Me polnud Oliviaga käinud aastaid mingitel suurtel kontsertitel ja augustis mahtus 8 päeva sisse lausa kaks suurt kontserti. Arvatavasti on suurim põhjus alati olnud see, et ei raatsi kulutada nii palju raha ning motivatsiooni tõmbab alati alla ka mõte sellest, et võibolla pead passima kuskil mudasel murul vihmase ilmaga ainult selleks, et näha kaugelt sipelgasuuruses lauljat. Kui tahad olla lavale lähemal, siis pead tulema palju varem kohale, seisma kohapeal, et keegi su kohta ära ei võtaks ning tagatipuks riskima sellega, et olles nii lühikesed nagu me Oliviaga oleme, on alati oht, et meie ees seisab mingi pikk tolvan, kes varjab ära kõik laval toimuva. Vabandan kõikide pikkade inimeste ees, aga for reals, teie või siis just lühikeste inimeste jaoks peaks mingi eraldi tsoon olema kõikidel kontsertitel.
Nii ma ei näinud paljusid suuri muusikud. Mõni neist on meie seast lahkunud ja see paneb oma valikuid eriti kibedalt kahetsema. Nii jäid mul nägemata Tallinna Lauluväljakul esinenud Michael Jackson (1997), Tina Turner (2000) ja James Brown (2006). Seega kui mõned kuud tagasi kuulutati välja, et Eestisse tulevad esinema Depeche Mode (Memento Mori tuur) ja The Weeknd (After Hours til Dawn tuur), siis ma kohe ostsin piletid mõlemale kontserdile.
Depeche on muidugi vana armastus, mille juured ulatuvad 80-ndatesse, kui kuulasin neid poisikesena. Nagu Olivia juba kirjutas, käisin ma nende esimesel Eesti kontserdil Tartus ja see oli suur elamus, mis jäi igaveseks meelde. Michael’, Tina ja James’i esinemesi ei näe ma enam kunagi ja seega ma ei soovinud lasta taas käest võimalust näha bändi, mis on mulle alati väga meeldinud. Bändi kolmes liige Andy Fletcher suri eelmisel aastal ja eks ole karta, et Dave ja Martin, kes hiljuti astusid 60-aastaste klubisse, ka väga palju enam ei tuurita.
Rahvast oli väga palju ja mulle tundus, et peaksime ronima mäkke, et üldse midagi näha, aga Olivia arvas, et äkki tasub otsida kohta, mis on lavale lähemal. Suutsime saada koha, mis oli kohe fännitsooni taga ja sealt nägi laval toimuvat väga hästi.
Kui soojendusbänd ära ulus (sry, aga Hope jättis üsna ebakindla mulje) ja 50 minutit technotümpsu tausta sai kuulatud, langes laval kate ja lisaks kahele suurele ekraanile paljastus ka keskel olev ekraan ja suur “M” täht, mis sümboliseeris tuuri nimetust. Lavale kargas Dave Gahan ning kaunis elamus sai alguse.
Meie asukoht oli selline, et nägime laval toimuvat, aga jälgisin päris palju ka ekraane. Visuaal oli väga ilus ja sobilik – näidati nii laval toimuvat, kui ka muusikavideoid.
“M” täht oli ekraani osa, kuid vahel ka eraldiseisva sümbolina, mis muutis värve vastavalt laulule ja taustadele.
Rahvas elas kaasa ja oli näha, et kohal oli palju tõelisi fänne. Ballaadide ajal mattus lauluväljak mobiilitulede alla ning suurimate hittide ajal laulis rahvas kaasa.
Jäime kontserdiga rahule. Ei saa öelda, et sai meeletu elamuse, kuid mind valdas just rahulolu tunne – teadsin, et nägin Depeche’t võibolla viimast korda laval, show oli tore ja Dave ning Martin ei teinud haltuurat. Kui millegi üle nuriseda, siis võibolla jäi asi veidi liiga mehhaaniliseks. Polnud improviseerimist, kõik oli minuti pealt täpselt paigas ja ehk oli kõik liiga steriilne. Samas, mõtlesin just hiljuti, et olla kuulus muusik võib olla õnnistus, aga see on ka needus. Kuulus näitleja saab mängida uutes filmides, kuulus kunstnik saab maalida uusi maale, kuulus DJ mängida uusi sette, kuulus kirjanik saab kirjutada uusi raamatuid, aga kuulsalt muusikult oodatakse ikka samade lugude esitamist. Ma ei kujuta ette, et peaksin esitama oma kunagist hitti sadu või lausa tuhandeid kordi. “Memento Mori” tuur kestab veidi üle aasta ning selle aja jooksul tehakse 100 staadionikontserti. Ehk oleks ebaõiglane nõuda muusikutelt sellise konveieri puhul olla igal kontserdil mänguline, värske ja publikut maksimaalselt kaasav.
The Weeknd’i kontsert toimus nädal hiljem. Lauluväljakule jõudes saime aru, et Depeche võib Eestis küll popp olla, kuid Weeknd on kõvasti suurem publikumagnet. Mina ise tutvusin Weeknd’i loominguga suht tema karjääri alguses, tosin aastat tagasi. Siis kõikidele tundmatu Weeknd hakkas avaldama oma laule anonüümselt ja täiesti tasuta. Armusin silmapilkselt tema loomingusse. See oli uudne, tume, sünge. Selline mõnus post dubstep. Meenutas kõlalt veidi teise anonüümse artisti – Buriali – loomingut, kes on samuti minu suur lemmik, kuid erinevalt Burialist oli Weeknd’i lugudes ka hämmastav vokaal. Kusjuures umbes samal ajal alustas oma karjääriga ka Jamie Woon. Tema hääl ei jäänud palju alla The Weeknd’i omale, kuid millegipärast ei jõudnud ta kaugeltki sellise tasemeni. Ma olen nii õnnelik, et Olivia viis meid 2011. aasta sügisel Rock Cafesse, kus oli hämmastav ja südantpuudutav Jamie Wooni kontsert.
Hiljem The Weeknd loobus oma anonüümsusest ning tema laulud hakkasid aina enam kuuluma popp-muusika valdkonda, kuid see ei tähendanud kindlasti allakäiku või oma näo kaotamist. Mulle on tema varajane looming armas, kuid kümne aastaga maailma üheks tippartistiks tõusnud The Weeknd teeb aina paremaid lugusid.
Kuigi Depeche oli lahe ja kõik oli väga professionaalne, siis kontserdile jõudes saime aru, et The Weeknd’i produktsioon on hoopis teine tase. Lavale oli ehitatud hiiglaslik linn (New York?), suured ekraanid olid lisaks lavale paigutatud ka lauluväljaku keskele, lava väljaulatuva osa otsa oli pandud hiiglaslik naise skulptuur ning mingi hetk täitus väga kiiresti gaasiga suur Kuu mustriga pall.
Kusjuures peale soojendajat ja enne The Weeknd’i lavale tulekut lasti taustaks mitu Buriali lugu, mis sidus minu jaoks neid kahte artisti veelgi enam.
Kui Depeche’i ajal soovitas Olivia jääda lavale lähemale, siis nüüd pakkus ta välja, et võiksime mäkke ronida. Tegimegi seda ja sealt oli tõesti hea kontserti jälgida. Siit moraal: tark mees kuulab oma tarka naist 🙂
Ja siis see algas! Kahjuks jälle see võrdlus Depeche’ga – kui seal veidi tammusime ja paari loo puhul laulsime kaasa, siis The Weeknd’i puhul hakkas kohe esimese looga hull möll pihta, kus isegi tagasihoidlikud ja külma närviga eestlased hakkasid tantsima.
Enne kontserti jagati kõikidele inimestele käekelli meenutavaid käepaelu, mis mingi hetk hakkasid erksalt helendama ja mitte suvaliselt, vaid lauludega samas rütmis ja vahetades värve. Kui päike loojus, siis need tulekesed lõid eriti efektse valgusshow.
Suur “Kuu” samuti muutis värve vastavalt laval toimuvale ja mõjus väga lahedalt.
Umbes pool kontserti või veidi alla selle esines Weeknd maskiga. Kindlasti oli see viide tema karjääri algusele, kui ta alustas anonüümse artistina. See hetk, kui Weeknd võttis maski eest, laulis sellele ning andis maskile suud, oli mu meelest väga kurb ja sensuaalne.
Kindlasti oli see mu elu suurim show ja nautisin seda täiel rinnal. Väga vinge värk!
Nurisemiks andis põhjust vaid kontserdi pikkus. Mulle tundub, et kuigi The Weeknd pani kogu rahvamassi kaasa tantsima ja show oli vägev, siis päris kahte tundi ei vedanud ta välja. Ma oleks 30 minuti jagu mitte nii tuntud lugusid vahepealt ära võtnud ja vot siis oleks täpselt see tunne, et “ohh, kas ongi läbi? tahaks ikka veel!”.
Ja et kunagi oleks hea võrrelda, mis hinnad on, siis tavapilet ühele inimesele maksis nii Depechil kui ka Weeknd’il 80 eurot. Money well spent, ma ütleks.