Chicago!

Hetkel oleme küll juba Mehhikos, kuid siin on tagantjärele minu muljed Chicagost, kus olime septembri lõpus, oktoobri alguses, kokku üheksa päeva. Kirjutasin seda postitust pikalt, sellepärast ilmub see alles nüüd.

Chicago linna nimi on tuletatud siinsete põlisrahvaste sõnast, mis tähistab metsikut sibulat. Keegi Henri Joutel kirjutas 1687. aastal oma päevikusse: “… jõudsime kohta nimega “Chicagou”, mis on saanud oma nime selle piirkonna metsades rikkalikult kasvava sibula tõttu.” Vot siis – minu jaoks gangsterite linnana kuulus paik on saanud oma nime sibula järgi. Linnal on ajaloo jooksul olnud tal olnud ka mitmeid hüüdnimesid, nagu Tuuline linn, Chi-Town, Second City ja City of the Big Shoulders nagu Vikipeediast teada saan.

Mõlemad USA linnad – New York ja Chicago on minu jaoks hallikad ja telliskivivärvi. New York veidi hõbedasem ja Chicago rohkem pruunikas, kuid mõlemad on mu silmale üsna tuhmid. Taolised toonid domineerivad muidugi kõige enam arhitektuuris, aga ka infograafikas, disainis ja inimeste rõivastes. Arutasime omavahel ja Tarieli tunnetus on samasugune. Üks meie blogi lugeja kirjutas just FB kommentaarides, et tema jaoks on New York värviline. No vot, kui erinevalt inimesed maailma näevad. Ma igatahes juba väga ootan Mehhikosse jõudmist – nii sealse värvirõõmu, kui ka elurõõmu poolest 😀 Aga ok, ok, võibolla on veel vara (kaks nädalat riigis elanud) järeldusi teha. Ehk kohtame edaspidi ka avatumat suhtumist inimeste poolt. New York ja Chicago võtsid meid vastu üsna kinnise rahvaga.

Palju loeb ka see, kuidas sa mõnda paika saabud. Meie tulime New Yorgist Chicagosse rongiga – 1300 km ja 18 tundi USA raudteel. See oli huvitav reis, sest tahtsime veidi rohkem ka siinset maastikku näha. Kuna rong väljus hilisel pärastlõunal, siis väga palju me maastikku nautida ei saanud, kuid mõne tunni ikka enne päikseloojangut. Raudtee kulges … jõega paralleelselt ja seal oli ilusaid vaateid küll. Ja puhast, puutumata loodust.

Kord Tarieli ja Fedjaga Indias reisides oli meil ka ööpäevane rongikogemus olemas ja see meeldis meile tookord väga. Eks see luges ka, et olime tollal ka umbes 14 aastat nooremad – igal juhul ei väsitanud too reis meid eriti. Kuid seekordne USA rongisõit küll. Nimelt saime tunda, kuidas siinsed rongid rööbastel kõiguvad. Nad võtavad peatuste vahel (mida ei olnud väga palju) ikka korraliku tempo üles, kuid seda järsemad võivad olla raputused ja õõtsumine. Rong õõtsus vahepeal ikka tugevalt nagu suur laev. Arvasime, et saame sellel teekonnal ka korralikult tööd teha, kuid tegelikkus oli see, et ma jõudsin teha vaid ühe visandi ja selle juures ka iPad nii loksus mu käes, et oli ebamugav. Veidi hakkas iiveldustunne tekkima, seega ei saanud sellest töötegemisest ka väga asja. Öö saabudes jäi Mika kenasti ja ruttu magama, aga meie Tarieliga otsisime kaua mugavaid asendeid.

Mina uinusin klassikaliselt viimasena. Kuid rongis ei saa ma seda väga enda süüks panna, sest see oli tõesti üsna ekstreemne õõtsumine, mille käigus vahel pea kuskile istme vastu käis. Lisaks sellele oli meie vagunis mees, kes plaksutas (!) unes ja üks köhiv neiu. Kuid magama me siiski jäime, sest ruumi laiutada õnneks oli – igaühele jagus kaks istet. Nii et selles osas oli rongis tore – ruumi laialt käes.

Asulates läbisõidul lasi rong alati pikka vilet, seda ka sügaval ööajal. Kusjuures rongi müras see eriti häiriv polnud (küll aga oli selle valjust hiljem linnas tugevalt kuulda). Ühesõnaga meie Eesti “porganditega” ei anna siinseid ronge võrrelda. Meie rongid on ikka väga sujuvad. Algul kaalusime Chicagost ka rongiga Los Angelesse sõita, kuid peale seda rongireisi jätsime selle mõtte, sest paar tundi peale Chicagosse jõudmist ja mõneajast voodis pikutamist, et end sirutada, avastasime Tarieliga korraga, et me tajume nagu tuba kõiguks. See oli üsna häiriv tunne, kuid peale söömist ja värskes õhus jalutamist taandus. Mika seda kusjuures ei tundnudki. Kuid me otsustasime siiski LA-sse lennukiga sõita. Kiirem ja mugavam.

Igal juhul oleme selle kogemusega väga rahul, sest taas oli silmiavardav elamus. Ja seda mitte ainult sõiduvahendi osas. Me nimelt kohtasime sellel rongil USA rahvakildu, kes järgib siiamaani vanu uskumusi ja kombeid, eraldades end niimoodi tänapäeva elust. Kohtasime amisheid. Ilmselt on rongisõit neile lubatud, sest lennujaamades pole me neid kunagi näinud. Nohjah, rong on ju üks vanu transpordivorme.

Igal juhul liitus paar amishit meiega kohe esimeses pikemas peatuses ning kui olime öö ära maganud ja läksime restoranvagunisse hommikusööki tooma, oli üks terve vagun amishi-rahavast täis ja restoranvagun samuti. Nad vahtisid meid vähemalt sama suurte leemurisilmadega, kui meie neid. Ja no eks mõlemal poolel oli, mida vaadata. Meil tänapäevased mugavad ja värvilised riided, neil õhukesest puuvillast tumedad ühevärvilised riided. Meil juuksed vabas stiilis lõigatud, värvitud ja peale und ilmselt ka veidi sassis, nende naistel ülisildekas kammitud ja korralikult jäikade tanude alla peidetud, nende noortel meestel (alati!) tukaga pottsoeng ja vanematel meestel nii pikk habe, kui kasvada andis. See hetk oli tõeline kultuuride kokkupõrge ja kummaline plahvatus mu peas, kui ma jahedat vagunit läbides soovitasin Mikal Miki hiire piltiga pehme vesti selga panna, ja ta selleks vanade amishi meestehulga keskel seisma jäi. Nad vaatasid teda kui ilmutist ja mina vaatasin kogu seda kummalist kombot. Ja samas oli mul nii hea tunne, et Mika on oma lühikese elu jooksul juba nii palju näinud, et tema ei pea kunagi niiviisi “maaka” kombel seisma ja temast erinevaid inimesi jõllitama. Lihtsalt tal on palju-palju laiem silmaring.

Siis sõitsime veel tükk aega ja unustasime amishid vahepeal juba ära, kuid kui me Chicago raudteejaamas väljusime, saime veel ühe kultuurišoki. Nimelt nägime nüüd ka nende lapsi. Vagunis polnud me neid nagu märganudki. Tillukesed inimesed 3-4-aastased lapsed olid riietatud täpselt sama rangelt ebamugavatesse ja õhukestesse riietesse kui täiskasvanud. Mu süda tõmbus kokku kui nägin pealaest jalatallani musta riietatud ema kõrval kõndimas umbes 3-aastast miniatuurset koopiat oma emast. Samasugune must kleit, rangelt ja tihedalt pea ümber surutud must tanu ja jäigad mustad kingad mustades sukkades jalgade otsas. Kleit kinnitatud tillukeste nõeltega nii sirgelt ja tihkelt, et kortse ei jääks. Karm. Täielik “Valge pael”, ainult et reaalsus, mitte film. Vaatasin Mikat tema mugavates, soojades ja värvirõõmsates riietes ning seda tillukest tumedalt ja õhukeselt riietatud last. Ja nii väga oleks tahtnud ta mähkida sooja roosa teki sisse ning anda talle kõik taolised mugavad pehmed riided ja jalanõud, mida tänapäeva lapsed kannavad. Ja noh, mõned mänguasjad oleks ka tore.

Kaasaegsete reisikottide asemel olid neil käes vanamoodsad kobakad kohvrid ja korvid. Nad suundusid sünge musta parvena kuhugi. Hiljem netist vaatasime, et New Yorgi ümbruses ja üldse USA põhjaosas ongi amishite asustus kõige tihedam.

Mõned meie sõbrad kirjutasid meile FB kommentaaridesse, et tänapäevasest loobumine ja piiratud ning reglementeeritud elu pakub inimesele tegelikult rohkem vabadust ja õnne. Jään siiski eriarvamusele. Nad ei tundunud kuidagi õnnelikud olevat, pigem sünged ja apaatsed. Nägin vaid üht naist, kes mu teretusele ka naeratusega vastas (tema rõivad olid heledamat tooni). Igasugune radikaalsus on mu meelest liig. Ja igal inimesel peaks olema võimalus valida, kuidas elada ja millesse uskuda.

Tore oli aga näha, et üks noor amishi tüdruk ostis endale täiesti tavalisest poest seitse kruvikeerajat ja oli väga rahuloleva näoga ning paar vanemat prouat kandsid puuvillase tumesinise või musta asemel heledamaid toone, üks isegi ruudulist kleiti ning mõnel oli musta tanu asemel valge tanu või rätt. Ning eriti armas oli näha, et üks proua nautis jaheda rongiõhu kaitseks sünteetilisest materjalist pleedi ja kaelatuge. Nii et lootust on, et kõik polegi neil nii sünge.

Meie retk kaugete aegade taha Chicagos muudkui jätkus. Jõudsime oma majutuskohta, milleks seekord oli Grimmi muinasjutulossi sarnane tornikesega ning väätidesse kasvanud maja. Õigemini üks tuba sellest majast – kõik teised ruumid olid ühiskasutuses. Sealsamas elav ja majutuse eest hoolitsev introverntne noormees ütles (see oli pikim temaga peetud vestlus), et maja on ehitatud aastal 1882. Ja dekoor on sellest ajast säilinud.

Maja atmosfäär oli tõesti nagu krimisarja või õudusfilmi võttepaik. Hämarad ruumid, tumedad puitpaneelidega kaetud seinad, nagisevad keerdtrepid, rasketes kuldraamides maalid seintel, keerukate mustritega kaunistatud laiad vanaaegsed radiaatorid, mis meenutasid kappe või istmeid, kroonlühtrid, milles põlesid tuhmi valgust heitvad pirnid, piljardilaud ja igat veerandtundi lööv suur kappkell. Kõik see oli ühtaegu kõhedusttekitav ja võluv. Oli põnev elada mõnda aega sellises kummitluslikus paigas. Seejuures oli mul hea meel, et tuled põlesid maja kõigil korrustel ja kõigis tubades ööpäevaringselt. Ilmselt seetõttu, et maja oli kogu aeg üsna hämar – paljud aknad olid väiksed ja osad neist kaetud tiffany stiilis värviliste vitraažidega.

New Yorgis, lahke Peteri majutuses, olime juba harjunud ühise tualettruumi ja köögiga. Siin oli samamoodi. Kunstiakadeemias õppides elasin ühikas ja tean, et ühisruumide kasutamisel tuleb tihti kaua oma korda oodata. Nii New Yorgis, kui ka Chicagos tegelikult seda probleemi polnud, sest rahvast majas polnud nii palju ja kuidagi sattus nii, et kõik ei teinud samal ajal süüa ja pesujärjekorda oli ka vaid paaril korral kogu aja jooksul. Aga siin, kummalises majas, oli lisaks veel paar imelikku asja. Nimelt ei käinud tubade uksed lukku. Airbnb omanik selgitas seda majutuse tutvustuses sellega, et külalised kaotavad pidevalt võtmeid (koodiga lukud oleks selle probleemi lahendanud) ja sellepärast käib kogu asi usalduse peale. Lukkude asemel oli majaomanikul jälgimissüsteem. Ta oli paigutanud kogu majja kaamerad (va inimeste magamistoad ja tualettruumid) ja sai niiviisi kõigel silma peal hoida. See, et ta seda tõesti tegi, sai kohe selgeks, sest kui meie naabrid välja kolisid ja nende toa uks lahtiselt seisis (veel üks reegel – kui lahkud, jäta toa uks lahti), piilusin sinna korra sisse. No lihtsalt huvi pärast, et vaadata, milline tuba neil on. Samal õhtul tuli kiri, et seda ei tohi teha. Selge. Enam ma seda muidugi ei teinud. Aga ebamugav tunne jäi sisse, et kogu mu tegevust jälgib mingi Mordori silm. Eriti paranoilseks muutusin siis, kui ühel päeval tuli omanikult kiri, et tualettruum, mis asub meie korrusel, on täiesti kohutavas seisus ja kui ta selgitab välja, kes seda tegi, tõstab ta need inimesed kohe oma majast välja. No mina otsustasin oma peas ära, et tegemist on kiiksuga inimese ja kontrollfriigiga. Tarieli ärritus ning ta kirjutas vastu, et meie pere see sodistaja küll polnud ja pealegi polnud tualettruum meie meelest kuidagi must vms. Tõepoolest – ma hindan airbnb`d just tihti selle wc järgi ja kui ma selle vanaaegse maja moodsasse ja värskelt uuendatud wc-sse astusin, siis tundsin end kohe hästi ja koduselt. Arvestades seda, et majas oli vaid üks dušširuum, mis asuski meie korruse wc-ga samas ruumis, siis oli see ikka laitmatus korras. Kõik majaelanikud käisid seal pesemas ja ma ei näinud kordagi mingit segadust või prügi. Nii et karta on, et omanik kujutas midagi ette. Tarieli kirjale vastas hoopis introvertne mees, kes maja korras hoidis, et kõik ok ja nautigu me päeva.

Mind hakkasid hoopis häirima kaamerad. Leidsin end justkui kõrvalt jälgimas mis mul seljas on ja kuidas ma majas liigun, mõeldes, et kas see on majaomaniku meelest ok. See polnud muidugi normaalne elamise viis. Seega lõpuks oli mul hea meel, et me sealt lahkusime. Ongi nii, et ükskõik, millises paigas me elame, on hea, et see pole jäädav. Niiviisi saame nautida selle paiga plusse nii kaua kui seal oleme ja pääseme miinustest, kui lahkume. See on väga vabastav tunne, olles aastaid kortereid omanud ning pidanud seal tekkivate probleemidega tegelema. Nüüd pole tilkuv toru ega katkine põrandaplaat enam meie mure.

Köögis olin mina üks väheseid, kes süüa tegi. Üldse oleme selle reisi ajal päris mitmes kohas koos teiste inimestega elanud ja veidi ka nende harjumusi näinud. Meie oleme nende seas olnud üks väheseid peresid, kes sööb sooja sööki kolm korda päevas. Oleme selles osas iseenda ja selle traditsiooniga väga rahul, sest see võimaldab meil kolm korda päevas koos laua taga istuda, üksteisele silma vaadata, juttu ajada ja koos toitu nautida. Nii et mul oli uhke tunne võtta riiulist kolm taldrikut ja seada nendele valmis esialgu roheline, kuni muu toit valmis. Teised majalised jõid tihti üksi, baaripukil istude või püstijalu oma hommikukohvi, mõnel oli küpsis või hommikuhelbed lisaks. Kuid putru ei keetnud hommikuks vist küll keegi peale meie. Meil käis sinna juurde veel jogurt, munad ning võileivad tomati ja kurgiga. No nagu Eestiski.

Lõuna- ja õhtusööki valmistati rohkem ja siis tekkisid ka toredad köögivestlused ja õhus oli ühikavibe`i. Minus ärkas miski, mille arvasin juba kadunud olevat – vaba kerge vestlus võõrastega, kes sinuga samas situatsioonis. Kodust eemal ja juhuslikult jagamas ajutist kodu. Tarieli ka märkas seda ja ütles, et ma räägin nii palju juttu kõigiga. Tavaliselt on tema ikka see jutukam pool. Aga just niiviisi, palju ja vabalt lobisedes (nooremana tuli see mul kergemini välja ja nüüd äkki seal kummalises Chicago majas ka) sain tuttavaks üliarmsa paariga Brasiiliast – Marcella ja Andre. Me lobisesime ühistoas ja hämaras köögis, süües apelsini ja kallistades soojalt, sest nad olid kallistajad. Ja kõiges selles oli kergust ja hoogu, sest nad lahkusid juba järgmise päeva varahommikul.

Kindlasti jätabki piirkond ja maja, kus reisil olles elad, ka linnale oma pitseri. Võibolla sellepärast tunduski Chicago meile süngevõitu. Kuid nagu ütlesin, algas see juba rongisõidust ja amishitest. Aga ka piirkond meie vanaaegse lossmaja ümber oli süngevõitu. Meie tänaval asusid korralikud majad ja aiad. Mõned majad täitsa uued, mõned kordatehtud vanad ning ka inimesed, kes siin liikusid olid täitsa tavalised. Kuid kui asutsime kõrvaltänavale, avanes meile kohe getolaadne piirkond, ka suur park, mis asus meie maja lähedal oli kahtlast kontingenti täis. Seal käis narkoteema ja oli ka asotsiaalseid inimesi. Isegi oravad selles pargis olid väga julged ja ma ütleks, et veidi ülbed 😀 Koos oravatega elasid pargis (selline kooslus oli ka New Yorgi parkides sage) haned, kes liikusid karjakaupa ja olid samuti väga iseteadlikud, näiteks jalutasid rahulikult üle sõidutee, kartmata autosid. Igal juhul selles piirkonnas me õhtul ei jalutanud.

Metroo oli meie kodule mugavalt lähedal, vaid mingi kolme minuti tee ning sellega saime lihtsalt kesklinna. Ostsime nädalapileti, mis maksis vaid 20 dollarit ja sellega saime kenasti linnas käia. Chicago metroo oli aeglne, rongid sõitsid tänavate kohale ehitatud suurtel kohmakatel viaduktidel, mis andis linnale veel sellist Gotham City tunnetust juurde. New Yorgi metroos rongid kihutasid enamasti maa all ja tuues kuuldavale kriiskavaid helisid, siin logisesid nad aeglaselt maa peal ja tegid samuti üsna suurt müra. USA-s on nii metrood kui raudteed üldse üsna lärmakad (praegu oleme jõudnud Texase osariiki ja siin läheb rong meist mööda umbes kümne kvartali kauguselt, aga rongi vile on isegi suletud akendega väga tugevalt kuulda).

Linn on pruunikat tooni ja kuidagi raskepärane, ehkki on ka moodsate klaaspilvelõhkujatega linnaosi, annab minu jaoks linnale rütmi ja värvi just vanalinna osa, milles palju ilusaid tellistest kõrghooneid. Palju tumedaid. Jah, see linn on minu jaoks tume. Manhattaniga võrreldes on siin hoonete ümber rohkem õhku ja ruumi neid vaadata. See on kihvt. Aga ka see ei tee linna justkui valgemaks.

Paar esimest päeva on tuulisemad ja jahedamad, kuid siis läheb palavaks. Päevane temperatuur on 30-32 kraadi ringis. See on Chicago sügise puhul pigem erandlik. Meie muidugi naudime seda erandlikkust. Ilmaga meil sel reisil üldse vedas. Helsingist lendasime New Yorki just päev enne suurt ja kaua kestvat tormi (järgmisel päeval tühistati kõik lennud), mis Eestis ja Soomes peale meie lahkumist möllama hakkas. New Yorgist lahkusime siis, kui sadu oli kestnud juba kolm viimast päeva. Chicagos olles lugesime uudistest, et New Yorgis on suur uputus. Ühe nädalaga sadas maha kuu sademete hulk ja mõnedes linnaosades oli tänavatel liikumine vee tõttu raske. Nii hea meel, et meil olid New Yorgis need päikselised päevad ja sinine taevas, nii et saime ilusti pilvelõhkujaid näha.

Chicgos proovisime esmakordselt ka neid USA suuri sandwich`e. Ja Mika sai üle pika aja oma ammuigatsetud tacod kätte.

Käisime korduvalt Milleniumi pargis ja jalutasime Magnificent Mile`l. Pargis asuv kuulus skulptuur “Uba” oli kahjuks just renoveerimisel, nii et seda saime näha vaid aia tagant. Küll aga olid seal lahedad ekraanidega purskaevud, kust veejuga voolab vahel justkui avatud inimese suust. Teisel õhtul käisime Mika rõõmuks vaatamas hiiglasliku marionettnuku, Amali, etendust. See rääkis loo põgenikutüdrukust ja tema teekonnast vabasse maailma. Päris lahe on. Mikale meeldis eriti.

Veel käisime Navy Pieril, milles asus lastemuuseum ja kus oli lisaks tavapärasele ronimisele ja mängutubadele ka vaiksed ja meditatiivselt mõjuvad maali- ja meisterdustöötuba. Viimane asus vanas veetornis ja me maalisime ja meisterdasime seal Mikaga koos suur mõnuga. Ühel päeval jalutasime veel Northerli Islandi pargis, mis on poolsaar Chicago kesklinna lähedal ja kust on ilus vaade linna pilvelõhkujatele.

Nagu juba nimetasin, on Chicagos väga palju ilusat arhitektuuri. Üks kaunis näide sellest on veel Chicago Public Library. Selle imposantse hoone juures oli eriti lahe see, et saime sinna täiesti vabalt sisse kõndida ja seal ringi vaadata. Ka raamatute juurde pääsesime ilma igasuguste turvaväravate vms. Mulle meeldib kui sellised ühiskondlikud ruumid on niiviisi kõigile valla.

Seal istus laudade taga ka paar asotsiaali, kes olid ilmselt lihtsalt linnamelu eest sinna tulnud, aga seal töötas ja õppis ka tavalisi inimesi. Hoone kõige kõrgemal korrusel oli ilus ja avar talveaed. Kena oli seal ja ka leidus ka muljetavaldavaid kunstiteoseid.

Chicagos avastasime enda jaoks ka out let poe nimega Marshall, kust saime 170 euro eest hunniku lahedaid riideid. See oli esmakordne leid, sest jällegi – meile räägiti, et USAsse pole üldse vaja riideid kaasa võtta, sest seal saab kõik vajaliku kohapeal osta. Riided ja jalanõud olevat lihtsalt nii odavad. No riided olid enamasti ikka selliste hindadega nagu Euroopaski – T-särk 30, pusa 50 eurot, kleit 60-70 eurot. Ja odavaid jalanõusid me endale ei leidnudki. Ega me eriti ei otsinud ka – panustasime ikka rohkem silmamarjade ostimisele ja muljetepagasi suurendamisele.

Meie Chicago kodu ümbruskonna majad olid väga armsad ja omanäolised. Palju vanu maju oli korda tehtud.

Kuid meie tänaval leidus ka mitmeid uusehitisi, mis olid stiililiselt sinna väga hästi sobituvad.

Ja samas kõrvaltänavas olid lihtsamad, kuigi samuti telliskivimajad, huvitavate puittreppidega, mille mademed moodustasid mugavaid verandasid. Tarieli ütles, et taolisi maju mäletab ta oma lapsepõlve Gruusia-reisidelt.

Ja ühel päeval oligi aeg meil oma kohvrid pakkida ja Chicagost Los Angelesse lennata. Mikast on iga päevaga järjest rohkem abi kohvrite transportimisel nagu pildil näha.

Hüvasti Chicago!