Iga maa on erinev ja mõned erinevused hakkavad kohe eriti silma. Olen varem kirjutanud näiteks USA ja Malaisia omapäradest. Keenia oli meie jaoks esmakordne visiit Aafrikasse ja seega ei osanud me midagi oodata. Kõige rohkem kartsin näha suurt vaesust, aga ega me ei teadnud, mis meid tegelikult kohapeal ees ootab 🙂 Tuleb tõdeda, et Keenia on paljuski väga erinev meie elust Eestis ning panin siin kirja mõned nendest erinevustest. Olgu kohe öeldud, et need kogemused põhinevad meie elul Nairobis ja Mombasas ning seda kahe kuu vältel. Kindlasti mõni järeldus on ka ekslik ja kohapeal pikemalt elades saaks parema pildi ja arusaamise kohalikust elust.
Inimesed
Keenialased. Millised siis keenialased on? Ega me täpselt lõpuni nendele pihta ei saanud, aga tundus, et reisi lõpu poole hakkasime juba rohkem mõistma ja teadsime, kuidas nendele reageerida ja mida nendelt oodata. Esimese asjana jäi silma, et keenialased on uhked inimesed. Nad käivad sirge rühiga ja nende pilgust on tihtipeale näha, et nad justkui teavad oma väärtust. Justkui nad on tegijad ja maailm kuulub neile. Teise asjana peab muidugi ära märkima selle, et paljud keenialased lähevad kergelt kontaktile, kuid üheksal juhul kümnest see tähendab, et nad tahavad sinult midagi. Enamasti muidugi raha. Või siis kutsuda kirikusse. Või siis öelda “Tere tulemast Keeniasse!” ja siis küsida ikkagi raha. Kusjuures keenialaste puhul ei tea kunagi, kas nad teevad nalja või on tõsised, ma ütleks isegi agressiivsed. Tundsime seda ka oma nahal, aga kõige paremini kirjeldab olukorda juhtum, mida nägime pealt ristmikul, kui ootasime Tuk-Tukis võimalust sõita edasi. Kõrval seisis liikluspolitseinik, kes reguleeris liiklust. Temast üritas sõita mööda üks auto ja politseinik hakkas selle juhiga pahandama. Käiku läks ka tema käes olev kepp, millega ta hakkas üsna kurjalt vehkima. Seejärel suhtlemine juhiga muutus sõbralikuks ning sellele järgnes isegi naertus ja fist bump. Hetke pärast üritas autojuht taas edasi sõita ja politseinik muutus taas väga kurjaks ning tõstis väga otustavalt kepi õhku. Möödus veel hetk ja taas rääkisid nad omavahel sõbralikult. See olukord illustreerib mu meelest üsna hästi kohalike meelestatust – teen nalja, ei tegelt olen tõsine, aaa ei, ära karda, ma teen nalja.
Kerjamine. Nagu eelnevas punktis kirjutasin, on raha kerjamine Keenias üsna tavaline. Sõltus piirkonnast, kus elasime, kuid mõnes kohas (ja isegi mitte kesklinnas) võis 15-minutilise jalutuskäigu peale kohata viit inimest, kes soovisid sinult midagi saada. Enamasti küsiti raha, kuid enimlevinud on väljend “Buy me a lunch”. Enamus küsijaid on selles mõttes laisad, et ega nad ei viitsi sulle järgneda. Nii kui silmkontkakti lood, tuleb keenialaste rõõmus “Jambo!” (Tere!), millele alati vastasin sama rõõmsalt vastu ja kõndisin kohe edasi teades, et enamasti ei viitsi keegi mulle järgneda ja see lahendas olukorra. Ignoreerimistaktikat kasutavad ka kohalikud – ainus vahe meiega oli see, et nad isegi ei teretanud kerjajaid. Oli muidugi ka tegelasi, kes nii lihtsalt ei loobunud. Mõni jäi takjana külge ka viieks minutiks, mille jooksul käis pidev pommitamine: “Hey, brother! Hey, sister! Give me money! Buy me a lunch! You have money! I am hungry!”. Kui veel mängu tulid lapsed, oli muidugi eriti raske. Lapsed olid välja treenitud – kohe kui nad nägid valget inimest, siis silmapilkselt jõudsid nad su juurde, vaatasid anuvalt silma ja sirutasid oma väikese käekese su poole. Sellises olukorras oli väga raske öelda ei ja ignoreerida neid, kuid pidi võtma mõistuse appi ja mitte kuulata südant, sest vastasel juhul oleks igapäevane poodi minek läinud maksma parajalt suurt hulka eurosid. Seda olukorda kirjeldab hästi juhtum, mida nägime pealt. Valge naine kõndis ja ta ümber oli hunnik lapsi, kes kõik anusid talt raha. Ta oli tõeliselt hädas nendega, sest nad rippusid ta küljes, blokeerisid ta teed ning enne kui ta kadus koos nendega meie vaateväljast, kuulsime teda veel karjutvat: “Ei, ma ei anna teile enam raha! Ma just andsin teile viis dollarit! Ei, ma ei anna enam!”.
Kerjamine võib Keenias olla ka teistes vormides, kui nö traditsiooniline kerjamine väljasirutatud käega. Näiteks üks tädi hõikas meile “Give me your bag!” ja viis minutit hiljem teised tüübid hüüdsid “Give me your child!” 🙃 Viimane oli muidugi nali, aga arvestades keenialaste omapärast huumorimeelt ei saa kunagi päris kindel olla. On ka agressiivsemat sorti kerjamist. Ühel õhtul tulin kohalikust pitseeriast kahe pitsaga koju ja vastutulev mees hõikas mulle “Hey! Give one pizza to me!”. See ei kõlanud üldse kerjamisena, vaid pigem käsuna 🙂 Arvestades hääletooni ja seda, et oli juba pime, ei suvatsenud ma küll peatuda ja diskuteerida teemal, miks ma ei saa oma pitsat talle loovutada. Ignoreerisin ja kõndisin edasi ning kuigi mees veel karjus midagi mulle järele, ei viitsinud ka tema oma nõuet realiseerida.
Eraldi kerjamise tüüp on ametnike kerjamine. Nairobi raudteejaama turvamees hoidis meie kottidel paar tundi silma peal ja selle hinnaks oli tavaline “Buy me a lunch”. Talle andsin raha, aga üldse ei kavatsenud ma maksta Mombasa raudteejaama turvamehele, kes täiesti casual’ilt hüüdis mulle “Buy me a lunch!”, kui läbisime turvakontrolli. Nagu juba kirjutasin, pommitakse raha ka kohalikelt. Kui olime taksoga jõudnud Mombasa raudteejaama, siis väravates tolkneva turvamehe ja taksojuhi vahel tekkis elav vestlus, mille käigus vehiti kätega ja väljendati ennast ekspressiivselt. “Mis värk on?” küsisin pärast taksojuhilt. “Ta tahtis, et maksaksin talle veidi raha. Minult ta küll midagi ei saa!” vastas juht.
Eks kahe kuu jooksul andsime mõned korrad ka meie raha, aga seda enamasti siis, kui kerjamas oli keegi füüsilise puudega või imikuga. Ent kõiki pole võimalik aidata – seda tuli endale kogu aeg meelde tuletada ja sellest reeglist kinni pidada.
Töökus ja tootlikkus. Eelnevast jutust võib jääda mulje, et enamus keenialasi ainult kerjab ja ei taha tööd teha. See muidugi pole nii. Keenialased on enamuses töökas rahvas ja tihtipeale teevad oluliselt rohkem tööd, kui meie. Tööpäevad on pikad, tasu üsna madal ning töötingimused rasked. Kuid siin on mitu “aga”. Esiteks, keenialased teevad paljusid töid üsna aeglaselt ja loiult. Selline aeglus ei käi muide ainult töö kohta – see ongi selline eluviis ning komme, näiteks tänaval kõnnitakse ka väga-väga aeglaselt. Teiseks, produktiivsus on tihtipeale väga madal. Kasutatakse vananenud töövahendeid, millega pole võimalik vastavat tööd teha kiiresti ega ka korralikult. Näiteks põrandaid pühitakse hõreda luuaga. Kui põrandad said sellega veel enamvähem puhtaks, siis vaiba nühkimine lapi või luuaga küll head tulemust ei andnud ja kogu liiv ning mustus jäi sinna kinni. Tolmuimejat ei näinud ma ühelgi koristajal.
Ehitusplatsil tsemendi ja liiva segamine ning kallurite tühjendamine käis labidatega.
Seemnepoes pani meie väljumisel turvamees ühekaupa tšekilt kirja kogu ostetud kauba.
Supermarketi parklasse sisenemisel kontrollivad turvamehed auto salongi ja pakiruumi. Raudteejaamas kontrollitakse sind ja su pagasit üle viis korda – igas punktis uus ports turvamehi. Igale poole, kuhu vaatad, näed suurt hulka inimesi tegemas töid, mida pole üldse vaja teha või mida saaks teha kiiremini ja paremini, kui kasutada teisi töövõtteid või -vahendeid. Sarnaselt Mehhikoga on Keenias ka palju töökohti, mis on arenenud riikides asendatud kas automatiseeritud süsteemidega või mida teeb klient ise: kütuse tankimine, poes toidu pakkimine kotti, puu- ja köögivilja osakonnas kaalumine, meeletu hulk turvamehi (kes enamuse ajast lihtsalt passivad) jne jne. See oli ikka äärmuslik kontrast, kui peale Keeniat saime Arlanda lennujaamas ise ära teha mitte ainult check-ini, vaid ka sildistada ära oma äraantava pagasi ning skanneerides sildid ära panna need lindile, mis toimetas need minema – kõik automaatne, kiire ja 100% iseteeenindusega.
Aeglus. Eelmises punktis juba mainisin keenialaste aeglust. Kusjuures see ei kehti ainult töö osas. Ei saa öelda, et kohalikud teevad aeglaselt tööd (reaalselt vahel ootasime 10 minutit kassas, meie ees vaid üks klient) sellepärast, et nad on laisad. Ei, keenialased ongi aeglased oma liigutustes. Eriti jäi see silma tänaval, kui 99% inimestest liikus aeglasemalt kui meie. OK, mina olen suht kiire kõnnakuga, aga kui täiesealised mehed kõndisid 7-aastasest Mikast kaks korda aeglasemalt, siis vahel ajas see närvi küll 🙂 Pidime kogu aeg teistest mööda kõndima ja ma alati imestasin, issand, kuidas nad saavad nii aeglaselt loivata?
Usk. Religioon on väga tähtsal kohal Keenias. Wikipedia andmetel on 85% rahvastikust kristlased, 11% moslemid ning vaid 1,6% ei kuulu ühegi religiooni juurde. Nendest kohtadest, kus me käisime, oli Mombasa rahvas just rohkem islami usku ja seda oli näha nii riietuse kui ka mošeede arvukuse poolest. Nairobis on samuti mošeesid, kuid selle populatsioon on valdavalt kristlik. Usk on kohalike jaoks oluline ning see oli meie jaoks kõvasti võimendatud: jumalat ülistavad kirjad autodel, jumala äramärkimine WhatsAppi kontodes, usuteemalised SMS’d (spämmi ja scami asemel tulid need regulaarselt mobiilile), kohustuslikud pühapäevased kiriku külastamised ja igapäevased jumalateenistused kirikus, mis kestsid hilistundideni. Kusjuures viimane pole mingi vaikne jumalateenistus, nagu meil, vaid ikka kõva muusika, laval ravitsemise, laulmise ja hüüetega vürtsitatud show. Meil õnnestus ühel sellisel ka käia ja see oli täpselt nagu filmides 🙂
Ja üks huvitav tähelepanek veel usu kohta: ma pole väga palju islamiriikides käinud, aga mul on jäänud mulje, et kui naise nägu või pea on kaetud, siis on see kaetud kogu aeg. Mombasas aga nägime tihti kuidas kohalikud naised kandsid küll näo ees katet, kuid siis, kui see tekitas neile ebamugavust (näiteks poes, rongis pikalt sõites, telefoniga rääkides jne), nad võtsid selle eest ära.
Stiilsed inimesed. Keenialased on kõige stiilsem rahvus, keda ma olen näinud. See võib tunduda liialduse või naljana, aga käsi südamel võin vanduda, et ma pole kunagi näinud nii palju hästi välja nägevaid inimesi. Esiteks muidugi nende juuksed. Meestel olid enamasti lühikesed juuksed, kuid naiste soengud olid sellised, mis panid ahhetama. Isegi vaesematel inimestel olid juuksed alati sätitud, reeglina uhked afropatsid igal kujul – pikendustega või lühikesed, süsimustad, blondid või kasvõi roosad, patsis, krunnis või uhkelt lahtiselt lehvides.
Teiseks, arvestades seda, et kohalikud tänavad võivad olla väga tolmused, siis oli hämmastav näha, kuidas kohalikud kannavad laitmatult läikivad nahkkingi. Abiks muidugi ka tänavatel toimetavad kingapuhastajad, kuid ikkagi väga muljet avaldav. Rääkides riietest, siis nägime muidugi ka lihtsamaid ja mugavamaid riideid, oli ka määrdunud ja katkisi riideid, kuid ikkagi: ma pole eales näinud tänavapildis niivõrd palju lahedalt riides inimesi. Šikkides ülikondades mehed, kaunites rahvariietes naised, moodsates ja julgetes riietes noored.
Kusjuures suur roll selles on mitumbal ehk taaskaasutatud riietel, nagu kohalikud seda nimetavad. Mitumba sai alguse eelmise sajandi 80-ndatel, kui kasutatud riideid toodi lääne riikidest heategevuse korras. 90-ndatel sai sellest äri ning peagi tõmbas see kriipsu peale kohaliku tekstiilitööstusele. Praeguseks on megaäri mitumba nii õnnistus – see annab tööd väidetavalt lausa mitmele miljonile inimesele ning annab võimaluse kohalikel hästi riietuda suhteliselt soodsa hinnaga – kui ka needus, sest üsna suur osa nendest kasutatud riietest, mis jõuavad Keeniasse lääneriikidest, maandub lõpuks Keenia prügimägedele. Seega säästes meie loodust, reostatakse Aafrika loodust.
Valgeid inimesi on väga vähe. Sellele võiks igati loogiliselt küsida, aga miks neid peakski seal palju olema, kohalikud on ju mustanahalised? Jah, tõepoolest, kuid reeglina on suurtes linnades üle terve maakera nii palju turiste ja sinna riiki kolinud välismaalasi, et iga nurga peal võib kohata teiste rahvuste ja rasside esindajaid. Nairobis liigub valgeid inimesi rohkem kesklinnas ja näiteks The Village nimelises kaubanduskeskuses. Need turistid, kes tulevad väikeseks puhkuseks Keeniasse, liiguvad kindlasti rohkem hotelli ja rahvusparkide vahel ning nad ei satu eriti tänavatele. Need, kes on rohkem kohapeal, liiguvad vist enamasti autodega ning niisama jalutamas näeb valgenahalisi väga harva. Ja kui ma ütlen harva, siis see tähendab, et peaaegu mitte. Pigem oli reegel see, et isegi kesklinnas tund-kaks jalutades nägime ainult ühte-kahte valgenahalist inimest. Osa kohalikest ei teinud meist välja, osa aga vaatas suure huviga 🙂 Kõige naljakamad reaktsioonid olid lastelt. Meie viimane korter asus suure õppelinnaku lähedal ja kui me sattusime sinna tänavatele sellel hetkel kui lastel said tunnid läbi, siis oli nalja nabani! Laste reaktsioonid on vahetud ja nad ei varja midagi. Enim pakkus neile huvi Mika ja talle vastu tulles nad naeratasid, lehvitasid, katsusid tema juukseid ja käsi ning mõned lausa hõikasid üllatusest 🙂
Asjad pea peal. See filmidest ja raamatutest tuntud Aafrika mandri inimeste tava kanda asju pea peal, polegi müüt 🙂 Tõepoolest, paljud kohalikud tassisid asju pea peal ja mulle on ikka täiesti arusaamatu, kuidas need asjad seal püsivad ning kuidas kael pooleks ei lähe raskuse all 😳
Liiklus ja tänavad
Taksosid pole. On Bolt. Olles reisinud omajagu, oleme igas riigis näinud nii taksosid kui ka sõidujagamisteenuse esindajaid (Uber, Bolt, Grab jne). Riigiti on sõidujagamisteenusel erinev osakaal ning õigused – mõnes riigis neid osaliselt piiratakse (näiteks Cancunis ei julgenud Uberi juhid teatud kohtades klienti maha panna, kartes saada peksa kohaliku taksomaffia käest; Tulumis oli sõidujagamine keelatud omavalitsuse poolt), mõnes hoopis soodustatakse (mõnedes riikides on nendele lennujaamades isegi eraldi parklad ja sõidurajad tehtud). Kuid üks on kindel – isegi kui sõidujagamine on soodustatud, siis nö vanakooli taksod on ikkagi olemas ja pole kuhugi kadunud. Keenias aga ei näinud ma kahe kuu jooksul ühtegi taksot. Uber ja meie oma Bolt on Keenias laialt levinud ning võibolla nad tõesti suretasid klassikalise taksonduse välja. Bolt on tõepoolest kohalike seas väga populaarne ning nagu Aasias, saab ka siin Boltist tellida auto asemel tsikli/rolleri, mis on omajagu veelgi soodsamad. Mombasas olid tsiklite/rollerite asemel Tuk-tukid. Sõit Boltiga on väga odav. Enamus meie sõite jäi 1,5-3 euro piiridesse ja seda isegi koos jootrahaga ning siis kui liiklusummikud muutsid 5-kilomeetrise teekonna 50-minutiliseks sõiduks.
Sentimeetrite mäng. Keenia liikluses ei jälgi juht, kas kõrval- või eessõitva autoni on pool meetrit või meeter nagu meil. Ei, siin jälgitakse, kas teise autoni (rollerini, Tuk-Tukini, jalgrattani, jalakäijani) on 10 cm või 5 cm. Liikluses ollakse üksteisele väga lähedal ja juht peab olema äärmiselt tähelepanelik, et talle keegi otsa ei sõidaks või et ta ise kellegi otsa ei komistaks. Sõidustiil on üsna agressiivne ning nahhaalne – näiteks ristmikel ja ringteedel kehtivad mitte liiklusreeglid, vaid see, kellel on rohkem nahhaalsust suruda ennast läbi. Selles olukorras kaotaja surub ka viimase hetkeni ja siis alistub, pidurdades vaid mõne sentimeetri kaugusel võitjast. Muidu polegi nii hull, aga Tuk-Tukiga sõites oli vahel küll veidi kõhe tunne, kui 50-60 kilomeetrise kiirusega sõitev plekist purk, millel puuduvad turvavööd, sõidab suurest rekkast mööda 5 cm kaugusel ja pidurdab ristmikul suurest maasturist vaid 10 cm kaugusel. Imelikul kombel see siiski toimib ja avariisse sattusime vaid korra 🙂 sedagi parklas, kui teine auto tagurdas meie taksole otsa.
Keenia tänavad võivad olla pimedad. Me saabusime Nairobisse peale keskööd. Sõit taksoga lennujaamast majutusse on see aeg, kus sa saad esimesi muljeid linna ja riigi kohta. Üks esimesi asju, mida märkasime, oli see, et linn oli suures osas pime. Arutlesime selle üle sulaselges eesti keeles ja järsku meie taksojuht küsis: “Kas räägite tänavavalgustest?” 🙂 Ju siis see oli talle juba tuttav olukord, et turistid imestavad, miks linn on pime. “Me oleme sellega harjunud!” ütles taksojuht ja sõitis rõõmsalt edasi valgustades tänavaid oma auto üsna viletsate tuledega. Tänavavalgustus ei puudu kõikidel tänavatel, kuid see on Keenias üsna tavaline pilt, kui täieliku pimeduse eest päästavad linnatänavaid valgusreklaamid ja vastu tulevate autode tuled.
Mustus. Kahjuks on see kõikjal. Keenialased ei hooli puhtusest ja kahe kuu jooksul nägime korduvalt, kuidas kohalikud viskavad prahti maha ☹️ Prügikastid tänavapildis praktiliselt puuduvad ja seega kõik liigne maandub otse maha.
Kusjuures Keenia keelustas 2017. aastal ühekordsed kilekotid ja neid tõepoolest trehvab väga harva – nägime neid vaid bambuse tänavamüüjatel. Poodides on väikeste kilekottide asemel võrkkotid ning mõnedel müüjatel on mingist õhukesest kangalaadsetest materjalist tehtud ühekordsed kotid. Kujutan ette, mis kogus plastikut jõudis tänavatele enne 2017. aastast. Seega see on näide sellest, kuidas valitsus suudab oma otsusega oluliselt mõjutada inimeste käitumist. Järgmisena peaks äkki hakkama trahvima prügi mahaviskamise eest nagu väidetavalt on Singapuris?
Tänavate kehv seis. Tänavate seis on üldiselt Nairobis üsna rahuldav. On muidugi ka keset Nairobit teid, mis meenutavad pigem külavaheteid ning kus puudub korralik asfaltkate, kuid üldine seis on siiski OK. Meie rahvuspargi giid teadis rääkida, et olukord teedega polnud nii hea veel 20-30 aastat tagasi ja see kõik muutus siis, kui hiinlased hakkasid investeerima Keeniasse.
Sama ei saa kahjuks öelda kõnnitede kohta. Kohati on need OK, kohati ikka väga viletsas seisus, kus vaheldumisi on asfalt, katkine sillutis, maa seest turritav armatuur, lahtised kanalisatsioonikaevud ning lihtsalt muld. Seega isegi mõne suurema tänava kõnnitee võib olla selline, kus peab olema väga tähelepanelik, et mitte murda jalgu.
Okastraat. Keenialased armastavad okastraati. Igal aial peab olema okastraat, vahel lisaks veel ka elektriaed. Eks see kahjuks näitab turvalisuse taset. Ka Eestis olid 20-30 aastat tagasi esimeste korruste aknad trellidega kaitstud ning seda ikka vajadusest, mitte niisama lõbu pärast.
Kaubandus-teenindus
Tänavakaubandus. Tänavakaubandus on äärmiselt oluline osa Keenia kaubandusmaastikust. Kui Aasias müüakse tänavatel enamasti toitu, siis Aafrikas on tänavatoiduga veidi halvasti. Peamiselt trehvasime kahte tüüpi toidumüüjaid. Esimest neist esindasid noored kutid, kes tassisid käe otsas suurt termost sooja joogiga ning suurt plastikämbrit rasvapirukatega. Teine grupp müüs akvaariumitelaadsetest lettidest hot-doge ja keedumune. Mombasas oli veel ka kolmas grupp: maapähklimüüjad. Olgu kohe ära märgitud, et Keenias on maailma parimad maapähklid. Need on väga mõnusalt röstitud ja pole üldse rasvased! Siiski pean hoiatama, et need tekitavad sõltuvust 😁
Kuigi tänavatel ei leidu liiga palju toidukraami, leidub seal kõike muud: riideid, jalatseid, taimi, mobiile, kotte, suveniire jne. Keenialased on oma müügikanali avamises väga asjalikud ning leidlikud. Kui on võimalus panna püsti putka ja presenteerida selle ees mannekeene, siis tehakse nii…
…kui putkat pole, siis võetakse appi tänavapiirded – ka need sobivad mannekeenideks ideaalselt.
Kui pole sedagi, siis läheb kaup lihtsalt muru peale. See, et kõnnitee ääres võib muru olla üsna tolmune ja must, ei heiduta müüjaid ega ka ostjaid 🙂
Väga levinud on ka liikuv kaubandus ehk siis müüja tassib enda seljas mitukümmed paari pükse või paarkümmned paari jalatseid. Kui tekib huvi, siis laotakse kaup kohe maha või näidatakse seda otse käest ja müük võib alata!
Mitumba. Eelpool juba kirjutasin, et Keenias on äärmiselt levinud taaskasutatud riiete müük. Käisime ka ühel second-hand riiete turul, aga seda kaupa võis trehvata kõikjal ka tänavamüüjate valikus. Kusjuures need riided olid üsna heas seisus, praktiliselt uuelaadsed ja sellise casual tüüpi tavapärase riietuse sai vabalt 1-3 euro eest.
Tänavafotograafid. Kui juba rääkida tänavatel toimuvast kaubandusest, siis Keenias on kummalisel moel säilinud tänavafotograafid. Selline nähtus on nutitelefonide leviku tõttu mujal maailmas praktiliselt kadunud, kuid Nairobi kesklinnas tegutses kümneid fotograafe, kes üritasid meile oma teenuseid pakkuda.
M-pesa. Kohalik äpp M-pesa on Keenias äärmiselt populaarne ja seda kasutatakse kõikjal. Suuremates poodides ja söögikohtades saab tasuda muidugi ka kaardiga, kuid väiksemates poodides ja näiteks kummalisel moel ka mõnes muuseumis ei saa tasuda kaardiga. M-pesa on vältimatu ka olukorras, kui soovid kanda kellegile raha või näiteks osta rongipileteid, sest raudteefirma otsustas hetkel panna kaardimakse kinni. Seega ka meie kasutasime seda äppi regulaarselt, kuid ma pole M-pesa suur fänn 🙂 Esiteks, sellele ei saanud minu teada laadida raha kaardilt. Ainus viis sinna raha peale saada, oli võtta sula välja pangaautomaadist ja siis minna mõnda poodi või telekomi esindusse ja panna raha arvele. Teiseks, kuna M-pesa on kohalike seas väga populaarne, siis tihtipeale tasutakse sellega ka supermarketites. See näeb välja nii, et iga kassa juures on vastava poe kood, mille abil saab raha kanda ja selle numbri sisestamine äppi võib mõnel inimesel võtta üsna palju aega. Mõne kliendiga oli selline lugu, et tal polnudki endal raha ja siis ta helistas kassas kellegile, dikteeris ette poe koodi ning ostusumma ning siis see keegi kandis vajaliku summa. Igaljuhul võib M-pesa muuta kogu maksmisprotsessi väga aeglaseks ja see oli parajalt tüütu.
Personali arv. Ma pole kunagi varem näinud nii palju teenindavat personali kui Keenias. Sellel on kindlasti ka oma plussid: kõik tööd tehakse sinu eest ära (pakkimine kassas, kaalumine puuviljaosakonnas jne) ja sa ei muretsema, et suuremas poes ei leia mõnda toodet – kindlasti on kohe mõne meetri kauguses saalitöötaja, kes oskab juhatada sind õigesse kohta. Just juhatada, mitte viibata umbmääraselt mingis suunas, nagu meil Eestis on kombeks. Siiski vahel oli tunne, et vaatamata suurele töötajate arvule, ei toimi asjad päris hästi. Näiteks puuvilju ja juurikaid oleks saanud ma ise palju kiiremini kaaluda, kui seal oleks kaks-kolm kaalu – selle asemel tekkis vahel kaaluja juurde pikk järjekord. Vahel jäi ka mulje, et teenindav personal täpselt ei teadnud ise ka, mida nad peavad tegema ja tööd lihtsalt ei jagunud kõigile. Väikeses kohvikus ei ole lihtsalt tööd viiele töötajale ja siis nad vahepeal lihtsalt passisid. Rekord, mis ma nägin, oli 9 müüjat väikese (nii 40m2) poe kohta 😁 Kuus nendest lihtsalt istus põrandal ja igavles.
Turvamehed. Kui juba personalist rääkida, siis eraldi teema on turvamehed. Neid oli Keenias massiliselt. Turvamees peab olema isegi kõige väiksemal poel ja isegi sularahaautomaatide juures oli tihtipeale turvamees juures.
Kusjuures suurem osa turvameestest kõikjal passis suures igavuses ja näppis telefoni või vahtis niisama ringi – mingit erilist turvamist nad küll ei teinud 🙂 Kõikides ostukeskustes ja supermarketites oli ka kindlasti turvakontroll – autosid kontrolliti lausa nii, et uuriti pakiruumi sisu ning jalakäijad pidid näitama koti sisu ning seletama, mis asjad on kotis ja milleks neid vaja on. See võis vahel võtta ebamõistlikult kaua aega ja mõnes populaarsemas poes tekkis sinna turvaväravate juurde lausa järjekord.
Turvameetmed on üldse Keenias kummalised. Näiteks lennujaamas kogesime esmakordselt sellist asja, et mõni km enne lennujaama pidi taksost välja ronima ja läbima turvakontrolli. Kusjuures laps ja kotid võisid autosse jääda 🤨 Oli väga raske mõista, milleks see kontroll vajalik oli. Sama raske oli mõista ka riigisisesele rongisõidule eelnenud turvakontroll raudteejaamas. Kirjutasin pikemalt sellest postituses, mis rääkis Nairobi-Mombasa rongisõidust, aga kui lühidalt, siis selleks, et pääseda rongile, oli vaja läbida 3 turvaväravat, 1 piletikontrolli, 1 narkokoerte kontrolli ning 1 dokumentide kontrolli 🤪 Veits ülepingutatud või mis?
Kolmekesi ühe vastu. Kummaline oli kogeda raudteejaama toidukohtade teeninduskultuuri. See on üsna tavaline, et paljudes riikides (ka Eestis) on turistidele mõeldud kohtades spetsiaalsed inimesed, kes kutsuvad inimesi külastama nende söögikohta, aga sellist asja pole ma varem näinud, et kolme erineva söögikoha kolm teenindajat üritavad kõik samal ajal sinult tellimuse võtta. Olivia tellis ühelt hommikusööki ja ülejäänud kaks toppisid lõpuni oma menüüsid ja seisid kõrval 😁
Ostukorv lindile. Igas riigis on kassas käitumine veidi erinev, kuid ma polnud kohanud varem sellist kommet, et ostukorvi sisu ei laotata kaubalindile, vaid ostukorv keeratakse külili ja siis kassiir võtab sealt asju. Mõnes kohas saime siiski ka kaubalindile asju panna, aga see ostukorvi külili keeramine oli väga levinud kohalike seas ja vahel kassiir lausa nõudis seda.
Väikesed supermarketid. See pole ainuüksi Keenia erinevus – üldse paljudes riikides pole selliseid meie mõistes super- ja hüpermarketeid. Me võime Eestis ikka väga õnnelikud olla, et meil on linnas iga 500 m kohta üks-kaks väga korraliku valikuga toidupoodi. Keenia supermarketid olid reeglina väiksema valikuga ja neid oli oluliselt vähem kui Eestis.
DJ-d poodides. Mujal maailmas ja ka Eestis võib suurte kaubanduskettide juures olla aeg-ajalt mingeid üritusi – reeglina kui on mõne brändi sünnipäev või mingi kampaania. Nairobis nägime kesklinnas sarnast asja, kuid see polnud mingi suurema kampaania tähistamine, vaid lihtsalt nädalavahetusel DJ-d panid poes oma tehnika püsti, mängisid valjult muusikat ning kutsusid aeg-ajalt sooritama oste. Väga meeleolukas, lärmakas ja lõbus 😁
Välikaubamaja. Reisides Aasias nägime mitmeid lahedaid ostukeskusi, kus sisekujundus ja lahendused olid niivõrd erinevad meie ostukeskustest. Nägime, et meie kaubanduspindade arendajatel oleks palju, mida õppida oma Aasia kolleegidelt. Kuid me polnud kunagi varem näinud ostukeskust, mis on osaliselt väljas. The Village on Nairobi üks poshimaid kohti, mis on väga populaarne kohalike valgenahaliste elanike seas. See pole väga suur, kuid see on äärmiselt elegantselt lahendatud – osa poodidest on paigutatud väikeste galeriidena lageda taeva alla ja neid ühendavad käigud, astmed ja taimed. See kõik loob sellise Vahemere linna tunde ja on väga hubane ning mõnus.
Postkaardid. Tänapäeva globaliseerunud maailmas leidub igas maailma nurgas kõiki tooteid. Siiski põrkusime Keenias ootamatu olukorraga, kus me ei suutnud kaubandusest leida postkaarte. Neid tõesti polnud ei ostukeskustes, ega toidupoodides. Ei leidnud neid isegi suveniiripoodides ning isegi mitte postkontoris. Lõpuks saime tolmused ja vist mingi 30 aastat seal letis vedelenud postkaardid ühest paberipoest. Täiesti veider! 🙂
Istuv järjekord. Ka meil on nö istuvaid järjekordi olemas, kuid see on tavaliselt lahendatud nii, et ootad oma järjekorranumbrit ning sinu koht ruumis pole oluline. Keenias nägin aga mitmes kohas järjekordi, kus inimesed istused üksteise järel ning kui järjekord nihkus, siis kõik tõusid püsti ning istusid ühe koha võrra edasi.
Kliima
Eesti suvi. Nairobi kliima on ideaalne – see on üks lõpmatu Eesti suvi. Kohalik kliima ongi üks neid asju, mis mulle enim Keenias meeldis. Veetsime alla kolme nädala ka Mombasas, kus kliima oli palav ja niiske ning meenutas Kagu-Aasia kliimat – selline kliima meeldib mulle ka, kuidas seda on siiski kohati raske taluda, eriti kui öösel temperatuur ei lange alla 26 kraadi ning elukaaslane ei luba kondikat tööle panna 🙂 Nairobi kliimat on aga väga kerge taluda. Õigemini, seda ei peagi taluma, vaid võib nautida 😀 Keenia pealinn asub platool, 1650 m kõrgusel merepinnast. See tagab öösiti mõnusalt jahedama ilma ja seega aastaringselt ei lange öine temperatuur alla 10 kraadi ja palavamatelt kuudel (jaanuar-märts) jääb 15-17 kraadi kanti. Nairobi kõige külmemad kuud on juulis-augustis, kuid siis on päevane temperatuur 20-24 kraadi kandis, mis on tegelikult ju väga mõnus. Vältida tasuks aprilli-maid ning novembrit, kui on vihmahooaeg.
Päike. Siiski tuleb mainida, et päevasel ajal on Keenia päike väga kõrvetav. Kui seni ma arvasin, et maksimaalne UV-indeks on 11 (mida nägime Aasias), siis Keenias oli see keskpäeval tihti 14 😲 Talutavaks läheb päike kuskil peale kella 16.
Kuna Keenia on ekvaatorile nii lähedal, siis päike tõuseb ja langeb siin alati kiiresti ning seda enamvähem samal ajal aastaringselt. Päikest on iga päev umbes 12 tundi, 6.30-st kuni 18.30-ni. Nagu kellavärk 😀
Konditsioneerid. Õnneks pole keenialased avastanud enda jaoks konditsioneere. See, mis toimub Kagu-Aasias, kus 35-kraadisest palavusest astud 20-kraadisesse rongi, ostukeskusesse või taksosse, jäägu nende südametunnistusele, aga õnneks Keenias ei kasutata konditsioneere massiliselt ja seal, kus neid kasutatakse (üks väheseid kohti oli Nairobi-Mombasa rong), pole need keeratud põhja, vaid seadistatud looma mõnusa temperatuuri, mis pole liiga tugevas kontrastis väliilmaga.
Söök
Maitsev. Pean tunnistama, et mul oli eelarvamus, et äkki ei saa Keenias hästi ja maitsvalt süüa. Õnneks ei osutud see tõeks ning Keenias sai väga maitsvalt süüa. Kusjuures väga maitsev oli nii kohalik toit, kui ka sellised globaliseerunud maailmas hästi tuntud toidud nagu friikad, burgerid, pitsad jms. Kuigi soojadele maadele omaselt olid ka Keenias au sees kana ja riis, leidus siin ka kõike muud ja meie toidulaud oli mitmekesine.
No sushi, no Mac. Kuigi Keenias leidus söögi osas kõike, siis sushit praktiliselt polnud. Ega meie eesmärk polnudki otsida Aafrikas Jaapani toitu, kuid kuna sushi on Mika lemmik ning puhkusel/reisil soovid ikka ennast vahel hellitada, siis lootsime süüa ka sushit, aga see ei õnnestunud meil kordagi. Kusjuures parimad sushielamused oleme me saanud Mehhikos, kus see on väga populaarne, heal tasemel ning üsna taskukohane.
Keenias pole ka McDonalds’it. Jällegi, see polnud omaette eesmärk käia Keenias Macis söömas, kuid sellest on saanud meie jaoks reisidel omamoodi turvaline söögikoht, kus vahel söömas käia, teades, et standard on paigas ning kvaliteet tagatud. Uurisin järele ja tuleb välja, et 54 Aafrika riigist on McDonalds esindatud vaid neljas riigis. Üks põhjusi väidetavalt on just see, et ei suudeta garanteerida kvaliteetset toitu ja vastavust Maci standarditele. Kummaline, aga sellised rahvusvahelised toidubrändid nagu KFC, Domino’s, Papa Johns ja Cinnabon saavad küll Keenias tegutseda ja ei kurda kvaliteedi pärast 🙂
Kohalikud maitsed. Kui rääkida nendest toitudest, mida ise poest ostsime, siis mõned asjad jäid meelde ja me juba igatseme neid 🙂 Keenias müüdi maailma parimaid maapähkleid. Meie peres pole keegi liiga suur maapähklite fänn, aga need Keenia maapähklid olid lausa sõltuvust tekitavad! Parajalt soolased, väga hästi röstitud ning üldsegi mitte rasvased. Ulmeliselt head ja me sõime kahe kuuga mitu kilo pähkleid ära 😁
Mango on vist Keenia populaarseim puuvili. See oli väga odav ja väga-väga maitsev. Mangot sõime praktiliselt iga päev. Sama värsked, maitsvad ja taskukohased olid Nairobis ka avokaadod, mis samuti kuulusid meie toidulauale igapäevaselt.
Kohalik tee ja kohv on kvaliteetne, hea ning soodne. Ei saa jätta mainimata ka kohalikku ühe kontreetse brändi jogurtit. “laki laki” nime kandvad jogurtid oli supermaitsvad ning sisaldasid värsket ja naturaalset moosi!
Kivid ja savi. Oma suureks imestuseks avastasime supermarketis savi. Pähklite kõrval, mitme erineva brändi poolt esindatud, pakitud ja puha – savi söömiseks. Nii palju kui ma aru saime, kasutatakse seda seedimise rahustamiseks. Muidugi pidime seda ka ära maitsma ning saame kinnitada, see savi oli täiesti mulla/savi maitsega 😁 Meie viimase kodu lähedal müüdi puuviljaletis ka kive – müüja seletas, et neid tuleks enne ikka jahvatada ning et põhimõtteliselt on see sama, mis poodides müüdav savi.
Elu-Olu
Elutase. Kuigi ChatGPT pakub, et keskmine palk on Keenias 550-700 dollarit, siis selge on see, et on inimesi, kes teenivad sellest kõvasti vähem. Nairobis ja Mombasas on elutase kõrgem, maapiirkondades jääb palk sellest vahemikust kindlasti kordades alla. Kui vaadata kohalikke hindasid, siis need olid enamasti soodsamad, kui Eesti hinnad, kuid samas mitte liiga madalad. Seda, et kohalik inimene on isegi Nairobis kõvasti vaesem, kui Eesti elanik, sai selgelt aru sellest, mis summadest oli juttu, kui meie taksole sõideti parklas otsa ja pooled vaidlesid pikalt selle üle, mis oleks õiglane kompensatsioon kriimu ja mõlgi eest. Tund aega tulist vaidlemist käis selle üle, kas süüdlane peaks maksma 15 või 20 eurot 😲
Nairobis asub Kibera-nimeline slumm, mis on Aafrika suurim ja kuulub maailma suurimate slummide hulka. Selleks, et näha vaesust, ei pea tegelikult Kiberasse minema – seda nägi igal sammul ja ka meie viimase kodu kõrval asusid vaeste kokkuklopsitud hurtsikud.
Elektrita elu. Voolukatkestused on Keenia elu lahutamatu osa. See, et elekter läheb ära 10-20 minutiks, oli täiesti tavaline, aga vahel kadus vool ka tunniks-paariks või isegi kauemaks. Meie viimases korteris kadus üks õhtu elekter ära ja arvasime taas, et üldine voolukatkestus. Kui aga hommikul voolu ikka polnud ja naabritel oli see ilusasti olemas, hakkasin kahtlustama, et äkki on vooluta siiski vaid meie korter. Meenus meie seiklus Tulumi airbnb’s, kus korteri omanik jättis elektri eest maksmata ja see tähendas, et paariks päevaks oli elekter kadunud. Sama juhtus ka Keenias – arve oli tasumata – kuid õnneks Nairobi korteriomanik reageeris väga kiiresti ja andis märku, et tal on nüüd elektri eest tasutud. Selleks, et vool aga tagasi lülituks, palus ta kasutada metre gadget’it. Tuli välja, et see on selline suurt pulti meenutav seade, millega tuli minna hoone esimesele korrusele, ühendada see elektrikilpi ning sisestada kood, mille korteriomanik oli peale tasumist elektrifirmalt saanud. Ja voila, vool oligi tagasi viie minuti pärast 🙂
Soe vesi. Soojades riikides pole soe vesi ilmtingimata selline vajadus nagu Eestis. Ometi on soe vesi tore ja selle saamiseks on igal riigil oma lahendus. Näiteks Mehhikos on populaarsed gaasiboilerid, mis asuvad reeglina korterist väljapool või siis pesuruumis. Kreekas on peaaegu igal majal oma päikesepaneelid, millega soojendatakse sooja vett. Keenias on aga populaarsed sellised kiirsoojendajad, mis käivad duššiotsiku otsa ja teevad vee soojaks käigu pealt.
Prügimajandus. Keenia prügimajandus meenutab seda, mida nägime Mehhikos – prügi sorteeritakse mitte prügisorteerimisjaamas, vaid kohapeal. Mehhikos tehti seda nii, et prügikonteiner veeretati prügiauto juurde ja siis sorteeri seal. Keenias valatakse prügi maha ja sorteeritakse seal või on nn prügimajad, kus polegi konteinereid, vaid prügi kogutakse majakese põrandale ja kui prügiauto jõuab kohale, siis lohistatakse seda edasi-tagasi ja sorteeritakse ära. Aroomid sealjuures on kirjeldamatud 🤢
Lõkked. Kohalikud armastavad õhtuti põletada rämpsu ja prügi. Suitsulõhna võis õhtuti üsna tihti tunda, aga mulle oli see isegi kuidagi armas. Meenutas suviseid õhtuid Lõuna-Eestis 😁
Ehitus. Nagu ka Aasias, võis ka Keenias näha metalltellingute asemel bambustellinguid. Betooni valamisel oli metallist toestuse asemel samuti puidust konstruktsioonid. Seda oli väga kummaline näha, kuidas suurt betoonist pinda hoitakse üleval mingite kõverate toigastega 😁 Aga ju see toimib, sest nii valmisid Keenias isegi kõrghooned.
Mika
Väga üllatav oli näha linnapildis plakatit, millel ilutses suurelt “MIKA”.
Tuli välja, et MIKA on Keenia kodutehnika bränd, mis on kohalike seas populaarne ja sellenimelisi tooteid leidis igas suuremas poes 😁 Mikale pakkus see ikka ja jälle rõõmu!
