USA reisi suurimad elamused

Olivia on kirjutanud pikemalt juba kahe linna kohta (New Yorgist ja Chicagost), mida USA reisi vältel külastasime ja ta kirjutab peagi pikemalt ka LA-st. Mina aga teen kiire ülevaate kohtadest/elamustest, mis pakkusid mulle (ja üldjuhul ka Oliviale ja Mikale) enim rõõmu ja rahuldust.

New York

Meie esimene peatus oli legendaarne New York. Maailma üks kuulsamaid linnasid, mille külastamise seadis Olivia meie USA reisi prioriteediks. Ega ma ei vaielnud ka, sest ka minu jaoks oli selle linna külastamine oluline ja olen rõõmus, et saime seal käidud. Veetsime Suures Õunas kaheksa päeva ja kindlasti väärib see linn pikemat aega, aga saime mingit aimu sellest linnast ka sellise lühikese ajaga.

Kuna peatusime New Yorgis Brooklyni linnaosas, siis oli igati loogiline, et esimene vaatamisväärsus, mida läksime vaatama, oli Brooklyni sild. Sild ühendab Brooklynit ja Manhattanit ning on väga populaarne turistide seas. Rahvast oli tõesti palju 🙂

Sillalt näeb muuhulgas New Yorgi üht kuulsamat vaatamistväärsust – Vabadussammast – ja seda me läksimegi ülejärgmisel päeval vaatama. Aga enne veel käisime NY kesklinnas ehk Manhattanil, et näha oma silmaga ära kuulsad pilvelõhkujad, millest paljud on hästi tuntud sarjadest, filmidest, raamatutest, kujutavast kunstist ja lauludest.

Kolmandal päeval jõudsime Vabadussamba juurde ja see oli tolleks hetkeks suurim elamus NY-s. Kuju pole teab mis suur, kuid see avaldas mulle rohkem muljet kui Manhattani pilvelõhkujad. Selles on midagi, mis mõjub suursuguselt, samas rahustavalt. Selles peitub mingi vägi (vihkan seda sõna, kuna seda on viimasel ajal eesti keeles kõvasti üleekspluateeritud, aga paraku nii ma tundsin), kindlus ja see näib mulle esteetiliselt kaunina. Umbes sama tunne valdas mind Bangkokis silmitsedes kuldse Buddha kuju Wat Paknami templis.

Meeldis ka see, et tegelikult võib seal saarel veeta vabalt pool päeva: vaadata Vabadussammast väljastpoolt, minna selle sisse ning jalutada selle ümbruses, kus on muuseum ja mõnusad puhkealad.

Saarelt avaneb ka ilus vaade Manhattani pilvelõhkujatele.

Üks suurimaid elamusi NY-s oli minu jaoks park. Mitte see kuulus Central Park (käisime ka seal, tore park, aga samas ei midagi erakordset), vaid The High Line Park ehk lihtsalt High Line. 19. sajandi lõpus liikusid läbi Manhattani rongid, et viia toitu ja muud kaupa kesklinna, mis hakkas sellel ajal meeletult kiiresti arenema. Rahvast oli palju, rongid sõitsid kiiresti ja see viis enneolematu surmade arvuni – inimesed jäid pidevalt rongide alla. Et kuidagi parandada olukorda, palkas linn ratsureid, kes pidid patrullima raudtee ääres ja vehkima punaste lippudega, kui rong lähenes. Neid nimetati West Side kauboideks. Moodsad ajad tõid moodsaid lahendusi ning kuigi kauboid jäid oma tööd tegema veel kuni 40-ndate aastateni, hakati sada aastat tagasi rajama raudteeliini, mis oli tõstetud kõrgele peade kohale.

High Line raudteeliin toimis 60 aastat ja lõpetas oma tegevusi eelmise sajandi 80-ndatel. Kuigi idee teha vanast raudteest mingit sorti ajaveetmiskoht tekkis kohe, ei realiseeritud seda kaua aega. Aastad möödusid, High Line oli väga nutuses ja mahajäetud olukorras ning 90-ndate lõpus andis meer Giuliani isegi käsu see lammutada. Õnneks ei jõutud seda ellu viia, kohalik omavalitsus vahetus ning raudteeliin seisis veel tosin aastat tühjana kuni lõpuks 2009. aastal avati esimene jupike, mis oli muudetud avalikuks ruumiks. Sellest hetkest alates hakkas projekt edenema – linnavalitsus nägi, et see lahendus võeti hästi vastu nii kohalike elanike kui ka turistide poolt ning High Line’i entusiastid hakkasid arendama edasi projekte selle raudteeliini arendamiseks pikaks pargiks, mis kulgeb umbes 10 meetri kõrgusel. Kolm aastat hiljem avati järgmine jupp, siis järgmine osa aastal 2019 ning viimati tehti korda jällegi uus osa 2023. aastal ehk me saime jalutada ka värskelt avatud osal.

Kuigi nn park on kohati vaid mõne meetri laiune, siis võib seda julgelt siiski nimetada pargiks, sest 2,3 kilomeetri pikkusel rajal on üle 500 taimeliigi. Lisaks taimedele, puhkealadele, söögikohtadele, kujutavale kunstile ja muule meelelahutusele avabeb High Line’ilt suurepärane vaade linnale. Saab kõndida 2,3 km läbi kesklinna, ilma et peaks ületama sõiduteid ning vaadates linna 10 meetri kõrguselt saab teistsuguse kogemuse, kui maapinnalt. High Line’i äärde on ehitatud mitmeid silmapaistvaid hooneid ja nende vahel jalutamine pani mitmeid kordi ahhetama.

High Line’i ainus miinus on see, et see on väga populaarne 🙂 Seega kitsas park võib olla üsna ülerahvastatud, eriti kindlasti suvekuudel.

Sealt edasi liikusime samal päeval ka Times Squarile. See paik vastas minu ootustele: kümnetest suurtest ekraanidest pimestav, meeletult rahvarohke ja energiast pulbitsev. Koht, mida peab NY-s kindlasti külastama. Samas ka äärmiselt turistikas ning kohati ka tüütu, kui kostümeeritud Minnied, Elsad, Batmanid ja minioinid ürituvad sind ja eriti su last kaaperdada tasulise selfie tegemiseks.

Eelviimasel päeval käisime maailmakuulsas MoMA-s. Ei tea, kas ma olin oma ootused liiga kõrgeks seadnud või oli asi milleski muus, aga igatahes ei jätnud muuseum sellist muljet, nagu ma lootsin.

Jah, muidugi oli siin palju väga kuulsaid teoseid. Nagu Warholi supipurgid…

…Jackson Pollocki teos…

…Monet hiiglaslik maal…

…ja muidugi Vincent van Gogh’i kuulus “The Starry Night”, mis vist on kogu muuseumi suurim tõmbenumber. Teiste maailmakuulsate kunstnike teosed tundusid olevat nagu mingi suvaline värk, sest neid küll uuriti ja vaadati, kuid van Gogh’i tähistaeva maal naelutas enda ette kümneid inimesi, kes tahtsid seda oma sotsiaalmeediakanalite jaoks jäädvustada.

Mulle väga meeldisid ka Claes Oldenburgi “Profile Airflow” (polüuretaanist valmistatud teos)…

…ja Louise Nevelsoni “Sky Cathedral” ning Otto Dixi “Dr. Mayer-Hermann”…

Olivia oli muidugi võlutud Frida maalidest.

Seega häid ja tuntud teoseid MoMA-s jagub, kuid millegipärast ei kõnetanud muuseum ei mind ega Oliviat. Võibolla oli süüdi vihmane päev, mis mattis NY’i udu, pimeduse ja niiskuse alla või olime selleks näinud juba päris palju huvitavat ning MoMA kahvatus võrreldes teiste asjadega.

New Yorgi viimaseks elamuseks jäi meie airbnb peremehe Peteri korraldatud päev. Meil on olnud toredaid ja isegi väga toredaid airbnb omanikke, kuid keegi pole meid kutsunud välja sööma ja maksnud kogu lõbu kinni! Peteri sõnul ta on teinud seda umbes tosin korda (samas on ta majutanud sadu inimesi) ning meil oli au, et ta valis meid.

Peter viis meid sööma ja nuuh te näete ise fotolt, kui palju sööki ta tellis 🙂 Üritasime korduvalt maksta söögi või vähemalt osa eest, kuid Peter raudkindlalt keeldus sellest. Peale lõunat viis Peter meid kohalikku ostukeskusesse, kus saime koos hängida ning rääkida juttu. Õhtuks oli Peteril plaanis viia meid kinno, kuid paraku polnud hetkel ühtegi filmi, mis oleks sobinud ka kuueaastasele lapsele ja seega saime õnneks tõmmata joone päevale alla – tundsime juba süümepiinu, et Peter kulutab oma aega ja raha meie peale.

NY – Chicago rongisõit

New Yorgist suundusime Chicagosse ja seda rongiga 😉 Olivia juba kirjutas pikemalt nii Chicagost, kui ka rongireisest, aga ma lisan omalt poolt, et tahtsime rongiga sõita, et proovida teistmoodi reisimist ja pakkuda seda võimalust ka Mikale. Mina olen lapsepõlves palju rongiga reisinud ja pikad rongisõidud (kaks-kolm päeva järjest) on mulle tuttavad, aga Mika oli vaid paar lühikest “porgandi” sõitu teinud ja oli väga elevil, et saab sõita rongiga.

Rongisõit oli huvitav ja uus kogemus ning olen õnnelik, et valisime selle transpordiviisi. Omaette elamus oli ka amishite nägemine, millest Olivia samuti kirjutab oma postituses. Siiski julgen öelda, et kui just pole lennuhirmu, siis rongisõit pole USA-s ülimugav ning kuna see pole ka oluliselt soodsam kui lennukisõit, siis ainus pluss võib olla võimalus näha maastikku, kuid siis peaks valima reisi, mis on päevasel ajal, sest meie reis kulges suures osas ööpimeduses.

Chicago

Ega ma täpselt ei oska öelda, miks me Chicagosse läksime 🙂 Kui ma vaatasin, kuhu saab rongiga New Yorgist sõita, siis tundus Chicago selline huvitav linn ja nii see valik saigi tehtud. Paraku oli see linn meie USA-reisi kõige nõrgem lüli. Ei-ei, ma kindlasti ei ütle, et siin linnas pole midagi teha või näha, kuid Chicago jättis kuidagi sünge ja raske tunde.

Kõik sai alguse meie majutusest. See oli kummaline airbnb – suur ja ilus vanaaegne maja, milles oli hulk tube. Pigem meenutas see hotelli (tube oli tosina ringis ja korraga võis olla majutumas paarkümmend inimest), kuigi närviline ja ebasõbralik omanik rõhutas korduvalt oma sõnumites, et see on tema kodu. Seega see ajutine kodu oli kindlasti elamus, kuid selline bittersweet tundega.

Kusjuures kontrast ilu ja rusumistunde vahel kandus edasi majast ka ümbruskonda. Terve see kant oli kohati väga ilus, samas õhkus sellest ebasõbralikkust ja agressiivsust. Siin oli vanu maju, mis osaliselt olid lagunemas, osaliselt ilusasti korda tehtud ning siin oli ka täiesti uusi maju, mis olid väga ilusa ja moodsa vormiga. Elanikkond oli 99% tumedanahaline ning päris palju nägime inimesi, kes olid kas narkouimas või kaubitsemas narkoga. Otseselt keegi meile liiga ei teinud ega ei tülitanud, kuid see oli meie kaheaastase reisi jooksul esimene kord, kus ma ei tundnud ennast täiesti turvaliselt ning polnud soovi pimedal ajal jalutama minna.

Kui juba arhitektuurist rääkida, siis see oligi minu jaoks Chicago suurim võlu. Chicago tundus sünge (ega ilma asjata siin pole filmitud “Dark Knight” – Chicago ongi ehe Gotham City) ja tume, kuid mingis mõttes peitub selles ka tema võlu. Need tumedad ja hallid ning pruunid majad ning raskevõitu, kuid samas ka ilus arhitektuur määravad Chicagot. Nendest viiest linnast, mida me USA-s külastasime, oli Chicago arhitektuur minu meelest kõige kaunim ja huvitavam.

Arhitektuurilt liigume sujuvalt edasi skulptuuride juurde. Chicagos on mitmeid lahedaid skulptuure ja kuulsaim neist on Cloud Gate, mida enamus inimesi tunneb The Bean nime all. Anish Kapoori 2004. aastal valminud skulptuur on tõeline Chicago sümbol ja ma väga lootsin seda näha. Olin tõeliselt pettunud, kui selgus, et The Bean (õigemini väljak selle ümber) on renoveerimisel 🙁

Ümbritsetuna taraga seisis uba uhkes üksilduses ja seda näha ihanud inimesed pildistasid teda oma mobiilidega läbi võrkaia.

Päris The Beani asemel sain “nautida” sellist mikroskoopilist varianti kohalikus raamatukogus 🙂

The Bean asub Millenium Park’is, mis on suur park, kus on mitmeid lahedaid installatsioone, hooneid ning ajaveetmisvõimalusi. Näiteks interaktiivne purskkaev Crown Fountain. Jaume Plensa 2004. aastal kujundatud purskkaev koosneb kahest 15-meetrisest klaasplokist, mille esikülgedel on üksteise poole suunatud ekraanid. Sinna kuvatakse erinevaid nägusid, mis on pidevas muutumises ning aeg-ajalt tuleb nende suudest suure kaarega vesi 🙂 Väga lahe näeb välja!

Kui liikuda Millenium Park’ist mööda promenaadi edasi, siis jõuab Grant Park’i, kus on 106 kujust koosnev installatsioon nimega Agora. Peadeta ja käteta kujud on Magdalena Abakanowiczi looming ning need jõudsid Chicagosse Poolast 2006. aastal.

Teine inimkujudest koosnev installatsioon on 2015. aastal Ju Mingi poolt loodud The Gentlemen Statues. Sobis ideaalselt Chicago halli ja pruunikasse downtown’i.

Muljetavaldav on ka Daniel Popperi verivärske skuptuur Heartwood.

Äramärkimist väärib ka Chicago Lastemuuseum, kus veetsime pool päeva. Siin on tegevusi igale maitsele: saab mängida, ronida, meisterdada, maalida ja mida kõike veel.

Muuseumisse saab jalutada mööda promenaadi, mis on Chicagos väga kena ja sealt avaneb ilus vaade nii linnale, kui ka Michigani järvele.

Los Angeles

Järgmisena jõudsime LA-sse. Legendaarne linn, mida mina soovisin näha USA-s kõige rohkem. Etteruttavalt võin öelda, et see osutuski kõige lahedamaks kohaks meie USA tripil ja kindlasti sooviks kunagi siia tagasi tulla. See nädal aega, mis me siin veetsime, andis kogu USA reisi suurima hulga elamusi.

Kuna teadsime, et Los Angeleses on vahemaad suured ja ühistransport ei pruugi olla kõige mugavam valik, otsustasime rendiauto kasuks. Kohe lennujaamas kätte saadud Chevrolet Equinox osutus igati heaks autoks, millega saime seigelda mugavalt LA-s ja selle lähinaabruses ning käia ära Las Vegases. Omaette elamus oli aga sõitmine LA teedel. Ma polnud kunagi varem sõitnud 6-realisel teel (kuus rida ühes suunas ehk kokku 12 rida!), kus maksimaalne lubatud kiirus oli 90 km, kuid kõik sõitsid 100-120 km kiirusega ning oli väga oluline jälgida nii GPS’i kui ka teel toimuvat. Kusjuures vahepeal võivad nendel LA kiirteedel olla ka suured ummikud. Reaalselt liigud kiirusega 10-15 km tunnis ja nii mingi pool tundi järjest ning siis järsku saab ummik läbi ja juba kihutavad kõik autod 100 km tunnis.

Kui me sõitsime lennujaamast oma airbnb’sse, siis oli juba pime ja Olivia juhendas mind Google Maps’i vahendusel. Suutsime kolm korda eksida maanteelt maha sõitmisega ja see pikendas meie reisi 40 minuti võrra 🙁 Järgmisel päeval sain õnneks ühendada telefoni auto ekraaniga ning Google Maps’i asemel kasutasin Apple Maps’i, mis osutus palju asjalikumaks: andis väga selgelt märku, mis reas peab sõitma, et õiges kohas sõita maha kiirteelt või valida õige suund. Kusjuures sõit Las Vegasesse oli suures osas palju lihtsam – neljarealine maantee ja ei mingeid mahakeeramisi 🙂 Sain küll Los Angeleses sõitmisega ilusasti hakkama ja peale esimest õhtut enam ei eksinud, kuid sõitmine selles linnas pole mu lemmiktegevusi ja võib öelda, et see oli elamus küll, kuid kahjuks suht stressirohke elamus 🙁 Umbes nii kui oled terve elu sõitnud Lõuna-Eesti väikelinnas ja siis pead järsku sõitma ja orienteeruma Tallinna tänavatel 🙂

Esimese päeva hommikul otsustasime ära proovida diner’is söömise. Diner on hästi tuntud söögikoht igale Hollywoodi filmide armastajale ja kuna me Oliviaga oleme nende filmide suured fännid, siis unistasime ka diner’is söömisest. Meie kodu läheduses asuv Polly’s Pies oli just selline klassikaline diner ja olime väga rahul, et saime selle kogemuse. See polnud niivõrd söögielamus, kuivõrd mingi ammuse väikese rumala unistuse elluviimine – miski, mis teeb tuju heaks ja jääb pikaks ajaks meelde.

Meid teenindanud Francis oli niivõrd armas – kui ta kuulis, et see on meie esimene kord süüa diner’is, siis ta kinkis meile suure karbi küpsiseid. Muide, need küpsised (snickerdoodle küpsised) olid ühed parimad küpsised, mida ma olen eales söönud 😲

Samal päeval sõitsime Los Angelese kesklinna, kus käisime tasuta kunstimuuseumis nimega The Broad. Mul polnud selle suhtes suuri ootusi (huvi tekkis tänu Yayoi Kusama valgustite ja peeglite installatsioonile), kuid see muuseum, mis polnud küll väga suur, pakkus mulle suuremat kunstielamust, kui New Yorgi kuulus MoMA. Lisaks Kusamale oli siin näiteks supervingeid teoseid Jeff Koonsilt, Andy Warholilt, Takashi Murakamilt, Kehinde Wiley’lt ja David Hammonsilt.

Veel samal päeval otsustasime minna ka Venice Beach’ile. See on üks äärmiselt lahe rand, kus lisaks ujumisele ja surfamisele (rand on megasuuuuuur, lihtsalt hiiglaslik) saab vaadata teisi ja näidata ennast. Lisaks turistidele on siin kohalikud ja igasugust masti inimesi kogu maailmast, kes tunnevad ennast siin hästi ja naudivad elu: tänavamuusikud, kauplejad, tantsijad, rulatajad ja rulluisutajad, kunstnikud, jalgratturid, jõumehed, kossumehed, tänavamoe huvitavamaid esindajad, alko- või narkojoobes tukerdajad jne jne. Kõikjal valitseb mõnus chill vibe ja merre uppuv päike viib endaga kaasa viimasedki muremõtted 🙂 Mulle tundub, et olime selles kohas kõik kolmekesi õnnelikud, eks igaüks veidi omal moel, kuid tundes sama tunnet.

Järgmisel päeval viisime ellu ühe suure unistuse – Disneylandi külastuse. See oli kindlasti Mika unistus, aga mingis mõttes ka minu ja Olivia unistus. Oleme üles kasvanud Disney multifilmidega ja Disneyland oli koht, kuhu kindlasti väga-väga tahtsime jõuda, kuid kahjuks meie lapsepõlves oli see võimatu.

Disneyland oli ühtlasi meie USA reisi ja ka iga teise reisi kõige kallim atraktsioon. Kulutasime piletite peale 632 dollarit, millele lisandus veel toit ja paar väga väikest suveniiri. Üldiselt on nii, et kolmeliikmeline pere suudab Disneylandis päevaga vabalt kulutada 1000 dollarit. Nänn on üsna kallis ja söögid-joogid on ka üsna kulukad.

Jäime Disneylandiga kõik rahule ja kindlasti võiks võimaluse korral seda veel kunagi külastada. Tegelikult koosneb California Disneyland kahest eraldi lõbustuspargist ja me külastasime seda põhilist ning sedagi mitte kogu ulatuses. Näiteks, mina oleks kindlasti soovinud veeta rohkem aega Star Wars’i osas, aga kuna Mika pole veel Tähesõdade saagat näinud, siis tema jaoks oli see igav ja liikusime edasi.

Kõige tüütum osa on pikad järjekorrad. Iga atraktsiooni juures pead ootama keskmiselt 10-20 minutit ning kõige kauem olime järjekorras (Minnie majja) veidi üle tunni. Seega isegi veetes kohapeal terve päeva oled sa päris suure osa sellest ajast järjekordades. Teine asi, mis valmistas veidi pettumuse, oli see, et nii mina kui Olivia kujutasime ette, et pargis käivad kogu aeg ringi tegelased ja nendega saab suhelda ja pilti teha. Paraku oli tegelasi väga vähe ja pildistamiseks olid jällegi järjekorrad. Järjekordade pikkus on arusaadav arvestades seda, kui palju rahvast Disneylandi külastab. Inimesi oli tõesti väga palju!

Kokkuvõttes oli see kindlasti USA reisi üks meeldejäävamaid päevi, mis kindlasti avaldas muljet Mikale, aga ka meie saime nüüd teha rahu – meie lapsepõlve unistus oli täitunud!

Kui sa juba oled Hollywoodis, siis kuidas sa ei lähe kinno? Me oleme Oliviaga suured kinofännid ja eriti Hollywoodi austajad ning LA-sse jõudes tekkis kohe mõte, et äkki saame kinno minna. Soovisime minna LA kõige kuulsamasse kinno TCL Chinese Theatres’isse, kuid paraku polnud seal sellel ajal ühtegi Mikale sobivat filmi. Järgmisena avastasin New Beverly Cinema ja mul on niiiiiii hea meel, et läksime just sinna. See on vana kinomaja, mis kuulub Quentin Tarantinole ja seal näidatakse filme vaid 35mm kinolindilt. Need on nii Tarantino isiklikust kollektsioonist, kui ka laenatud stuudiotest ja muuseumitest. Meie valisime vaatamiseks “Ernest Scared Stupid”, mis ametlikult on küll õudusfilm, kuid kuna kõik Ernesti sarja filmid on siiski komöödiad, siis julgesime Mikaga seda vaatama minna. Film kuulub pigem rämpsfilmide kategooriasse, kuid ausalt öeldes polnudki see nii oluline ja mul oli hea meel lihtsalt jõuda sinna kinno.

Miks mul siis nii hea meel oli külastada just seda kino? Esiteks, oleme suured Tarantino loomingu fännid ning kui saab minna kinno, mis kuulub talle, siis juba oled justkui saanud tükikese tema särast. Teiseks, see on üsna väike kino ja kogu see õhustik seal oli täpselt selline, nagu ma kujutasin, et peaks olema ühes Ameerika kinos. Ma olin tõesti nii õnnelik sellel hetkel, kui istusime saalis ja ootasime filmi algust!

Peale kino läksime jalutama lähedal asuva Hollywood Boulevardile, õigemini Hollywood Walk of Fame’i osale, mis on kuulus kõnniteele paigutatud tähtede poolest. See on muidugi üks tõeline turistikas, aga samas ka must see koht LA-s. Eks ta veidi tobe on, aga ikka on kuidagi tore näha nende legendide nimesid ja teha selfisid.

Hollywoodi külastades ei saanud me ometi jätta nägemata ka Hollywoodi silti. Me läksime seda vaatama õhtu poole, aga ma pigem soovitaks minna veidi varem, näiteks lõuna paiku – siis saab rahulikult matkata sildi juurde ja samas nautida ka vaadet linnale Griffith’i observaatooriumi juurest.

Kõige targem ongi sõita otse observatooriumi juurde. Meie parkisime mägedesse tee äärde ja sealt oli tore matkata observatooriumi juurde, kuid see lisas mingi poolteist tundi matkamist ja oli veits väsitav.

Observatooriumi juurest lähevad laiad matkarajad Hollywoodi sildi suunas. Meie retk jäi õhtusesse aega ja päris sildini me ei jõudnud, kuigi matkata oli väga tore. Täitsa sildi juurde vist ei pääsegi, kui ma õigesti aru saan, aga saab suht lähedale kõndida küll. Nagu allolevalt fotolt on näha, ega ta väga kaugele meist ei jäänud 😉

Tagasi tulles oli päike juba loojumas ning mäed ning taevas värvusid kuldseteks.

Kui jõudsime observatooriumi juurde tagasi, oli juba hämar ja tegelikult see oligi minu üks eesmärke – näha LA-d mägedest pimedal ajal. Olen nii paljudes filmides näinud seda vaadet ja see oli täpselt selline, nagu ma ette kujutasin. Ilus, särav, hingemattev!

Las Vegas

Las Vegasesse suundusime põhiliselt Sphere’i pärast. See on maailma suurim ekraan ja kirjutasin sellest pikemalt oktoobris, aga lühidalt: megalahe elamus, mis oli igati väärt kõrvalepõiget LA-st. Minu jaoks kindlasti selle reisi üks suurimaid elamusi ja see jääb pikaks ajaks meelde.

Olime Las Vegases vaid ühe päeva, seega kahjuks ei jõudnud tutvuda põhjalikumalt selle omapärase linnaga, kuid peale Sphere’i külastust suundusime nn Strip’ile, mis on Las Vegase peatänav, kus on kõige kuulsamad ja suuremad kasiinod. Oli tore näha neid hooneid, mis on hästi tuntud paljudest filmidest ja sarjadest. Kõndides Stripil saad muidugi aru, et kõik need tuled, ekraanid, üle võlli ja kohati maitsetu arhitektuur on üks tehislik kooslus, mis on loodud vaid selleks, et jätaksid sinna oma raha, kuid ikkagi on see väga võimas ja võtab hinge kinni.

Hotell, kus me peatusime, kandis naljakat nime Circus Circus ja see nägi lahe välja nii päeval…

…kui ka öösel. Vaadake vaid, kui palju tulesid on kasiino sissepääsu kaunistamas!

Muidugi, kui oled Las Vegases, siis on kohustuslik ka mängida kasiinos 🙂 Jätsime lapse pooleks tunniks hotellituppa multikat vaatama ja läksime hotelli fuajees asuvasse mängupõrgusse. Panustasime 10 dollarit ja kokkuvõttes jäime 15 dollariga plussi! 🙂

San Antonio

San Antoniosse sattusime vaid sellepärast, et siit oli kõige odavam lend Mehhikosse. Aga ma olen väga rahul, et juhus viis meid sellesse linna. Kõige suurem elamus, mis me sellest linnast saime, on ehk päikesevarjutus. Kuulsime sellest täiesti juhuslikult Los Angelese lennujaamas. Hakkasime terminalis teiste reisijatega juttu ajama ja siis üks kutt küsis, et kas te ikka teate, et San Antonios on mõne päeva pärast päikesevarjutus. Oot, mis päikesevarjutus? 🙂 Tuli välja, et see on täiesti erakordne sündmus ja San Antonio oli üks nendest kohtadest USA-s, kus seekordset rõngakujulist päikesevarjutust nägi peaaegu kogu selle hiilguses.

Kes tahab pikemalt lugeda sellest kogemusest, siis kirjutasin päikesevarjutusest pikemalt juba oktoobris.

Meie kodu San Antonios oli kesklinnast umbes 15-minutilese jalutuskäigu kaugusel, kuid see oli kummaline linnaosa. Siin oli üsna palju viletsas seisus eramaju, samas oli juurde tekkinud ka päris palju uusi ridaelamuid ja eramaju. Kuigi oli tunda, et kohati on selle linnaosa elanikkond üsna tagasihoidliku sissetulekuga, oli siin rahulik ja mõnus. Jah, see kant oli räämas ja väsinud, kuid sellest õhkus sõbralikkust ja kodust tunnet, mitte agressiivsust. Raske seletada, aga tundsin ennast siin turvaliselt, isegi kõndides pikemalt õhtuses pimeduses. Seega minu jaoks oli San Antonios elamuseks selle linna vibe, mis tundus olevat unine, sõbralik ja rahulik.

Kusjuures San Antonio kesklinn oli samuti hubane. Seal oli ka suuremaid ja massiivsemaid hooneid, kuid see kõik jättis kuidagi rahuliku mulje. Isegi liiklusummikuid ei näinud eriti, kuigi linnas elab umbes sama palju inimesi, kui kogu Eestis.

Tore avastus oli ka see, et San Antonio kesklinn on justkui väike Veneetsia. San Antonio River Walk on kanalite võrgustik, mis sai rajatud sajand tagasi vältimaks üleujutusi. Praegu on see aga SA üks põhilisi turismiatraktsioone.

Kanali ääres asub loomemajanduskeskus La Villita, kus kohalikud käsitöömeistrid ja kunstnikud saavad müüa oma loomingut ning läbi viia erinevaid üritusi. Tutvusime seal toredate inimestega ning nautisime Surnute Päeva kaunistusi. San Antonios on väga suur mehhiklaste kogukond, seega Surnute Päeva tähistatakse siin peaaegu sama suurelt kui Mehhikos.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et USA reis oli kindlasti väga huvitav ja mitmekülgne ning see jääb kahtlemata kogu meie perele väga hästi meelde. Samas võin endale ka tunnistada, et USA polnud võibolla päris selline paik, nagu ma ootasin ning meie kaheaastase reisi üheteistkümnest riigist polnud ta mu suurim lemmik. Aga ikkagi tahaks kunagi veel siia tulla – USA on väga suur ja iga osariik on täiesti omaette nähtus ning siin on väga palju, mida näha ja avastada.