Nii kiirelt on läinud Mika esimene semester koolis ja praegu on nagu märkamatult juba teine täies hoos. Samas tundub, et Mika on juba nii ammusest ajast koolis käinud. Ilmselt tulenevad need vastakad tunded sellest, et oleme temaga seda teed samm-sammult ja mõte-mõttelt kaasas käinud. Esimese klassi esimesed kuud ongi kindlasti nii erilised ja erinevad kõigest, mis edasi tuleb.
Nagu meile esimesel lapsevanemate koosolekul öeldi, tuleb olla lapse ja ka enda vastu leebe, sest kindlasti tuleb ette unustatud asju. Kindlasti unustame midagi enne kui tunniplaan, kooliriided, kooliasjad, trenniriided jms tuttavaks saab ja pähe kulub, teeme me paratamatult vigu ja unustame asju küll kooli, küll koju. See võib olla mingi väike asi nagu joonistuplokk või kinnas, aga ikka lööb enesekindlus kõikuma ja tundub, et ei halda olukorda. Aga tegelikult oma Mika uskumatult asjalik ja terane ning polegi väga midagi ära kaotanud, unustanud küll. Kuid meie niisamuti.
Kuidagi järksu on ta väga iseseisvaks saanud. Veel augustis ei käinud Mika peaaegu kuskil üksi. Aga vahetult enne kooli minekut, augusti lõpus kui kuulsime, et üks ta lasteaiasõber käib juba ise bussiga sõbral külas, mõtlesime, et ka Mikal on ju vaja hakata iseseisvalt liiklema. Mika ise oli sellest võimalusest kohe haaratud ja palus, et ta võiks kohe ise bussiga mamma Helgi juurde sõita. Nii tegimegi. Järgmisel päeval ta läks. Tema väike kogu, mida olime siiani pidevalt harjunud saatma, kaugenes meie vaateväljast ja kadus nurga taha. See oli meile endile pöörane ja uskumatu hetk. Hiljem rääkis Mika meile, et talle ka. Ja nii see kõik algaski.
Kooli viib teda autoga Tarieli, sest minul pole juhilube, bussiga koolis järel käin rohkem mina. Varsti peale kooli algust, klapitasime ühe Mika klassikaaslase perega, kes elab ka Pelgulinnas, laste kooliviimise kordamööda. Kooli viimine autoga võtab hommikul 10 minutit, sest Rocca al Mare suunas pole siis ummikuid. Kuid linna tagasitulekule kulub rohkem aega, sest Tabasalu ja Haabersti inimesed sõidavad siis just linna poole. Nii et Mika kooliviimisele kulub Tarielil kokku umbes 40 min. Nii et mõlemad pered hoiavad jagatud “lasteveoga” aega kokku.
27. septembril tuli Mika esmakordselt ise bussiga koju. Logistika oli selgeks saanud ja Mikal oli suur rõõm, kui ta esimest korda ise koju sai tulla. Tol päeval sadas vihma, kuid ta keeldus telefonis igasugusest abist või vastu tulemisest. Ja niimoodi ta marssiski vapralt üksi koju. Jälle oli midagi suurt juhtunud ja meie muudkui imestasime ja imetlesime on suurekssirgunud koolilast. Nüüdseks on selle üksikäimise uudsus tal juba hajunud ja Mika ütleb, et ega üksi koolist koju tulla polegi nii huvitav 😀 Noh, ujumise, mis on praegu Mika lemmiktund ja trennipäevadel käime tal ikka järel, sest kooli- ja spordikott on rasked.
Küll aga on iga päev huvitav, mida koolis süüa pakutakse. RaM koolis valmistab kõik toidud kodumaist ja mahetoodangut eelistav Kooli resto. On nii hea teada, et toit on tõesti maitsev ja värske! Seda kinnitab Mika meile iga päev, sest kogu meie pere peab heast toidust väga lugu. Juba tema kirjeldused ajavad meil suu vett jooksma. Kes siis ei tahaks lõunaks ahjulõhet, kevadrulle, koorest kanapastat või risottot aedviljadega. Salatite puhul on alati mitu valikut ning toidu kõrvale pakutakse värskeid teraviljakukleid maitsevõiga ning joogiks piima ja keefiri. Magustoiduks on näiteks kohupiimakook vaarikate ja mustikatega, pannkoogid, mõnikord kohuke või jäätis. Mika jaoks on suureks plussiks ka see, et toitu saab endale ise tõsta nagu buffees. Nii saab iga laps ise endale sobiva toidukoguse valida. Imeline!
Kogu september möödus meil suuresti kooliellu sisseelamise tähe all. Kõike oli nii palju, mida meelde jätta, uurida, kirja panna ja meeles pidada. Ja põhiliselt muidugi jälgida, kuidas Mikal läheb ja kuidas ta koolis toime tuleb. Muretsesin ka sellepärast, et tal kohe ühte kindlat sõpra ei tekkinud. Aga mõne aja pärast mõistsime, et sõprus ei teki üleöö ja need asjad võtavadki aega. Kogu klass oli ju uus kollektiiv, vist klassis on vaid kaks paari kindlaid sõpru, kes juba enne kooli omavahel tuttavad. Peagi hakkasin leidma Mika jutust meeldivate poiste-tüdrukute nimesid ja seiku, mis näitasid, et kogu klass alles kompab ja õpib üksteist tundma ning proovitakse erinevaid kooslusi. Ka pole neil klassis kindlaid istekohti ja pinginaabreid, sest laudu ja toole saab mugavalt ümber seada ja seda õpetaja ka iganädalaselt teebki. Laste ja peredega on selle kahe ja poole kuu jooksul juba palju sündmusi ja ühistegemisi toimunud, lisaks sellele, et klass igapäevaselt koos õpib ja tegutseb ning on näha, et Mika on mõnusalt selle sumiseva mesilaspere keskel ja meie koos temaga.
Mu ärevus ja murelikkus seoses kooli algusega taandus ühel konkreetsel hetkel. Pesin parajasti köögis hommikusöögijärgseid nõusid, kui korraga tundsin, et meie kodust kooli viib nagu kuldne ja turvaline tee või tunnel. Et kodu ja kool on omavahel ühenduses ja nendes mõlemas on Mikal kindel, kaitstud ja arendav olla. Et ma ei muretse, kui ta koolis on, vaid olen rõõmus ja rahul. Sellised tugevad ja head tunded tulid sellel hetkel ja need saadavad mind nüüd alati, kui mõtlen Mikale koolis. Loomulikult ei tekkinud need lihtsalt niisama, vaid väikeste detailide märkamisel ja tunnetamisel, et need sobivad minu maailmavaatega ja rikastavad seda. See kindlus tuli sellest, et RaM kooli direktor seisab endiselt igal hommikul kooliuksel ja tervitab iga õpilast, lapsevanemat või õpetajat, kes hommikul kooli tõttavad. See tuli mahedast kooli laulust “Mu süda ärka üles”, mis juhatab pehmelt tunni sisse ja kuulutab selle hiljem lõppenuks. See tuli koolivormi päikesekollasest värvist, mis lööb iga hommiku särama. See tuli Mika õpetajate, Tiiu ja Sille, soojadest naeratustest, silmasärast ja hellast laste suunamisest koolilapse tee alguses. See tuli RaM kooli rahulikust seismisest iidsete tammede all mere kaldal. Ja muidugi tuli see kõige rohkem sellest, et Mika läheb hommikuti rõõmuga kooli.
Õpetaja Tiiu kutsub oma klassi õpilasi sõbrakesteks ja kirjutab meile pikki ja põhjalikke kirju nende tegemistest ja edusammudest. Mulle väga meeldib ka RaM kooli idee, et lapsed õpivad kõiki õppeaineid looduse kaudu. Et aastaringis toimuv seob kõiki aineid omavahel. Juttudes, mida Mika meile edasi annab on tunda vaimsust ja ilusa eesti rahvapärandi hoidmist. See on nii eriline tunne, et mul endal on tahtmine selles koolis õppida ja aina kuulata õpetaja Tiiu häält, mis tekitab tunde, et sa saad kohe teada ühe suure saladuse. Igal juhul on Mika kool minu mõttes imeline paik, kuhu alati hea meelega külla lähen.
Korra oleme Tarieliga juba ka Mika klassil külas käinud. Kirjutasin Tiiule ja pakkusin vanasõna-postkaarte õppetöös kasutamiseks. Tiiu oli rõõmuga nõus ja kutsus meid kohe ka kooli üllatuskülalisteks. Lahe oli näha laste rõõmu ja üllatust, eriti muidugi Mika emotsiooni. Rääkisime Mika piltidega tootesarjast, vanasõnadest ja joonistamisest ning 80ndate asjadest ja Tarieli luges lastele oma raamatut ette. Näitasime neile ka vanaaegset klaasist piimapudelit, juhtmega telefoni ja arvelauda ning lapsed olid väga terased ja uudishimulikud küsimustele vastama ja lisaks uurima.
Kool on äärmiselt toetav, KiVa liikmed käivad lastega rääkimas ja jägivad, et ei tekiks kiusamist ning info kodu ja kooli vahel liigub kiiresti. Ka meie lapsevanematena suhtleme tihedalt kogu klassi lapsevanematega ja saame üksteisele nõuga abiks olla. RaM koolis oli sügisvaheaeg pikem, 10 päeva, seega saime ka mõnusalt hinge tõmmata, et nüüd jõuludeni välja jõuda. Hea, et ka tunniplaan jäi esimestel klassidel samaks, nii et on selge, mis päeval tuleb Mika pikad juuksed krunni seada, sest on ujumistund või millisel päeval võib soengut lipsudega kaunistada, sest toimuvad klassitunnid või teatrikülastus. Meil Tarieliga on nii hea meel, et me valisime kooliks RaM`i ja nii õnnelikuid, et Mika koolitee on alanud nii rõõmsas ja heas rütmis ning kõik on läinud sujuvalt. Lõpetuseks sobivad hästi Mika tänased sõnad koolipäeva kohta: “Iga päev on midagi toredat!”
