Vaatasime Oliviaga HBO viieosalist sarja “Stseenid ühest abielust” (Scenes from a Marriage, 2021) ja see jättis nii sügava mulje, et lihtsalt karjus blogipostituse järele.
Tugev sisu pärineb algselt Ingmar Bergmani samanimelisest sarjast, mis valmis 1973. aastal – HBO sari on mingis mõttes remake (kohati on tegevus ja dialoogid 1:1, kohati erinevad), mingis mõttes aga pool sajandit vana materjali uuesti lahti mõtestamine, eriti arvestades tänapäeva elu.
Sari on väga tugev ja mõjub koheselt – see imeb vaataja enda sisse ja ei lase lahti enne, kui sari on vaadatud. Andres Maimik nimetab sarja rämeintentsiivseks ja see on väga sobiv nimetus. Maimiku meelest vajab vaataja peale sarja vaatamist taastusravi, kasvõi mõne humoorika filmi või sarja näol ja selles olen ma samuti temaga 100% nõus.
Kui esimene osa on sissejuhatav ja viimane võtab teema rahulikult kokku, siis vahepealsed kolm osa on üliintentsiivsed ja vaadates neid käib ka endal peast läbi sadu mõtteid ja emotsioone. Elad kaasa tegelastele ja samas mõtled oma suhetele. Üritad leida sarja fiktiivsete ja pärisinimeste (enda, oma abikaasa, oma endiste partnerite, oma sõprade, oma lähisugulaste) vahel sarnasusi ja erinevusi.
Sarjas on kaks peategelast, keda kehastavad Oscar Isaac ja Jessica Chastain ning nemad täidavad ära 90% ekraaniaega. Nad teevad seda fantastiliselt ning kohe algusest peale jäin vaatajana uskuma, et tegemist ongi abielupaariga, mis sest et mõlemad on kuulsad Hollywoodi näitlejad ja nad on tuntud paljudest filmidest.
Tahtmata ära spoilida sarja sisu, pean siiski mainima, et sari keerleb kahe abielus oleva inimese suhete ja lahkumineku ümber. Sarjas lahatakse teemasid ja probleeme, mis on tuttavad igale abielus või pikemas suhtes olnud inimesele. Seda on kohati valus vaadata ja vaatajana üritad neid mõista, samastud nendega, vihkad neid, ei saa aru nendest ning nende valikutest, tunned neile kaasa. Kuigi minu ja Olivia suhe on olnud õnnelik ja armastust täis ning me hoolime üksteisest ning lahendame kõiksugu probleeme ohtralt suheldes, siis paraku pole ka meie suhe olnud täiesti pinge- või probleemivaba. “Stseenid ühest abielust” kisub lahti kõik mälestused igasugustest hõõrumistest, solvumistest, lahkhelidest ja ehk seetõttu ongi see nii pingeline.
Sari on mingis mõttes kohustuslik õppematerjal igale inimesele, kes astub suhtesse. Samas näitab see ka seda, kui jõhkrad võivad olla elu, saatus ja teised inimesed ning ole sa kui tark oma otsustes, võib asi ikka täiesti viltu vedada. Võibolla suurim vahe sarja kangelaste ja minu ning Olivia vahel on see, et me tõesti suhtleme alati kõik probleemid sirgeks ning ei jäta kauaks mingit vimma või solvumisi või arusaamatusi podisema. Sarjas saavad probleemid aga alguse siis, kui üks pool ei kuula ja ei pane tähele, teine aga ei hooli ning teeb mingeid otsuseid salaja.
Kui me olime HBO sarja ära vaadanud, siis tekkis tugev soov näha ka originaalsarja, mis muide on YouTube’is ilusasti saadaval Ingmar Bergmani kanalil. Kuigi originaal jääb alati originaaliks, meeldib mulle HBO variant kõvasti rohkem. Eelkõige sellepärast, et see on tänapäeval tehtud – kasutades moodsaid kaameraid, heli- ning valgustehnikat, Hollywoodi professionaalseid kunstnikke ja monteerijaid ning ennekõike tänapäevast näitlemiskunsti. Kui 70-ndate näitlemine on rohkem maneerlik ja teatraalne ning vahel tundub, et tegelased räägivad päheõpitud monolooge, siis tänapäeva variandis käituvad ja räägivad näitlejad naturaalselt ning vahetult – kõik on täpselt nii, nagu vaataja oleks nähtamatu külalisena sattunud ühe abielupaari koju. Just koju, sest selge on see, et Hollywoodis filmitakse paljusid asju stuudiotes, kuid HBO sarja vaadates ei tunne seda tunnet hetkegi välja arvatud siis, kui sarjategijad seda ise soovivad. 70-ndate sarjas on dekoratsioonid väga minimalistlikud ja võibolla selline teatraalne lahendus ongi taotuslik, kuid mind see vaatamisel häiris sest rõhutas veelgi olukorra tehislikkust.
Võrreldes Bergmani sarja ja HBO Hagai Levi lavastatud sarja on teatud mõttes sarnane lõputiitrite meeleolu. Originaalsarjas näidatakse Fårö saare maastikke, Levi sarjas aga argipäeva vaikelu väljaspool abielupaari kodu. Küll aga on HBO sarjas täiesti ainulaadne ja väga huvitav lähenemine algustiitritele. Juba ainuüksi selle pärast tasub seda sarja vaadata ja ma ei spoili ära, mis värk sellega on 🤓
70-ndate originaalsarja peategelased on uues sarjas vahetanud kohad. See on ajastu märk – suhtele tahab lõpu teha naine, mitte mees. Iseseisvam ja otsuseid tegev tegelane on naine, mitte mees. Raha teenib naine, mitte mees.
Väga tugevalt jääb silma ka ajastutele omane erinev suhtumine lastesse. Kui originaalis pole lapsed üldse olulised ja mees suhtub nendesse isegi põlglikult, siis uues sarjas on laps väga tähtsal kohal ning lahus vanemate jaoks on ta peaaegu sama oluline kui nende tunded üksteise vastu.
Sarjad on sarnased selle poolest, et mõlemas sarjas moodustab kahe partneri dialoog 90% kogu tegevusest ja kuigi nad suhtlevad omavahel, ei tundu selles leiduvat lahendust, mis neid rahuldaks ja annaks südamerahu. Erinevus on aga selles, et originaalteoses kisub asi inetuks ja vastikuks, tänapäeva versioonis jäävad peategelased siiski inimlikuks ja see annab lootust, et kui vahel ei anna katkist asja parandada, siis vähemalt ei pea killud sind ikka ja jälle veristama.
Sügisesse pimedasse aega sobib “Stseenid ühest abielust” nagu rusikas silmaauku. Ka sarja tegevus toimub enamasti õhtuti ning selle meeleolu lisab kaamosele veel mõnusa kihi depressiooni ja ärevust. Samas või see anda ka optimismi ja usku sellesse, et kui me suhtleme oma partneriga, siis ei saa kunagi minna suhe lootusetult halvaks ja isegi lahkuminek võib jääda raamidesse, mis ei jäta inimesele traumat kogu ülejäänud eluks.