta või suureneda – kui kivi liigub mööda kusejuha.
- Iiveldus ja oksendamine.
- Valu või kipitustunne urineerimisel.
- Roosa, punane või pruun uriin.
- Hägune või halvasti lõhnav uriin.
- Püsiv urineerimisvajadus, tavalisest sagedamini või väikestes kogustes urineerimine.
- Palavik. Sellisel juhul on tekkinud neerus või kusejuhas põletik.
Miks valu üldse tekib?
Neerukivi ei põhjusta tavaliselt valu ega mingit ebamugavustunne enne, kui see liigub neerus või edasi mööda kusejuha. Kusejuhad on torud, mis ühendavad neere ja põit. Ongi lihtne mehhaaniline liikumine ja siseorganitele ei meeldi, kui nendest liigub läbi mingi 5-10 mm läbimõõduga või isegi suurem kõva objekt, mis lisaks võib olla ka üsna teravate äärtega.
Mida teha, kui neerukivi andis endast märku?
- See on küll selline “tore” soovitus, aga minu esimene soovitus on mitte paanitseda. Jah, kui sa tunned neerukivide liikumist esmakordselt, siis on see ehmatav kogemus, kuid ürita püsida rahulikuna ja hinga sügavalt sisse-välja.
- Kui sa tunned üsna tugevat valu alaseljas, siis ma soovitaks esimese asjana võtta valuvaigisti. Kui valu läheb üle, siis pole otseselt vajadust koheselt arsti juurde pöörduda, kuid saad panna endale perearsti juurde aja, et kontrollida neerusid.
- Pöördu koheselt arsti poole, kui valu alaseljas muutub väljakannatamatuks. Sa ei suuda vabaneda valust üheski poosis.
- Pöördu koheselt arsti poole, kui lisaks valule alaseljas ka oksendad.
- Pöördu koheselt arsti poole, kui lisaks valule alaseljas või urineerimisel on tekkinud ka palavik.
- Pöördu koheselt arsti poole, kui sul on raske urineerida või on su uriinis veri (roosa, punane, pruun värv).
Kui sul on küsimusi, siis kirjuta kommentaaridesse – kui oskan vastata, siis teen seda hea meelega.
Kui sul on olnud neerukivid, siis jaga palun kommentaarides ka oma kogemusi.