Nairobi-Mombasa rongisõit

Keenia suurimad linnad on pealinn Nairobi ning kunagine pealinn Mombasa. Saabusime riiki pealinna kaudu ning olles veetnud seal kolm nädalat, otsustasime külastada ka kuurortlinna Mombasat. 500-kilomeetrist vahemaad on võimalik ületada lennuki, bussi või rongiga. Lennuk oli kallivõitu ja 9-tunnine bussisõit ei tundunud ahvatlev. Seega otsustasime rongi kasuks, mis on taskukohane, ei kesta liiga pikalt (5,5 tundi) ning võimaldab tutvuda ka kohaliku maastikuga. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli ainuõige otsus.

Kes soovib, saab vaadata väikest kokkuvõttet allolevas videos. Allpool on põhjalikum blogipostitus nendele, kes armastavad lugeda.

Nairobi-Mombasa raudtee sai valmis 2017. aastal. See on ehitatud enamvähem paralleelselt enam kui sajandi vana brittide poolt ehitatud kitsarööpalise raudteega ning oma uue mõõdu tõttu on selle nimi Standard Gauge Railway. Kohalikud nimetavadki seda SGR’ks. Raudtee on Keenia suurim ja kalleim taristuobjekt, mis valmis koostöös hiinlastega nagu paljud teised Keenia taristuobjektid, mis on valminud viimased 20 aasta jooksul. Kuna raudtee kulgeb kohati läbi keerulise maastiku, siis päris suured lõigud on ehitatud viaduktidele – boonuseks avaneb reisijatele ilus vaade rongi akendest 😊

Rongipileti saab osta nii raudteejaamast, kui ka internetis. Kuna raudteejaam nimega Nairobi Terminus asub kesklinnast üsna kaugel, siis ostsin pileti internetis. Siin oli kaks momenti – tasuda sai vaid kohaliku M-Pesa äpiga ning piletid ei laeku digitaalselt, vaid saad mobiilile kinnituse ning siis sellega saad kassas piletid kätte. Mina sain küll broneerimisnumbri ja piletite numbrid, kuid kinnitust mobiilile ei tulnudki.

On valida kahe klassi vahel: Economy piletid kahele täiskasvanule ja ühele lapsele maksid kokku 29 eurot ning Premium klassi piletid oleks maksnud 84 eurot.

Raudteefirma kodulehel on kirjas, et kohal peaks olema vähemalt tund aega enne rongi väljumist, seega olime kell 8.30 raudteejaamas, et jõuda ilusasti kella 10 rongi peale. Enne terminali ja kassasid on nn turvatsoon, mis on angaari tüüpi hoone turvaväravate ja turvameestega. Väravas tervitas meid turvamees Victor, kes teatas, et kell 10 hommikul küll ei välju ühtegi rongi Mombasa suunas. Hoopis kell 10 õhtul 😳

Täitsa pekkis! Sain aru, et olles alati eriti tähelepanelik kõikide kuupäevade ja kellaaegade osas, olen suutnud ajada segamini 10 AM ja 10 PM. See tundus mulle võimatuna, sest nende AM/PM puhul ma kontrollin eriti hoolsalt veel üle, et kumb siis, kas hommik või õhtu. Küsisin Victori käest üle, kas tõesti ei välju ühtegi rongi kell 10 hommikul. “Ei välju.” ütles Victor kaastundlikult. Saime temalt teada, et kell 15.00 on järgmine rong ja soovisime minna kassasse pileteid ostma. “Kottidega ei tohi minna.” seletas Victor “Aga te võite need siia jätta, ma valvan, pole probleemi.” Võtsime reisikottidest oma arvutid kaasa ja liikusime kassade juurde. Pileteid välja vahetada ei saanud – see oleks olnud võimalik 48 tundi enne sõitu. Ostsime siis uued piletid ja läksime tagasi Victori juurde. Turvamees seletas meile, et terminali me ei pääse enne keskpäeva. Seni soovitas ta minna meile parklas asuvasse söögikohta ja kotid lubas lahkelt jätta tema juurde. Sinna olid tekkinud ka juba teise kotte, seega usaldasime Victorit ja läksime söögikohta. Järgmised kolm tundi veetsime seal – Mika luges ja mängis, meie Oliviaga tegime tööd, vahepeal sõime kohvikust ostetud pirukaid ning jalutasime suuri ringe parklas.

Nende jalutuste käigus nägime ilusaid linde ja veelgi ilusamat värvilist sisalikku.

Enne terminali minekut sõime kohvikus ka lõunat ja see osutus soodsaks ja maitsvaks. 17 euro eest sai kaks kohvi, 4 pirukat, mahla, kaks praadi ning paar naani.

Jõudsime tagasi nn turvatsooni, kus oli juba rohkem turvamehi ja reisijaid. Victor tervitas meid ja kui olime turvavärava läbinud, küsis kiiresti ja üsna nõudvalt “Would you buy me a lunch?” Temast oli jäänud nii sümpaatne mulje – seletas meile rongide kellaaegade kohta, lubas kotid tema juurde jätta ning tundis kaasa, kui rääkisime, et pileteid ei saanud välja vahetada. Nüüd oli aga kogu see sümpaatne mulje kadunud. Nagu ikka Keenias, kuulsime taas kümneid kordi kuulnud: “Buy me a food”, kuid millegipärast ei oodanud ma seda sellelt sümpaatselt turvamehelt. Ulatasin talle 200 šillingut, mis on meie rahas 1,5 eurot. Olgem ausad, täiesti tühine summa, kuid millegipärast loodad ja ootad, et keegi on nõus aitama ka ilma, et küsiks vastu raha.

Kui olime turvaväravast läbi saanud, pidi asetama kõik kotid ühele pikale maas lebavale alusele. Reisijad ootasid angaari seina ääres ja narkokoerad nuuskisid kõik kotid üle. Seejärel pidime minema taas läbi turvaväravate, kus seekord valgustati ka kõik kotid läbi. Kuigi raudteefirma kodulehel oli kirjas, et võivad olla piirangud tehnika, vedelike ja rohtude osas, siis tegelikult kedagi ei huvitanud meie kottide sisu. Seejärel liikusime terminali, kus enne sisenemist üks turvamees kontrollis meie pileteid ja samas pakkus lahkelt, et tulgu me tema juurde tagasi, ta on fotograaf ja teeb meist pilte 😁 Teadagi, hinnaks oleks taas “buy me a lunch”. Seejärel kontrollis meie dokumente täiesti suvalistes nn tsiviilriietes mees ning ees olid taas turvaväravad, kus valgustati kotid veelkord üle. Seega, selleks, et pääseda rongile, on vaja läbida 3 turvaväravat, 1 piletikontrolli, 1 narkokoerte kontrolli ning 1 dokumentide kontrolli 🤪

Jõudsime siseneda ootesaali ja kohe lendasid peale teenindajad, kes esindasid terminali erinevaid poode ja kohvikuid. See muutus päris tüütuks, kui poole tunni jooksul pakuti meile tosin korda oma tooteid ning tihtipeale ei tahetud leppida ka eitava vastusega, vaid jäid minutiks-kaheks passima meie juurde. Olgu siinkohal öeldud, et selline suhtumine pole vaid valgete inimeste suhtes. Jah, meid peetakse rikasteks (kui me terminali sisse astusime, siis teenindajad soovisid suunata meid kohe I klassi ooteruumi) ja nähakse kindlasti potentsiaalse kliendi rollis, kuid samamoodi olid nad hagijatena küljes ka kõikidel kohalikel ja üritasid neid meelitada oma äridesse.

Menüü käes, “ohvri” otsingul

Nairobi Terminus on moodne hoone, selle ootesaal on puhas ja korralik. Veetsime seal paar tundi lugedes, töötades ja mängides ning juba saimegi rongi peale.

Kui ma õigesti aru saan, siis I klassi ja Economy klassi vahe on see, et I klassil on laiemad istmed (mitte viis, vaid neli reas), tasuta wifi ning söök hinna sees. Muus osas mina ei oska küll nimetada seda Economy klassi kuidagi viletsaks. Rong oli moodne ja puhas, istmed olid piisavalt laiad ja mugavad. Temperatuur oli väga hea – polnud palav ja samad konditsioneerid ei huuganud ka täisvõimsusel nagu näiteks Tais, kus metroos oli väga külm. Puhtusest rääkides: igal vagunil oli kaks koristajat, kes regulaarselt lasid lapiga üle WC esise ning käisid vahekäikudes prügikottidega. Samuti oli WC juures kaks suurt kraanikaussi, kus sai käsi pesta ja ennast värskendada.

Kuna rong polnud välja müüdud, siis me saime teenindaja lahkel nõusolekul vahetada ka istmeid, nii et saime akna alla istuma ning laiutasime kolmekesi viie istme peal.

Naabrid on juba kohti vahetamas, peagi liigume ka meie uutele kohtadele.

Lisaks koristajatele ja teenindajatele, kes pakkusid jooke-snäkke, aga ka sooja sööki, oli rongis ka automaadiga politseinik, kes paar korda jalutas läbi rongi.

Teenindaja ja politseinik

Rong liikus kiiresti (5,5-tunnise sõidu peale oli vaid üks peatus ning paar korda lasi rong läbi vastutuleva rongi) ning ühtlaselt. Võrdluseks oli meil 1,5 aastat tagasi rongireis New Yorgist Chicagosse. USA Amtrak’i rong kõikus ja õõtsus igas suunas ning see reis oli küll huvitav, kuid mitte 100% nauditav. SGR’i sõit aga ületas kõik ootused, eriti selle hinna eest.

500 kilomeetrist enamus kulges läbi loodusliku maastiku. Tundub, et Keenias pole palju suuri metsi, enamasti nägime põõsaid, võsa ja madalamaid puid.

Kui me olime Nairobi rahvuspargis, siis meie giid näitas raudteed, mis kulges läbi rahvuspargi ja ütles, et kui ma Mombasasse sõidame, siis saamegi läbi rahvuspargi sõita. Kahjuks pidime pettuma, kuna peale Nairobist lahkumist mingit rahvusparki me küll ei näinud. Elevust tekitas küll kaamelite kasvanduse nägemine, kuid see polnud päris see. Seda suurem ja meeldivam oli meie üllatus, kui umbes poolel teel Mombasasse teatas teenindaja kõlaritest, et kohe läbime Keenia suurimat rahvusparki. Raudtee poolitab Tsavo rahvusparki kaheks osaks: Tsavo East ja Tsavo West. Esimene on lamedam ja kuivem, teine mägine. Pargi kogupindaala on 22 000 ruutkilomeetrit ja see on üks maailma suurimaid rahvusparke. 22 000 ruutkilomeetrit on umbes pool Eesti maapinnast! 😳

Teenindaja jõudis vaid hakata tutvustama parki, kui Mika nägi kohe aknast lõvipere – kaks täiskasvanud lõvi ja kaks lõvikutsikat jalutasid. Kahjuks rong sõidab üsna ruttu ja väljas oli juba hämar ning maastik oli kirju – seega loomi on üsna keeruline märgata. Kuid elevante ei saa mitte märgata 😊 Olime sõitnud juba paarkümmend minutit läbi rahvuspargi ja ei näinud ühtegi looma, kui järsku hakkasime nägema elevante. Mõni jalutas üksi, mõni paaris, mõni suuremas karjas. Üks elevantidest jalutas täiesti raudtee läheduses – suur tume kuju, valged hiiglaslikud võhad välkumas pimeduses. Oli see vast vaade! Olime nii õnnelikud, et saime selle osaks. Milline kirss tordil! Kuna oli hämar ja vagunis põlesid tuled, siis ühtegi korralikku pilti loomast ei õnnestunud kahjuks teda. Seekord vaid memory pictures 😉

Õhtupoole tellisime teenindajalt ka sööke. Economy klassi reisijad ei saa minna vagun-restorani, aga söögid tuuakse mugavalt kohale. Need olid sellised nagu lennukis, aga täiesti söödavad ja taskukohase hinnaga. Kolm praadi ja üks tee läksid maksma 11 eurot.

5,5 tundi möödusid kiiresti. Me tegime tööd, lugesime, mängisime, joonistasime, sõime ja vaatasime loodust. Mõnus!

Mombasasse jõudsime täpipealt graafiku järgi kell 20.30. Linn võttis meid vastu niiske ja palava ilmaga ning pool tundi hiljem olime juba oma airbnb korteri ukse taga, kuhu läbi lärmaka ja kuuma Mombasa kihutas meid kohale Bolt’i juht Dennis.

One comment

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga