Kui me oma sügisest reisi planeerisime, siis oli kindel soov käia ära USA-s. See on olnud pikaaegne unistus ja mõtlesime, et kui mitte praegu, siis kuna veel. 2,5 kuud tundus USA jaoks liiga palju – mitte selles mõttes, et seal pole midagi vaadata. See riik on nii suur ja iga osariik omamoodi, et USA peale võiks vabalt ka 2,5 aastat kulutada 🙂 Aga rahaliselt tundus üks kuu meile praegu suht piir. Kui kunagi rikkamaks saame, siis kindlasti jälle. Kuhu siis peale USA-t sõita? Kaalusime ka teisi riike, kuid kuna Mehhiko on kohe USA külje all, siis otsustasime sõita teist korda sinna. Seda kahel põhjusel. Meie esimese reisi ajal leidsime endale seal häid sõpru ja seda lausa kahes erinevas linnas – Cancunis ja Mexico Citys. Teiseks, ajaliselt jäi meie reisi aega ka Mehhiko üks suurimaid pühasid – Dia de Muertos ehk Surnute Päev. See pidustus on Oliviale väga sümpatiseerinud ja olnud inspiratsiooniks ning ka minule on see tundunud ilus ja huvitav. Seega meil oli kaks tugevat argumenti Mehhikosse sõitmiseks ja rohkem polnudki vaja midagi mõelda 🙂
Surnute Päeva tähistakse Mehhikos 2. novembril, kuid tegelikult algavad pidustused juba varem ning kestavad üsna pikalt ka peale õiget päeva. Meie jõudsime Mexico Citysse 19. oktoobril, seega see oli ideaalne aeg.
Paar päeva puhkasime ja siis sõbrad juba kutsusid meid välja. Oli meeletult soe ja tore taaskohtumine ning peale õhtusööki läksime suurele paraadile, mis toimus pealinna ühel peatänaval, kus on ka kuulus Vabaduse Ingli kuju.
Rahvast oli väga palju ja mida pimedamaks läks, seda rohkem rahvast juurde tuli. Palju oli kõiki: paraadil esinejaid, pealtvaatajaid ja kauplejaid. Kuigi paraad oli üsna tore ja esinejate kostüümid olid väga ilusad ning värvikirevad, siis piltide ja videote kujul seda siia edasi kanda on väga keeruline. Rahvast oli palju, tihtipeale olime üsna kaugel esireast ning oli ka pime – seega jäädvustasin kogu seda ilu mälupildina.
Minu jaoks oli paraadist suurem rõõm näha inimesi, kes olid tulnud peole kostümeerituna. Siin oli nii traditsioonilisi Mehhiko rahvarõivastes inimesi, kui ka täiesti ulmeliste kostüümidega tegelasi. Jõudsin teha mõned klõpsud, aga ausalt öeldes oleks tahtnud veeta siin kauem ja rahulikumalt aega. Paraku väikeste laste kõrvalt ei olnud see väga võimalik 🙂
Üks huvitav moment veel: kuigi surnute päeva on tähistatud juba sajandeid, siis siiamaani oli see pigem perekeskne ja üsna vaikne püha. Midagi meie Hingede Päeva moodi. Alles hiljuti on hakatud tähistama seda suurejooneliselt ja uhkelt – paraadide, suurte pidustuste, etenduste, näituste, kontsertite ja rahvakogunemiste näol. Põhjuseid võib olla mitu. Esiteks, kummalisel moel on selles oma roll Hollywoodil – näiteks James Bondi saaga filmi “Spectre” avastseen on hullumeelselt lahe märul grandioossel Surnute Päeva paraadil. Film valmis 2015. aastal ja enne seda selliseid suuri paraade Mehhikos ei korraldatud. Peale filmi linastumist muutusid need aga väga populaarseteks ja on üheksa aastaga aina suuremaks kasvanud. Ka animafilm “Coco” on mõjutanud Surnute Päeva püha – peiulilled surnuaedadel, suured pidustused, näomaalingutega lapsed lõbutsemas – need elemendid on saanud popimaks just tänu “Coco”-le. Ühest küljest on Surnute Päev muutumas iga aastaga aina popimaks ja see on jõudsalt liikunud väljapoole Mehhiko piire. Eelkõige on see väga levinud USA-s, aga seda tähistatakse juba üle maailma. Samas on mehhiklaste jaoks see segunemas Ameerikast pärit Halloweeniga. Näiteks traditsioon, et lapsed käivad komme küsimas, on otsene Halloweeni mõjutus, kuid sellel on Mehhikos kohalik maik juures ja see on erinev sõltuvalt piirkonnast. USA piirile lähedal asuvas Tijuanas käivad lapsed ukselt uksele – täpselt nagu USA-s. Mexico Citys aga ukselt uksele ei käida, vaid kogunetakse oma linnaosa peaväljakul ja vahetakse komme omavahel.
Meie Mehhiko sõbrad ei saanud muidugi piirduda vaid ühe paraadiga ning palusid meid mõned päevad hiljem paaripäevasele ringreisile. Meie esimene sihtpunkt oli Zacatlán – väike (Mehhiko mõistes, üle 70 tuhande inimese) – linn, mis asub mägedes (2000 m merepinnast) ning on populaarne turismisihtkoht. Zacatlán on eelkõige tuntud oma õunakasvanduste ja õuntest valmivate söökide ning jookide (põhiliselt siidri) poolest.
Linna üheks suurimaks vaatamisväärsuseks on keset linna laiuv org. Linn on ehitatud selle ümber ja sealt avanevad fantastilised vaated.
Linna teine suur vaatamisväärsus on mosaiigid, mida võib kohata südalinnas kõikjal ning mis panevad ahhetama oma ilu pärast. Kohalikud meistrid valmistavad neid vabast ajast ja tasuta ning materjali nende kunstiteoste valmistamiseks annetavad kohalikud elanikud. Meistrite sissetuleku allikaks on väiksemate mosaiikide ja keraamiliste vidinate müük turistidele.
Enne, kui lahkusime sellest armsast linnast, põikasime läbi teele jäävast surnuaiast, kus just parajasti tehti ettevalmistusi Surnute Pühaks ja kaunistati surnuaeda tuhandete peiulille õitega. Meie Mehhiko sõbrad rääkisid, et surnuaial, kus on nende lähedased, küll peiulilli nii surnuaial ei laotata maha. Võimalik, et see on kohalik omapärane, kuid üsna tõenäoliselt on selline traditsioon tulnud hiljuti.
Õhtul suundume kõrvalasuvasse Chignahuapani. Ühele tänavale on laotud teele ilusad mosaiigid. Need meenutasid neid mandalaid, mida Buda mungad värvilisest liivast loovad. Chignahuapani teosed on laotud väikestest värvilistest kivikestest ning nende kaitseks on vaid pottides peiulilled, mis on paigutatud mosaiikide äärtesse.
Põhiline põhjus, miks meie Mehhiko sõbrad meid Chignahuapani linna tõid, oli õhtune etendus. “Festival de la Luz y de la Vida” ehk “Valguse ja elu festival” kestis terve nädala jagu ning meelitas kohale ka palju siseriiklikke turiste.
Kui kätte oli jõudnud pimedam aeg, marssisime koos ülejäänud publikuga mööda pikka tänavat kandes põlevaid küünlaid. Etendus toimus vee peal ja nii palju kui me hispaania keelest ja laval toimuvast aru saime, oli see pilguheit Mehhiko iidsesse ajalukku ja müütidesse.
Kogu show oli väga suurejooneline – kõikides neoonvärvide toonides särav püramiid, efektne valgustus ning korralik ilutulestik – kuid pikapeale hakkas vee ääres jahe ning olime rõõmsad, kui etendus lõpuks läbi sai 🙂
Sama jahe ja sama efektne nagu etendus oli ka meie majutus 🙂 Jahe pole päris õige sõna. Ikka täitsa külm oli seal magada 🙂 Aga väga lahe kogemus samas. Magasime kiledest majades keset metsa.
Neid maju oli seal orus päris mitu tükki ja öise jaheduse kõrvale hiilib ka alt orust kostuv pidu läbi terve öö 🙂
Majad olid kusjuures seest üsna suured ja seal oli isegi veevärgiga tualett ja dušširuum. Kuid vesi on külm ja dušši all me küll ei käi 🙂
Järgmisena suundusime Atlixcosse. Teel nägime vulkaani Popocatépetl’it. Enam kui 5000 m kõrgena on see Mehhiko teine kõrgeim mägi ja on kaugele nähtav. Meile tundus, et näeme teda kogu aeg meie sõidu ajal. Ta piilus ja kerkis järsku pilvede vahelt küll siin, küll seal.
Atlixco on nagu ka Zacatlán nn Pueblo Mágico ehk Maagiline Linn. Mehhiko turismiamet on sellise tiitli praeguseks andnud enam kui 80 linnale. Tiitli saamiseks peab linn vastama kindlatele kriteeriumitele, näiteks omama rahvussööke, säilitama rahvuskultuuri ja -arhitektuuri, korraldama kohaliku eripäraga üritusi jne. Maagilise linna tiitel meelitab ligi turiste ja on seega linnale väga oluline.
Tundub, et Atlixco suutis paremini ära kasutada oma Maagilisi Linna tiitlit kui Zacatlán ja kindlasti on kasuks ka Mexico City lähedus – linnas oli väga palju turiste! Parem oli ka kohalik kliima 🙂 Kuigi linn on mägedes, oli temperatuur soe ja isegi õhtusel ajal oli nö pusa ilm.
Käisime söömas ja tundsime rõõmu kesklinna melust, kuhu olid kogunenud rahvamassid, et tähistada Dia de Muertose püha – rahvas jõi, sõi, jalutas ja nautis ilusat õhtut.
Teel hotelli kõndisime mööda puutöökojast, kust kostus ingliskeelne rokkmuusika. Mees hööveldas laudu, naeratas meile ning töökoja kõrvaluksest astus välja tema noor abikaasa, kes hakkas midagi hispaania keeles rääkima meie sõpradele. Sõbrad küsisid meilt, et ta kas me tahame lasta maalida Mikale Muertose maski näkku? Noor naine, kellel oli mehe töökoja kõrval juuksur, pakkus, et võiks lastele näod maalida ja seda täiesti tasuta. Miks mitte? Teeme ära 🙂
Astusime sisse juuksurisse, kus järgmise poole tunni jooksul kostus rõõmsameelne hispaaniakeelne vadin. Tüdrukutele maaliti näod pähe, mina aga jälgisin rõõmsaid mehhiklasi, seinal rippuvaid fotosid, mis sõltuvalt vaatenurgast olid küll vanaaegsed fotod, siis jällegi surnud luukerekollid ning tundsin mõnusat väsimust ja õnnetunnet 🙂
Juuksurist lahkudes pakkusime neiule tema töö eest siiski raha ja seda tegid ka meie Mehhiko sõbrad. Raha suruti tagasi, naeratati laialt ja anti soe kallistus. Jah, sellised ongi väga paljud mehhiklased! Lahked ja lõbusad!
Järgmisel hommikul kõndisime Cerro de San Miguel mäkke, kust avanes ilus vaade linnale. Üleval on äärmiselt populaarne klaasist põrandaga vaateplatvorm, kuid ausalt öeldes ega see midagi väga erilist pole. Mulle näiteks pakkus palju rohkem rõõmu kohalik tänavakunst.
Pealelõuna veetsime kohalikus baaris ja sealt jalutasime veel restorani sööma õhtust ning asusime teele alles õhtul.
Õhtuses hämaruses mõjus Popocatépetl müstiliselt ja veelgi võimsamana.
Me möödusime maanteel kümnetest autodest, mis vedasid pealinna lilli, peamiselt peiulilli. Riik oli valmistumas suurteks pidustusteks ja peiulilled on Dia de Muertose lahutamatu osa.
Kaks päeva hiljem võtsime ette Dia de Muertose tähistamise meie linnaosas. Elasime Coyoacanis ja oli suht keeruline saada infot, kus ja millal toimuvad pidustused. Tegelikult need toimuvad pidevalt ja erinevaid üritusi korraldatakse iga päev paari nädala jooksul, kuid meie soov oli leida sündmus, kus Mika saaks komme koguda. See on olnud tema suur unistus juba pikemat aega ja kuna me viimastel aastatel oleme sügiseti Eestist eemal olnud, siis Mardi- ja Kadrisanti ta pole saanud joosta ning USA-st lahkusime ka enne Halloweeni ning seega meie või õigemini Mika ainus lootus on Dia de Muertos.
Otsustasime proovida õnne 31. oktoobril, aga Olivial olid suuremad plaanid, kui vaid kommide kogumine. Tema sooviks oli teha väikese fotosessiooni. Tõin siis daamidele kohalikult turult kostümeerimiseks lilli ning ise suundusin kommipoodi, sest lisaks kogumisele tuleb maiustusi ka jagada.
Nagu allolevatel fotodelt on näha, ostetakse komme korralikult 🙂 Õnneks on olemas maiustustele spetsialiseerunud poed, kust sai osta komme soodsa hinnaga ja hulgi.
Kui koju jõudsin, siis tüdrukud olid juba peaaegu valmis ja peagi saime liikuda meie naabruses oleva maja juurde, mille sinine sein on just seda õiget sinist värvi, mida Olivia soovis pildistamise taustaks. Me nimetame seda Frida siniseks või Mehhiko siniseks, sest see toon on siin nii populaarne. Seda võib leida arhitektuuris, riietel ja käsitööl ning see on värv, mis lööb Mehhiko päikesevalguses eriti särama. Samuti on see värv, mida Eestis peaaegu ei näe 🙂
Edasi liikusime Frida parki, mis on kahtlemata üks meie lemmikuimaid parke Mexico Citys.
Pargist kõndisime edasi Coyoacani keskusesse, mis on traditsiooniline rahvakogunemise paik, kus on turud, väljakud ja palju söögikohti. Lootsime, et ehk on seal võimalust saada Mikale komme ja ka ise jagada ning me ei pidanud pettuma 🙂
Alloleval fotol on see emotsioon, kui Mika saab oma esimese kommi 🙂
Kui esimesed kommis käes, sukeldusime lõbusasse melusse, kus tuhanded inimesed olid rõõmsas tujus, hea meelega poseerimas kaamera ees ning võtmas vastu ja jagades ka ise komme. Väga paljud olid tulnud kostümeerituna ja nagu eelnevalt kirjutasin, ei ole see päris Dia de Muertos sellises vormis, nagu ta oli aastakümneid või -sadu tagasi. Väga suur on Halloweeni mõjutus ja see on kummalisel moel segunenud Surnute Päeva traditsioonidega.
Mika kogus õhtu jooksul pool pangetäit komme ja jagas ise veelgi rohkem ära. Kõndides koju ütles ta, et see oli parem kui sünnipäev 🙂
Järgisel päeval jätkasime meie Dia de Muertose pidustustega ja sõitsime kesklinna. Alustasime Surnute Päevale pühendatud näitusega, kus sai tutvuda nii selle püha ajalooga, kui ka näha sellest inspireeritud kunsti.
Mika sai esmakordselt proovida ka virtuaalreaalsust, mis oli talle ühtlasi nii huvitav, kui ka veidi hirmutav kogemus 🙂
Edasi liikusime Zócalo väljakule, mis on Mehhiko pealinna üks peaväljakuid. Tee peal korjas Mika mõned kommid ja sai mingitelt täditelt 100 peesot (umbes 5 eurot), mis on kohalikus mõistes üsna suur raha!
Mida lähemale väljakule jõudsime, seda kaunimaks läksid majade kaunistused, kostüümid läksid aina uhkemaks ning rahvast oli aina rohkem.
Erinevus Coyoacani üritusega oli see, et seal oli rohkem kogukonna inimesi, Zócalo väljakule oli aga rahvast tulnud üle kogu linna ja lisaks veel turistid. Seega rahvamass oli meeletu.
Kui Coyoacanis olid kõik kostümeerinud ennast lõbu pärast, siis peaväljakul oli enamus uhkemaid kostüüme selga pandud selleks, et teenida raha.
Vaatasime kiiruga üle ka väljakul olevad Surnute Päevale pühendatud installatsioonid ning valgustused ning ruttasime siis metroosse, et sõita kõvasti ülerahvastatud rongiga kodu poole.
Järgmisel päeval ladusime voodile Mika kahe päeva kommisaagi ja siin see on:
Päevakese puhkasime ja juba kutsusid meie Mehhiko sõbrad meid taas välja 🙂 Seekord meie airbnb läheduses asuvasse Centro Nacional de las Artes’esse (Kunstikool ja -keskus). See oli meile tuttav koht, kuna eelmisel Mehhiko reisil tulime siia vaatama sõprade korraldatud muusika- ja tantsusetendust. Seekord toimusid siin Surnute Päevaga seotud üritused: laat, näitused, etendused jms.
Kooli territooriumile olid üles seatud mitmed nn ofrenda’d, mis on Dia de Muertose ajaks valmivad altarid. Ofrendasid tehakse kodudes ja surnuaedadel, kus need on tehtud selleks, et kutsuda surnuid perekonnaliikmeid tagasi elavate maailma.
Aga neid tehakse ka suuremaid ja paigaldatakse avalikes kohtades. Näiteks kunstikooli sissepääsu juures oli üks ofrenda pühendatud selle kooli lahkunud õpetajatele.
Järgmisel päeval sõitsime päeva esimeses pooles lilleturule. Jamaica Mercado ehk Jamaika Turg on Mexico City suurim lilleturg. See on 24/7 lahti ning eriti vilgas on kauplemine Surnute Päeva pidustuste ajal, kui siin müüakse meeletus koguses lilli, eriti peiulilli.
Lisaks lilledele müüakse siin kõiksugu peotarvikuid, sisustus- ning aiakaupa. Meie tulime siia aga vaid selleks, et imetleda lilli 🙂
Mõned müügiplatsid olid poodide või turuputkade moodi, mõned kauplejad müüsid aga otse autost. Nagu alloleval parempoolsel fotol on näha, on autosse ehitatud riiulisse võimalik ennast ka magama sättida. Lilli tuuakse pealinna öösel ning kauplemine algab juba väga varahommikul.
Turu kõrval oli kahe hoone vahel ala, kuhu toodi kogu turu prügi. Lehk oli kirjeldamatu :/
Lilleturult läksime edasi kesklinna vaatama paraadi. Kui meie Mexico City esimesel paraadil sai rohkem näha kostümeeritud inimesi ja tantsijaid, siis siin oli rõhk suurtel kujudel.
Paraad oli tore, kuid meil olid vist ootused liiga kõrged ja veidi jäi liiga lahjaks ja lühikeseks – ajaliselt küll venis päris pikaks, kuid kujude vahel olid liiga pikad pausid. Selle aja peale oleks võinud olla kava palju tihedam ja sisurohkem.
Suur probleem oli ka rahvarohkus. Kui kõik seisavad samal kõrgusel, siis paraku on väga raske midagi näha, kui oled 5. või 10. reas. Õnneks oli kohapeal ka kiireid ja üsna soodsaid lahendusi 🙂 Mõned ostsid papist ja peeglitest tehtud periskoope, meie otsustasime 7-eurose tabureti kasuks, mille pealt oli paraadi palju parem jälgida.
Järgmisel päeval saime veel korra kokku meie kallite Mehhiko sõpradega. Jalutasime Coyoacanis ning sõime koos õhtusööki. Nautisime üksteise seltskonda, naeratusi ja soojaid tundeid. Lubasime, et kohtume peagi taas!
Paar päeva hiljem lendasime Mehhiko pealinnast Yucatani poolsaarele. Põhjuseks taas sõbrad. Kui me kaks aastat tagasi Mehhikosse esmakordselt jõudsime, siis juba teisel päeval saime tuttavaks naabritüdruku Sabina ja tema isa Enrique’ga. Juba paar päeva hiljem kohtusime ka Sabina ukrainlasest ema Meriemiga ning nii saigi alguse kahe perekonna sõprus. Plikad said juba toona, rääkimata ühist keelt, väga hästi läbi ja meil oli kindel soov kunagi naasta Mehhikosse, et me kõik saaksime taas kohtuda.
Nagu ülemisel vasakul fotol näha, oli Mika väga rõõmus, kui sõitsime Cancunist bussiga Tulumi, kus meie sõbrad hetkel elasid. Taaskohtumine oli väga soe ja tore! Seda kibedam oli tunne, kui avastasime päev hiljem, et Olivia on haige. Tegime igaks juhuks covidi testi ja nii oligi – Olivial oli koroona. Järgmisel päeval tekkisid haigusnähud ka minul. Mõni päev hiljem haigestus ka Mika. Tundus uskumatuna! Eriti selles valguses, et oleme perena põdenud covidit kaks korda ja esimest korda oli samuti Mehhikos, just siis kui olime Cancunis.
Olime planeerinud olla Tulumis kaks nädalat ning valisime airbnb meie sõprade kodu lähedusse. Seda suurem oli pettumus, et jäime haigeks just siin ja just nüüd. Ainus hea asi selle juures oli see, et põdesime koroonat soojas kliimas. Isegi siis, kui polnud jõudu või oli palavik, oli õhtul mõnus jalutada T-särgi ja plätude väel, mitte külmetada tuule ja miinuskraadide käes. Mika sai isegi basseinis käia ujumas, kuigi ise oli haige.
Kaks nädalat Tulumis mööduski meil nii, et passisime suure osa oma airbnb kodus, õhtuti käisime jalutamas ning mõnel õhtul tõid meie sõbrad meile kohalikke sööke. Aeg-ajalt ostsin covidi teste ja kui minul ja Olivial olid testid mõne aja pärast negatiivsed, siis Mika testid olid pikalt positiivsed.
Saime ühel päeval ka rannas käia. Tulumi rand on küll turistidele tasuline, kuid kena ja mitte liiga ülerahvastatud.
Alles meie Tulumis veedetud aja lõpupoole sai ka Mika negatiivse testi ja me julgesime koos sõpradega minna randa. See oli meie reisi viimane päev ja samal päeval sõitsime bussiga Cancuni. Olime nii rõõmsad, et saime kasvõi ühe päeva koos veeta, aga samas see tundus ka äärmiselt ebaõiglane. Eriti tüdrukute suhtes, kes nii ootasid taaskohtumist 🙁
Tüdrukute lahkuminek oli täis emotsioone ja ma väga loodan, et nad saavad kunagi lähiajal taas kohtuda.
Cancunis ootas meid airbnb, millega alustasime oma Mehhiko reisi kaks aastat tagasi. See tuttav hoov tõi tagasi kõik toredad mälestused. Tundus, nagu oleksime siin olnud juba ammu-ammu, aga tegelikult oli see ju alles. Lihtsalt vahepeal on nii palju juhtunud ja aeg on vahel veninud pikemaks 🙂
Airbnb omanikud Mario ja Patty on maailma armsaim airbnb pererahvas. Nende korter on lihtne ja ei ole kõige uhkem majutus, kus oleme kahe aasta jooksul peatunud, kuid nende tähelepanu ja abivalmidus on midagi erakordset. Otsustasime kutsuda neid koos lastega külla meie viimasel õhtul ja veetsime toreda õhtupooliku. Rääkisime oma reisidest ja kuidas kõik sai alguse just siinsamas veidi alla kahe aasta tagasi ning nemad rääkisid oma elust ja unistustest. Rääkisime ka nende korteri ümbruskonnast ja kuidas meil oli nii tore jalutada lähedalolevas pargis, kus elavad imearmsad ninakarud ja järsku Patty küsis: “Kas me Mikale eelmine kord ninakaru kinkisime?”. Ei, ninakaru Mika ei saanud, aga rahustasime neid, et seda küll poleks vaja, sest nad ju niigi tegid meile igasuguseid toredaid kingitusi ja võtsid nii ilusasti vastu.
Saatsime külalised ära, panime Mika magama ning pakkisime veel viimased asjad ära, enne kui varahommikul suunduda Cancuni lennujaama. Ja siis tuli sõnum. Patty kirjutas: “Vaadake ukse taha, jätsime Mikale väikese kingituse.”
Ukse taga ootas väike ninakaru. Ja ümbrikus väike kiri Mario ja Patty pojalt Diegolt ning Polaroid-fotod nendest. Uskumatu! Tüübid sõitsid koju, muretsesid kuskilt ninakaru nuku, kirjutasid kirja ja tegid fotod ning sõitsid tagasi ja jätsid kingituse vaikselt ukse taha. See on Mehhiko, baby! 🙂
Lahkusime mõned tunnid hiljem ja südames oli rõõm, et peagi näeme lumist Tallinnat ning nukrus, et peame lahkuma sellest soojast riigist, kus elavad äärmiselt soojad inimesed. Ma väga loodan, et saame peagi tagasi tulla!