Tsitaat #112 Vanamees

Teeme Mikaga Insta jaoks tantsuvideot ja ma hakkan hingeldama.Mina: Mika, pea hoogu. Ma ei jõua. Ma olen vanamees.Mika: Sa pole vanamees, sa oled mu issi.
Teeme Mikaga Insta jaoks tantsuvideot ja ma hakkan hingeldama.Mina: Mika, pea hoogu. Ma ei jõua. Ma olen vanamees.Mika: Sa pole vanamees, sa oled mu issi.
Tuletame meelde oma lapsepõlve koledaid laule.Olivia laulab: Ikka viin-viin-viin, ikka viin-viin-viin!Mina: Sa tead ikka väga hästi neid laule!Mika: Ta on kunstnik, sellepärast!
Mika: Issi, ma armastan sind!Mina: Mina ka sind, kallis!Mika: Issi, aga kui sa mind armastad, kas sa siis emmet ka armastad?Mina: Muidugi, ikka armastan.Mika: Uhti! (see on Mika sõna, mida ta kasutab kergendustunde puhul)
Mika on meie reisi jooksul üsna tubli laps olnud (eriti lendudel ja bussisõitudel ning isegi pikkadel jalakäimistel, mis on tegelikult rasked). Aga vahel tuleb, just igapäevases olemises ja rutiinis, ette ka jonnituju ja mitte sõnakuulamist. Meie Tarieliga vastame sellele siis…
Oleme Tarieliga köögis, Mika on teises toas. Ta aevastab vaikselt. Kuuleme küll, aga oleme mõlemad tegevuses ja ei hüüa talle ”Terviseks!” nagu muidu ikka teeme. Hetk hiljem läheb Tarieli Mika juurde. Mika (rahulikult, aga sarkastiliselt): Ma ei kuulnud, et keegi…
Räägime Oliviaga sõjast Ukrainas ja poliitilisest olukorrast. Jutu sees kõlab sõna “Lääs”. Mika: Läätsed?Meie: Ei, mitte läätsed. Lääs.Mika (kelmikalt): Läätsed….Meie: Lääs. Nagu ida.Mika (rõõmsalt): Idud! Läätsed ja idud!
Söön Mikaga kohvikus pannkooke. Tavalisest kolmesest portsust jääb mulle kaks tükki, kuna Olivia jäi koju. Mina: Ma söön täna kaks, sina sööd ühe. Siis ma täna enam magustoitu ei söö.Mika: Sa võid õhtul ikka süüa.Mina: Ei, ma ei saa süüa.…
Mika (võttes päikeseprillid eest): Ohh, mul on silmadel palav!
Uhhh, 1. veebruaril oli meie Mehhiko-reisi tipphetk, vähemalt siiamaani 😀 😀 😀 Meil oli tõeline piñata pidu! Meie hoovi lapsed olid seda juba mitu päeva oodanud ja Mika muidugi kõige enam. Kuid kuna meil oli siin külm front (sooja “vaid”…
Mina (kiirustades Mikat tagant): Mika, vamos, vamos!Mika (kaeblikult): Issi, ma ei jõua nii ruttu vamost teha!
Mind valdab siin, Cancúnis, neil siidiselt soojadel õhtutel kui päiksekiired on kuldsed, aknad avatud, hoov täis laste kilkeid ja kojamehe boomboxist kõlab “I like to move it, move it …” see tunne, et ma olen tagasi oma lapsepõlvemaal. Tarieli ütles,…
Minu lapsepõlves lapsed mängisid väljas üksinda ja keegi vanematest ei jälginud neid. Tundide ja päevade kaupa. Nüüd on teised ajad ja paljud lapsevanemad (sh ka meie) on palju ettevaatlikumad. Eestis me küll ei julgenud Mikal minna üksinda hoovi mängima ja…
Kui Mehhikosse tulime, siis arvasime, et Mika õpib siin ehk veidi hispaania keelt ja me ikka loodame, et õpib, kuid nüüd alustasime talle hoopis inglise keele õpetamisega. Seda just tulenevalt vajadusest, et ta saaks Sabinaga suhelda. Juba 4-5 päeval oleme…
Mika lasteaeda toodi rantšo loomad ja tütreke jagab minuga õhtul muljeid: Seal oli üks sokk, ta oli aktiivne. Ja seal oli kits, ta oli tiine.
Mikale meeldib väga rääkida oma väljamõeldud keeles. Usun, et selliste kummaliste sõnade väljamõtlemine on tal geenides. Tarieli nimelt “mõistab” seda keelt ja räägib talle samasuguseid sõnu vastu, samas kui mina nende lingvistilisi vigurdusi rumala näoga pealt kuulan. Siit tulevad parimad…