Vasektoomia – kas õudus või õnnistus?

Räägime tõsisest asjast, mehe munadest! 😀

Poolteist aastat tagasi, munadepüha paiku (ma tean, ma tean … kõrgemel tasemel iroonia) käisin vasektoomia protseduuril. Jah, see on see “kohutav” operatsioon, kui mehel võetakse munad maha 😀 Tegelikult siiski mitte, aga vist umbes selline ettekujutus on paljudel meestel sellest lihtsast protseduurist. Kuidas teisiti seletada seda, et see pole Eesti meeste seas pehmelt öeldes väga populaarne. Kui peale oppi rääkisin sellest mõnele oma sõbrale, siis keegi neist polnud seda teinud ja ka mitte kaalunud. See viis mõtteni, et võiks kirjutada sellel teemal blogipostituse, et rääkida oma kogemustest ja julgustada neid, kes tunnevad huvi selle protseduuri vastu.

Kusjuures statistika näitab, et vasektoomia pole eriti populaarne kogu maailmas. Riigiti on see muidugi väga erinev. Näiteks Mehhikos pidi olema üsna popp ja seda kinnitas ka meie juhuslik kohtumine ühe mehhiklasega, kes paar minutit peale tutvumist rääkis meile avalikult sellest, kuidas tema naine soovib, et ta teeks vasektoomia, aga ta ise pole sellest vaimustuses. Kahjuks pean vist tõdema, et peamine põhjus on meeste isekus. Vasektoomial praktiliselt puuduvad kõrvalmõjud, seda kinnitab ka meestearst Margus Punab: “Vasektoomia on parim – vähimate, õieti puuduvate, kõrvalmõjudega rasedusest hoidumise meetod.” Miks ometi siis asetada kogu vastutuse soovimatu rasestumise eest naise õlgadele?

Alustame sellest, et kellele on mõeldud vasektoomia? Eesti seadusandlus lubab mehel lasta end steriliseerida, kui tal on vähemalt kolm last, ta on üle 35-aastane või tal esinevad meditsiinilised näidustused. Üks nendest tingimustest peab olema täidetud. Antud kontekstis tähendab see “lubab” seda, et Eesti riik maksab nendel juhtudel selle operatsiooni kinni. Keegi ei keela muidugi teha vasektoomia ka nooremas eas või siis kui sul pole ühtegi last, aga seda siis oma raha eest. Kusjuures need haigekassa tingimused kirjeldavad päris hästi seda, kes võivad vajada seda oppi ja dr Punab paneb selle ilusasti ühte lausesse: “Vasektoomia on parim rasedusest hoidumise meetod stabiilses suhtes ja kindlalt soovitud arvuga paaridele.” Ehk kui sul on kindel partner, oled juba keskeale lähenev mees ja lapsi juurde ei soovi, siis on see väga hea soovimatu rasestumise vältimise vahend.

Meie peres oli olukord täpselt nendele tingimustele vastav. Ma olin tolleks ajaks olnud Oliviaga suhtes 16 aastat ja silmapiiril polnud siis (ja pole ka praegu) ühtegi uut suhet 🙂 Meil on fantastiline laps, aga oleme Oliviaga 100% ühel meelel, et ühest lapsest meile piisabki. Kui isegi meie suhe Oliviaga peaks kunagi purunema, siis ma pole väga huvitatud uue lapse saamisest.

Naljakas on see, et just Olivia hakkas torpedeerima vasektoomia ideed, kui ma olin juba otsustanud ja kuupäeva paika pannud. Tema peamine hirm oli see, et kui ma tõesti peaksin olema kunagi uues suhtes, siis võin soovida saada uut last. Ta ei tahtnud võtta minult ära seda võimalust, aga rahustasin teda sellega, et mul tõesti-tõesti pole plaanis rohkem lapsi saada. Nagu päriselt 🙂

Aga räägin siis kõigest algusest peale. Olime vasektoomiast Oliviaga ammu rääkinud, et kui meil kunagi on laps või paar, siis võiks seda varianti kaaluda. Lapse saamine ei edenenud meil erinevatel põhjustel päris hästi ja meie tütreke sündis alles siis, kui olime olnud suhtes juba tosin aastat. Kuna peale lapse sündi otsustasime suht ruttu, et rohkem lapsi ei soovi, siis muidugi hoidusime ka rasestumisest. Meie suhte alguses kasutas Olivia rasestumisvahendeid (tabletid, plaastrid), viimasel ajal aga praktiseerisime katkestatud vahekorda, mida meditsiiniliselt ei peeta väga tõhusaks vahendiks. Meie jaoks see toimis, aga siiski võis vahepeal tekitada ka stressi. Kuna naine on selles olukorras palju haavatavam – tema ei saa katkestatud vahekorda kuidagi ise kontrollida ning lõppkokkuvõttes on ikka tema see, kes rasestub – ja tundsin, et Olivia ikka regulaarselt ka stressas selle teema pärast, siis pakkusin ise välja, et võiks siis selle vasektoomia ära teha.

Edasi läks kõik kiirelt: rääkisin perearstiga, tema pani mulle aja uroloogi juurde ja juba paari nädala pärast istusin arsti kabinetis. “Intelligentne valik” – andis uroloog heakskiidu minu otsusele, vastas paarile kiirele küsimusele ning lubas, et minuga võetakse ühendust. Kuna oli koroonaaeg, siis arvasin, et opp on võibolla kunagi suvel, kui on vähem koroonahaigeid. Selline graafik rahustas nii mind kui Oliviat, et jõuame veel harjuda selle mõttega, aga juba kahe-kolme nädala pärast helistati ja pakuti, et järgmisel kuul võiks olla lõikus.

Kuna protseduur on kiire, siis koju saab samal päeval. Hommikul seadsin sammud haiglasse. Palatis oli lisaks minule veel kaks meest, kes ootasid samuti protseduuri. Täitsin ankeedi, vahetasin riided ja sain žileti. Infovoldikus, mille olin uroloogilt saanud, oli kirjas nii: “Vahetult enne operatsiooni raseeritakse opereeritav kehapiirkond. Raseerimine peab toimuma vahetult enne operatsiooni, seda ei tohi teha eelnevalt kodus, et vältida haavamädaniku riski.” Küsisin igaks juhuks medõe käest üle ja ta andis mulle kindla juhise ISE ikka kõik ilusasti ja TÄIELIKULT ära raseerida, mida ma ka sõnakuulekalt vetsus tegin 🙂 Seega võta sa nüüd kinni, kas teha nii nagu infovoldik soovitab või teha seda kodus, kus see on mugavam, kui haigla vetsus.

Järgmisena tuli palatisse arst, kes vestles meiega enne oppi. Kuna olime ühises palatis, siis tahes tahtmata kuulsin ka teiste patsientide vestlusi. Kurbade silmadega mees akna juures küsis, kas antidepressantide võtmine ei ole vastunäidistatud ja andis teada, et tal on kolm last ning et ta tuli kordusprotseduurile, sest varem tehtud vasektoomia ei andnud soovitud tulemusi. Jah, just, ka selline võimalus on olemas, et vahest väga harva vasektoomia ei toimi ning vaja on teha kordusoperatsioon.

Mingi hetk mind sõidutati voodiga opisaali, ümberringi asjatavad õed, kirurg ja anestesioloog rääkisid rõõmsalt venekeelset juttu, kõlaritest kostus doom-metal, hingake rahulikult sisse … ja juba ma ärkasin palatis. Kella järgi sain aru, et olin ära umbes tund aega. Opp ise võtab reeglina 20-30 minutit. Juba peagi astus palatisse ka arst, kes uuris, kuidas ma ennast tunnen ja vist ei läinud enam tundigi-kahte, kui mul lubati lahkuda.

Ma tean, et vasektoomiat on võimalik teha ka kohaliku tuimestusega, kuid üldnarkoosi all on see üldse käkitegu. Kõik on kiire ja valutu ning peale oppi ei võta taastumine kaua aega. Põhimõtteliselt saaks samal päeval isegi tööd veel teha 🙂

Nagu ikka peale operatsiooni on tunda lõikuse piirkonnas valu, aga see on minimaalne. Paar päeva oli lõikuse piirkond veidi valus, aga see pole selline valu, et isegi valuvaigisteid sooviks. Üldiselt ma kirjeldaks seda tunnet kui ebamugavust. Nagu veidi kisuks munandite piirkonnas. Iga päevaga oli see tunne väiksem. Täiesti lõplikult kadus see vist umbes paari kuu pärast, aga ütleme nii, et juba paari nädala pärast peale oppi ma ei pannud seda enam üldse tähele.

Aga mida siis täpselt vasektoomiaga tehakse? Kliinik.ee kirjutab: “Pisioperatsiooni käigus suletakse naha väikeste sisselõigete kaudu mõlemast munandist väljuvad seemnejuhad. Pärast vasektoomiat ei saa spermatosoidid munanditest välja liikuda ja seemnepurskel erituvas vedelikus seemnerakke enam pole, nii et mees on steriilne ega saa naist rasestada.” Lihtsalt öeldes: vett tuleb, aga siirupit enam ei lisata – seega pole see enam õige limonaad 🙂

Muide, peale oppi pole mees kohe steriilne. Enne oppi küpsenud spermatosoidid on veel alles ja ootavad oma aega seemnepõiekestes. Va kavalad! 🙂 Seega peale vasektoomiat tuleb veel kasutada mõnda aega rasesustmisvastaseid vahendeid ja alles peale seda, kui on spermaanalüüs tehtud, saab kindel olla, et opp oli edukas. Kusjuures selle analüüsiga ma päris rahule ei jäänud 🙂 Eks ma olin ise ka loll, oleksin pidanud hoiduma seksist pikemalt enne analüüsi, aga millegipärast ei olnud ma sellest teadlik ja seega mu analüüsi jaoks polnud piisavalt vedelikku ja arst ütles mulle: “Tundub, et opp õnnestus. Loodame parimat.” Vot “loodame parimat” ei ole päris see vastus, mida ma tahaksin kuulda peale vasektoomiat 🙂

Anyway, nüüd, poolteist aastat hiljem võin kindlalt väita, et opp õnnestus. See kindlasti oli väga õige otsus ja ma julgustan meestel kaaluda seda võimalust. Kui mõni mees võib praalida “Ma sünnitaks ise ka, kui ma vaid saaks, aga ma ju ei saa”, siis see on küll üks asi, mida meie meestena saaksime teha selle asemel, et naised peaksid paigaldama spiraale, võtma tablette või panema plaastreid (mis mõlemad on hormonaalsed vahendid).

Vastates mu postituse pealkirjale: vasektoomia on ikka õnnistus. Nendele meestele, kes ei soovi enam lapsi saada.

Lõppu panin ka mõned küsimused-vastused, mõned minu isikliku kogemuse põhjal, mõned meditsiinilise kirjanduse põhjal:

  • Kas seda protsessi on võimalik ka tagasi pöörata?
    Teoreetiliselt on võimalik aasta-pooleteise jooksul teha uus opp, mis taastab spermatosoidide normaalse liikumise, aga see ei pruugi alati toimida. Üldjoontes on vasektoomia pöördumatu ja mees steriliseeritud igaveseks. Üks võimalus lapsi hiljem saada siiski on: anda seemnerakud vastavasse asutusse külmsäilimisele, et jääks alles hilisem võimalus kunstlikuks viljastamiseks.
  • Kas peale vasektoomiat ei kao erektsioon? Kas tunnen seksuaalset naudingut?
    Kliinik.ee kirjutab: “Uroloogid ühisel arvamusel, et munandid jätkavad pärast steriliseerimisoperatsiooni meessuguhormooni testosterooni tootmist, mis tähendab, et mehe sugutung ja erektsioonivõime ei muutu.” Omast kogemusest tean rääkida, et minu füsioloogilise poole pealt on kõik täpselt samamoodi nagu vanasti 🙂 Erektsioon ja seksuaalne tung pole kuhugi kadunud. Seksuaalne nauding on isegi suurem, sest kumbki pool ei pea muretsema rasestumise pärast ja see loob intiimsema tunde.
  • Millised on riskid?
    Üldiselt kirjeldatakse järgmisi riske:
    • Veritsemine ja valu operatsioonipiirkonnas. Väike valu lõikuse piirkonnas on igati normaalne, aga see pole midagi hullu. Vajadusel saab võtta valuvaigisteid.
    • Haavapõletik. Minul õnneks polnud.
    • Valu munandites. Seda ma kartsin kõige rohkem 🙂 Õnneks polnud, pigem oli väike ebamugavustunne, mis tasapisi kadus.
    • Ebaõnnestumine. Õnneks mul kõik õnnestus. Ebaõnnestumise protsent on tegelikult väga väike (mõned allikad pakuvad 0,05%).
    • Allergiline reaktsioon tuimestusele. See on tavaline risk iga operatsiooni puhul.
    • Puhetustunne, mida põhjustab sperma leke munandikotti. Ohho, sellest ma ei teadnud midagi enne oppi, aga õnneks mul seda polnud 🙂
    • Ei kaitse sugulisel teel levivate haiguste puhul. Nuuh seda ma ei arvanudki 🙂
    • Kahetsus. Assaaa … see on üks tugevamaid riske, ma arvan. Tegelikult ka. Minu puhul see ei realiseerunud ja on äärmiselt väike tõenäosus, et kunagi realiseerub 🙂
  • Kas vasektoomia võib tõsta munandi- ja eesnäärmevähi ohtu?
    Eelmise sajandi 80ndatel ja 90ndatel tehti mõningaid uuringuid, mis leidsid seoseid vasektoomia ja munandi- ning eesnäärmevähi vahel. Hiljem on tehtud siiski palju lisauuringuid ja analüüsitud ka vanu uuringuid ja leitud, et need seosed on juhuslikud. Mitmed uued uuringud on tõestanud, et neid seoseid pole.
  • Kas õmblusniite on vaja pärast eemalda?
    Ei, need sulavad ise ära.
  • Kuhu need spermatosoidid siis kaovad, kui nad välja ei saa?
    Mehe keha on üliefektiivne spermatosoidide tootmisliin. Iga päev tekib juurde 300 miljonit seemnerakku! See on 3500 spermatosoidi iga sekund! Kui need välja ei saa, mis siis nendest saab? Munandid on selles mõttes väga tark süsteem ja jälgib kogu aeg, et seemnerakud oleks parimas konditsioonis. Kui spermatosoid on liiga vana, siis munandid lihtsalt lagundavad ta ära. Nii et munandid mitte ainult ei tooda hiiglaslikus koguses seemnerakke, vaid ka lagundavad neid pidevalt. Seega seda ohtu pole, et munad plahvatavad spermatosoidide liiga suure koguse pärast 🙂

4 kommentaari

  1. Meil oli see teema aktuaalne üsna ammu, peale neljanda lapse sündi. Kõik uuringud värgid said ära tehtud, mentaalselt ka kõik valmis, aeg protseduuriks olemas, aga siis selgus väike “üllatus”, et see polnud sel aastal Haigekassa poolt kompenseeritav teenus, nii et katki see asi jäi. Väga ebaõigane tundus sel hetkel. Ise ma pole nõus hormoone tarbima või operatsioone tegema, rasestumisvõimalus minus stressi ei tekita (samas meesterahval vist natuke ikka tekitab), nii et pereplaneerimine on puhtalt mehe rida ja vastutus meie peres. Aga aastad lähvad tuhinal ja naised kuigi kaua fertiised tegelikult ju pole, nii et varsti ei peagi vist selle valdkonna pärast muretsema. Aga muidugi hea otsus ja rõõm kuulda, et nüüd selle tegemine on igatepidi normaliseerumas.

    • Ok, väga imelik, et siis ei saanud Haigekassaga tehtud. Ju siis olid nendel rahad otsas vms.

      Aga nuuh teie olete üldse mingi omaette liik 🙂 Ma ei tea ühtegi nelja lapsega peret, kus vanemad nii tšillilt asja võtavad.

  2. Tõesti, Eestis tehakse ka kui seadusjärgsed tingimused täidetud pole? Oleks vaid seda teadnud 😀 Käisin ise septembris seetõttu Rootsis tegemas (olen 30). Mulle tehti operatsioon kohaliku tuimestusega, ja see vist ei toiminud eriti hästi, sest ma olen üsna kindel, et ma vähemalt ühel poolel tundsin sisselõikeid üsna selgelt, ja õmblemine oli ka natuke liiga hästi tunda… aga pool tundi laual, tund aega jälgimisel ja siis lasti mind minema. Käisin järgmisel hommikul veel ette näitamas end, kuna ajaga klappis, aga kõik oli korras. Paar päeva oli natuke valus, hiljem veel mõnda aega ebamugav, aga üldiselt superlihtne protsess. Oleks võinud juba aastaid tagasi selle ära teha, aga see Eesti seadusandlus hoidis mind tagasi.

    Soovitaks kõigile meestele, kes (rohkem) lapsi ei taha. Mitte, et ma suur kondoomide vastane oleks kunagi olnud, aga nii on palju lihtsam ja pingevabam – ning see kõik käib nii lihtsalt. Minu jaoks on see üllatav, kui vähepopulaarne variant see on – ma tean mitmeid mehi, kes ei plaani kunagi (enam) lapsi saada, kuid vasektoomia on nende jaoks ikkagi välistatud. Tihtipeale mingisugused absurdsed vabandused nagu “äkki lõigatakse munad maha” ja “siis ma pole enam päris mees”. Mõnel muidugi ka see “ehk ma ühel päeval ikkagi tahan lapsi” põhjus, mis on vast ka ainuke ratsionaalne põhjus.

    5+ selle postituse eest, loodetavasti on vähemalt mõned su lugejad, kellel see aitab hirmudest ja valearusaamadest üle saada. Minul oli lihtsalt äratundmisrõõm 😛

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga