Nairobi – elu maailma suurima slummi kõrval

Qatar Airways, Doha ja Nairobi

Lendame Keeniasse Qatar Airway`ga läbi Doha. Katar tundus mulle mingi mõttetu väikse riigina, kuni me jõuame Qatar Airway lennuki pardale ja meid tervitavad ilusas vormis, kauni kaljukitse logoga vormirõivastel, abivalmid stjuuardid ja stjuardessid.

Pakutakse maitsvat sööki, tasuta snäkke ja jooke terve lennu aja. Salvrätid on nii mõnusa tekstuuriga, justkui oleks need kangast. Lapsi teenindatakse eelisjärjekorras ja neile on igal lennul ka kingitused. Mika õhkab, tajudes aja möödumist ja iseenda suurekssaamist: “Tuleb nautida, kuni veel saab!”

Ning nutikalt on lahendatud ohutusnõuete demonstratsioon. Saame seda oma ekraanidelt vaadata ning see on esteetiliselt ilus ja samas meelelahutuslik.

Ja siis me maandume Doha lennujaamas, mis on nagu suur õhuline, ülimoodne park või talveaed. Seal on hiiglaslikke kunstiteoseid ja kõik nii sile, läikiv ja uus, et tunneme end kui sci-fi filmis. Väga kihvt on ja oleks tahtnud seal kauem ringi vaadata ja olla (mida muidu lennujaamades ei taha, sest need on nii külmad ja kliinilised), kuid meie järgmise lennuni on vaid tund, seega väga ei jõua.

Teine silmiavav hetk on lennukiga Doha kohale tõusmine. Linn näeb välja kui multifilmi võlumaa, helendades ja vilkudes punastes, rohelistes ja sinistes tuledes. Näeme eriilmelisi kõrghooneid ja muidugi kuulsat kaarekujulist Fairmonti hotelli, mis on kui kuusirp linna tähesärasse maandunud. See on tõesti kaunis vaade ja oleks hea meelega pea ees sellesse põnevasse linna sukelduda tahtnud. Aga hiljem Tarieliga uurime ja saame teada, et Doha on kallis linn. Nii et peatuda võiks seal ehk läbisõidul paar päeva.

Seda suurem kontrast on jõuda Nairobi lennujaama, kus põrand on kohati muhklik ja auklik. Pigem näeb see välja nagu suur ajutine telk, mis on kiiresti kokkuklopistud ja siis seisma jäetud. See kõik näeb väga vana ja armetu välja. Kuid samas õhk, mis meid lennujaamas vastu võtab, on meeldivalt soe ja kuiv.

Nairobi ja Mombasa

Elame nüüd kaks kuud Keenias. Esialgu kolm nädalat Nairobis ja siis kaks Mombasas. Kirjutangi seda postitust suure osas Nairobi rongis, sõites praegusest pealinnas (Nairobi) endisesse (Mombasa), kuus tundi.

On väga mõnus rongisõit ja oleme hämmastunud kui mugav, kaasaegne ja sujuv on siinne rong. Ja mis kõige lahedam – näeme sellel teel nii palju Aafrika kaunist ja puutumata loodust. Tarielil on selle rongisõidu kohta ka pikem postitus, kus kõik hinnad jms kirjas.

Kunagi varem pole keegi meist oma jalaga Aafrika mandrile asetanud. Kunagi pole me ka ekvaatorile nii lähedal olnud. Kui seda reisi plaanisime, siis saigi suuresti otsustavaks just see fakt. Tahtsime midagi täiesti uut. Õnneks Tarieli leidiski piletid, mis kuupäevade ja hinna poolest meile sobisid. Lihtsam ja ka soodsam olnuks minna Bangkoki, mis on nagunii Tarielile üks suur armastus ja meile ka tuttav, kuna elasime seal kuu aega. Aga kui 2021. aastal oma reisimist alustasime, siis oli meie jaoks üks oluline asi, et paigad, mida külastame, oleks erinevad ja saaksime võimalikult palju maailma eri paigus elada.

Nairobi linna ajaloost

Kirjutan veidi Nairobi ajaloost ka, tuginen Vikipediale. Praeguste Keenia elanike eelkäijad, Maasai hõimust, elasid Keenia ja Tansaania aladel ning rääkisid suahiili keelt, mille kõrvale tuli kolonaalajal inglise keel, millest sai hiljem riigikeel. Praegu oskavad kõik Keenia elanikud suahiili keelt ning need, kes on koolis käinud, valdavad eri tasemel inglise keelt. Nairobi asutati 1899, see asus soisel alal, millest tuli ilmselt ka tema nimi Maasai väljendist “place of cool waters”. Enne kolonaalaega elasid Keenia elanikud peamiselt oma hõimudega külades, kus nad ajasid asju rohkem oma kommete ja reeglite, kui valitsuse juhtimise järgi.

1898. aastal tehti Arthur Churchile ülesandeks kavandada raudteedepoo jaoks linnaplaan. See koosnes esialgu vaid kahest tänavast – Victoria ja Station ning kümnest avenüüst. Raudtee saabus Nairobisse 1899. aastal. Uganda-Keenia raudtee tulemisel hakkas linn kiiresti kasvama ja arenema ning võttis seejärel ruttu Mombasalt tolle pealinnatiitli.

Keenia varasel perioodil sai Nairobist kohvi- ja teetööstuse keskus. Viimast on ka praegu linnas viibides tunda. Kohvi-, tee- ja küpsisekultuur on siin tugev – ilmselt Briti mõjutused. Neid tooteid on kõigis poodides külluslikus valikus ja need on kvaliteetsed.

1921. aastal elas Nairobis 24 000 elanikku, kellest 12 000 olid Aafrika põliselanikud. Pärast II Maailmasõda vihastas linna pidev laienemine põliselanikke, maasaisid, ning see viis ülestõusuni 1950. aastatel, mis omakorda juhtis riigi Keenia iseseisvumiseni 1963. aastal. Nairobi jätkas oma kiiret kasvu, kuid elektrikatkestused ja puhta joogivee kriis on linnas alati suur probleem. Kogeme seda omal nahal ka tänapäeva Nairobis, kui hüpleme paduvihmas mudaseks muutunud tänavatel, mis on vahepeal madala jõe kuju võtnud, et minna sööma restorani, kus on elektrikatkestus ning kokad teevad mobiilivalgel süüa. Gaasipliidid töötavad samas korralikult ja toit on hea, kuigi sööme seda poolpimedas.

11. septembril 1973. aastal avati Kenyatta International Conference Center KICC, 28-korruseline hoone kujundas Norra arhitekt Karl Henrik Nostvik ja Keenia arhitekt David Mutiso. See on ka üks kõrghoonetest praeguses linnas, mis on rahvale avatud. 70ndate ehitistest oli KICC kõige keskkonnasõbralikum, materjalideks kasutatud liiva, tsementi ja puitu.

Minu lemmikuim kõrghoone Nairobis.

Kibera slumm otse meie praeguse kodu kõrval

Praegu, 2024 aasta seisuga, elab Keenia pealinnas 5 454 000 inimest ja neist umbes 2,5 miljonit elab slummides, sealhulgas Kiberas, mis on suurim. See on Aafrika suurim ja üks maailma suurimatest slummidest.

Ühel päeval safarilt koju sõites avastasime, et meie kodu on nii sellele paigale ni lähedal. Olime siin ümberringi ikka tiirutanud ka, ja Tarieli ütles, et kord jalutades jäi meil slummini vaid 500 m. Aga olime sellest kuidagi teadmatuses. Igal juhul oleks seal põnev ringi vaadata, ja üks me autojuht isegi pakkus seda varianti, aga me jäime selles osas kuidagi ettevaatlikuks. Juba sealt läbi sõites, ja auto peatudes, vajusid kerjavad inimesed kohe autode vahele ja panid käe paluvalt vastu klaasi.

Kibera slumm sai alguse Uganda-Keenia raudteeliini rajamisel, kui oli tarvis abikäsi nii Briti koloniaalkontori kui ehituse jaoks. Nairobit hoiti elupaigaks erooplastele ning Aafrikast ja Aasiast tulnud töölistele. Võeti vastu seadused, mille järgi põlisaafriklased võisid elada linna servas eraldatud “põlisreservaatides”. Nairobis elamiseks olid eriload, mis eraldasid mitte-eurooplaste elukohad etniliste rühmade kaupa. Üheks selliseks rühmaks olid Aafrika sõdurid, kes teenisid Briti koloniaalarmees. Neile määratud piirkond arenes slummiks, mida nüüd tuntaksegi Kibera nime all. Raudteeliikluse suurenedes, kolis üha rohkem inimesi maapiirkondadest tööd otsides Nairobisse. Kibera ja teised slummid suurenesid.

1920. aastate lõpus taheti Kibera lammutada, kuna see asus Euroopa elamute tsoonis. Slummi elanikud võitlesid selle vastu. Pärast Keenia iseseisvumist muutis valitsus mitmed slummid ebaseaduslikuks, sellele vaatamata elasid 1970. aastate alguses inimesed seal edasi. Tänapäeval kuulub maa, millel Kibera asub, valitsusele, kuigi valitus ei tunnista ametlikult seda asulat. Seega ei paku ta ka sealsele elanikkonnale nende põhiõigusi nagu koolid, haiglad, voolav vesi ja tualettruumid. Kurb ja masendav tõsi.

Igal pool polegi parem

Meil on väga hea meel, et just siia tulime, sest siin on tõesti teistmoodi, kui kusagil mujal. Kui kõrvale jätta muidugi suurlinna tunne, milles on ikka sarnasusi teiste suurlinnadega. Esmakordselt oma reiside jooksul (see on meil 12. riik – alates 2021. aastast), kus me elame ja kuhu tunneme, et enam tagasi tulla pole vaja 🙂 Nairobi on tolmune, mürarikas, prügiste tänavate ja väga vähese huvitava arhitektuuriga. Viimane on meile just üks olulisemaid punkte, sest ilus ja huvitav linnaruum loobki ju keskkonna, kus sul on hea olla. Siin linnas pole leidnud eriti selliseid kohti, kuhu tahaks tagasi tulla või kus on mõnus olla. Kõik on kuidagi viltu. Ma ei oskagi seda täpsemalt seletada – miski on nagu valesti. Ja asi ei ole ainult räpastes tänavates, sest näiteks ka Bangkokis oli üsna palju prügi, vaid mingis linna vibes ja just nendes suurtes vormides ning tänavateplaanis. Oleme oma senistel reisidel elanud 27 linnas ning kõigis nendes oleme midagi hingelähedast leidnud. Nairobi on esimene, kus seda head tunnet pole. Aga see on samas väga vabastav ja julgustav teadasaamine, sest siiani tundus meile alati, et kõik paigad Eestist väljaspool on ülihuvitavad, imelised ja kliima poolest (kuna reisime vaid soojadesse riikidesse) nagunii paremad. Nüüd on meil üks erand.

Parim kliima

Samas – sellelt mõlgutuselt jõuangi siinse kliimani. See jällegi on meie seniste reiside parim! Tõesti väga pehme, kuiv ja soe on siin. Aasia niiskus ja raske kuumus on sageli väsitavad. Aafrika puhul võiks ju eeldada, et on megapalav ja higi voolab, kuid reaalsus on hoopis teine. Siin on füüsiliselt väga hea olla! Seda, kuidas end reisi jooksul tundma hakkad, saab tegelikult aru lennukist maha astudes. Aasias ja Mehhiko Yukatani poolsaare osas lennukist väljudes, tunned õhku nagu sooja niisket seina, millest tuleb end läbi suruda. Kui Nairobi ööõhku astume, tunneme vaid meeldivat pehmet jahedust. Õhk on kuiv ja tuul leebe. Öösel on siin temperatuur 15 – 17 kraadi, päeval tõuseb 25 – 27 kraadini. Soojus on kuiv ja ei aja higistama. Tunne on nagu ilusal Eesti suvepäeval Tallinnas (kus meri ei lase kuumusel leitsakuks muutuda), ainult selle vahega, et siin on iga päev suvepäev (va muidugi vihmaperiood). Nairobi asub küll sisemaal, kuid siia toovad kuumale ilmale meeldivat jahutust ja justkui ventileerivad linna, ei-tea-kust tulevad tuuled. On tõesti mõnus siin olla! Kliima poolest tahaks küll veel Aafrika sellesse vööndisse tulla.

Me pole kunagi veel olnud nii lähedal ekvaatorile, vaid 140 kilomeetrit on Nairobist ekvaatorini. Kõige lähemal olime sellele enne olnud Kuala Lumpuris – 300 km. Varjud on ülillühikesed, eriti keskpäeval, kui päike on otse pea kohal. Taevas on siin kahvatusinine ja nn kuldset tundi peaaegu pole. Yukatanil ja Tais oli tund aega enne päikseloojangut selline aeg, kus päike muutis kõik kullaks. Maastik ja kõik värvid hakkasid siis eriliselt särama ja kumama ning muutusid eriti sügavaks ja intensiivseks. Taevas värvus magussiniseks. Ma armastan seda aega neil laiuskraadidel. Ilmselt tuleb see päikese langusnurgast. Siin, Keenias, sellist valgust pole.

Meie kodu Nairobis, Kilimani linnaosas

Koduks valime seekord kesklinnas asuva Kilimani linnaosa, Samra courti maja, mida peab endine naispiloot, Rachel. Nagu lendurile kohale on ta asjalik ja napisõnaline ning tahtmatult tõmbame end temaga rääkides justkui valveseisangusse. Kuid õnneks on tal ka pehmem pool. Iga päev tuleb ta tööle koos kahe väikse valge koeraga. Milo ja Cookie on supernunnud ja neid nummitades saame end Racheli läheduses vabamalt tunda.

Teeninduskultuur on siin maal teistsugune kui Mehhikos või Aasias, kus inimesed siiralt naudivad teenindamist ja tõesti tahavad sind aidata. Siin on teenindus selline, et kõik tehakse ära, aga kuidagi tuimalt, mingit sõbralikkust selles pole. Kasvõi uksehoidjad, kes teevad meile ukse lahti ja me alati tervitame, naeratame ja täname, kuid nemad mitte.

Kõigi majade ümber on kõrge müür ja värav lukus, nii et suvalised möödujad sisse ei saaks. Meeldivaks erandiks on meie enda korteri koristaja, Jacqueline, kes käib meil kolm korda nädalas koristamas, peseb põrandad, rõdu ja wc-d. Mul tekib tema vastu eriti suur sümpaatia, sest tänu temale jäi minu osaks vaid söögitegemine (samas, ka süüa tellisime palju või käisime väljas söömas) ja nõude pesemine. Kord nädalas vahetab ta ka voodilinu. Nii et meil on tõesti luksuslik teenindus. Ja see teenus on meie airbnb hinna sees. Ning kui teda lõpuks, enda lahkumise eel, täname ja talle veidi raha anname, siis ta hakkab tänutundest nutma. Kallistame ja täname teda veel. Jacqueline ei räägi peaaegu üldse inglise keelt, sest seletab, et ta pole koolis käinud. Kuid saame üksteisest siiski kenasti aru.

Meie korter Nairobis on kolme elutoa, magamistoa, kahe rõdu ja kahe wc-ga, ilusas, rohke rohelisusega majadekompleksis.

Külastajad saavad lisaks oma korterile käia ka ühisalal, mille keskel vuliseb väike purskaev ühe kalaga, kellega Mika hea meelega suhtleb. Lapsi siin hoovis kahjuks pole.

Airbnb`d valides (oleme nüüdseks elanud juba 32 korteris) me sellele enam nii palju aega ei kuluta, kui meie reiside alguses. Sest teame juba, et igal korteril on oma varjatud plussid ja miinused, mida pole võimalik piltide ega ka korteri tutvustuse järgi tuvastada. Nii ei murdnud me ka seda valikut tehes eriti pead. See ei tundunud asuvat eriti suure tee lähedal. Oli täiesti tavaline väike tänav, kuhu mahub sõitma kaks sõidusuunda. Ja meie maja ei asu ka üldsegi tänava ääres, hoov ja müür olid ju veel vahel, ning meie korter asus 4. korrusel. Aga kohapeal selgub, et liiklusmüra on ikka üsna tugev. Eriti palju lärmi teevad ilma graafikuta sõitvad City hoppa bussid. Ning liiklus ei peatu siin ka ööseks, nädalavahetustel aga on öösel isegi tihedam.

Kuna korteris on kolm magamistuba, siis paigutame Mika ühte hoovipoolsesse magamistuppa ja endale valime tänavapoolse, sest seal tundub olevat kõige parem voodi. Paar aastat tagasi oli Ateenas Tarieli ja minu magamistuba samuti väga hääleka tänava ääres ja seal see müra meid ei seganud – vastupidi – magasime seal magusasti kui beebid. Seega me selle tänava pärast ka ei põe. Kuid kui esimene suurem reisiväsimus väljamagatud, selgub, et ma siiski ei suuda seal müras uinuda ja kolin Mika toa kõrval, samuti hoovi pool asuvasse magamistuppa ja magangi edaspidi seal. Kuigi madrats on seal vilets ja Tarielilt mul sinna meelitada ei õnnestu, siiski saan seal paremini magada.

Kohe sinna korterisse jõudes sulgeme köögis söögiasjad minigrippidesse või külmkappi. Ka see on meil reisil rutiinne tegevus, sest ikka võivad kuskilt mingid putukad välja ronida ja meie toidu vastu huvi tunda. Kuid paari päeva jooksul selgub, et siin lihtsalt pole ühtegi putukat, isegi mitte pisikest sipelgat. Mehhikos ja Aasias oli see kõikjal tavaline. Silm harjus seal nägema vaatevälja piiri pealgi olevat liikumist. Ikka keegi kuskil sibas. Tais oli meil vist küll 7-sentimeetrine prussakas vannitoas, kellega võitluses Tarieli peale jäi, sulgedes ta klaaspurki ja toimetades aupaklikult aknast välja ning avaldades selle kõigega mulle tohutult muljet! Praegu oleme juba Mombasas, kus on samuti kui Aasias, subtroopiline kliima, ning igasugu tegelasi (ka prussakaid) sibab rohkesti ringi ning toidud on meil kõik karpidesse pakitud. Aga huvitav teadasaamine – nii räpases kohas nagu Nairobi, pole putukaid. Vähemalt mitte massiliselt.

Ja kõhuhädasid pole ka. Mikal ja Tarielil reisi algul veidi kõht õrnalt valutas, aga nüüd on ka see möödas. Jällegi – kujutasime ette, et sellises puhta vee kriisis vaevlevas kohas on suur võimalus mingi kõhuhäda saada, kuid eksisime. Üks variant on see, et meie organism on neilt reisidelt kogunud juba piisavalt palju igasugu baktereid, et eri paikade toitude ja teistsuguste mikroobidega hakkama saada. Mehhiko oli meie esimene 4-kuune reis ja siis valutasid meil kõigil regulaarselt kõhud ja oli ka seedehäireid, kuid järgmistel reisidel on neid üha vähem olnud. Peale selle oleme teadlikult hakanud rohkem kiudainerikast köögivilja sööma. Ja teeme endale regulaarseid Coca-cola kuure, et seedimist korrastada. Toimib väga hästi – julgeme soovitada.

Koduõpe

Seekord on meie reis teistmoodi selles osas, et Mika on esmakordselt koduõppel ja me õpime temaga peaaegu iga päev (va nädalavahetused, aga siis teeme ka vahel mõne kunstiülesande või nuputamisülesande).

See sujub meil üldiselt hästi, Mika on tubli ja arukas õpilane. Meie saame ka nüüd esmakordselt väga lähedalt aru, kuidas õppetöö käib ja mida ja kui palju Mika täpselt iga päev õpib. Ja seda, mida tänapäeval 1. klassis õpetatakse, õppisime meie Tarielgi vist alles neljandas klassis. See on väga lahe kogemus, kuigi ajamahukas tegevus. Oleme Tarieliga kordamööda tema õpetajad.

Ka kool on meile igati toeks ja olemas, klassiõpetaja Tiiuga oleme kirjavahetuses ja suhtleme ka koduõppe koordinaatori Getteriga ning prantsuse keele ja kunstiõpetajaga samuti. Tarieli kirjutab Mika õppimisest ka pikema postitus. Vahepeal tegime Mikale linnas ka kaks orienteerumismängu, Pandapäeva ja Flamingopäeva, kus Mika pidi kaardi järgi magustoidukohad üles otsime. Talle see väga meeldis ja oli talle ka tore üllatus, sest me ei rääkinud talle enne.

Õpetan Mikale ka natüürmordi näitel veidi perspektiivi ja ruumitunnetust. RaM`i kunstiõpetaja julgustas, et kuna oleme nii erilises keskkonnas, siis ei pea nii rangelt õppeülesannetest kinni pidama. Sellest sain inspiratsiooni ja julgust juures. Ja kui nemad Eestis maalisid leevikeste ja tihastega puud, siis me Mikaga mõtleme teha nahkhiirepuu, kuna nägime siin (oleme hetkel Mombasas) puid, mille okstel rippusid nahkhiired.

Lisaks on mul hea meel, et Mika on leidnud siin, meie maja hoovis endale sõpru ja saab niiviisi ka omaelaliste seltskonnas olla.

Oleme rääkinud temaga ka Aafrika ajaloost, orjadest ja mustade inimeste diskrimineerimisest. Arvan, et Mika saab käies koos meiega eri riikide kultuuri tunnetust ja erisusi lähedalt näha. Saame talle kultuurilugu otse allika lähedal seletada. Näiteks Mehhikos, kus olid kirikutes üleelusuurused värvilised ja väga tõetruud Kristuse kujud, rääkisime talle esimest korda ristiusust. Mika oli siis 4,5-aastane.

Head toidud

Maitsev toit tähendab meie jaoks turvalisust ja kodutunnet. Ja siin ON head toidud! Muidugi süüakse palju kana ja riisi, kuid pakutakse ka maitsvat salatit, pastat, pitsat ja hamburgereid, kui kohalikest roogadest isu täis saab.

Oleme nüüdseks ka supermarketitest oma lemmiktooted leidnud, nagu igas riigis. Siin on superhea jogurt “laki laki”, mis on tõesti naturaalne ja puhta maitsega. Eestis on väga suur jogurtite valik, kuid meie probleem on, et jogurtid on väga magusad. “Laki laki” annab siin meile silmad ette. See on nagu kreeka jogurt (aga kreemjam ja vedelam) erinevate värskete moosidega (vaarikas, passionvili, ananass, mustikas). Ülihea on ka vaniljejogurt, kuhu on lisatud ehtsat vaniljepuru. Nii et seda jogurtit sööb isegi Tarieli, kes muidu jogurtit ei armasta.

Väga odavad ja imehead on siin mangod, avokaadod, papaiad ja väiksed banaanid. Neid nopime puuviljalettidelt ja sööme, sööme, sööme.

Leiame ka ühe moslemite toidukoha nimega Clove, mis asub meie kodu lähedal ja seal on superhead söögid ja väga sõbralik teenindus. Seal proovime ka esmakordselt kaameliliha, mis oli maitsev. Häid bubble-jooke saame Panda kohvikust ja ülimõnusalt nätskeid kaneelirulle Bubble kohvikust. Kahte viimasesse tegimegi Mikale selle seiklusmatka, millest eelpool juttu.

Tolm ja suits

Nairobi upub iga päev suitsu ja tolmu pilvedesse. Suure kuivuse pärast tolmab maa siin hullult. Telliskivipunasest pinnasest kerkib imepeent tolmu ja paljast pinnast on siin väga palju. Kuna kõnniteed on olematud ja kohati kaelamurdvaid kivihunnikuid täis, siis inimesed keerutavad seal kõndides tolmu üles. Tolmu hõljumist õhus on nii näha kui tunda ja oma rõdul näeme, kui kiirelt kattub plastmööbel ühtlase tolmukihiga. See toimub 24 tunni jooksul, sest kui väljas hommikust süüa, olles laua ja toolid korralikult puhtaks teinud, tuleb sama järgmisel hommikul korrata.

Paksu musta suitsu ajavad välja City hoppad, mis sõidavad diiselmootoriga. Kui me jalakäijatena esmakordselt sellise bussi möödudes sahmaka seda suitsu näkku saame, siis meenutan küll tänulikult Tallinna õhku, mis siinse õhuga võrreldes ka kesklinnas on karge ja puhas kui rabaõhk.

Õhtuti tihti põletatakse linnas tihti prügi ja sellest tõuseb tugevat suitsulõhna, mis akendest sisse pressib. Aknad on siin õhukesed ja ebakvaliteetsed nagu soojades maades ikka. Lisaks on meie korteri aknaraamides tuulutusavad või augud.

Räpased, konarlikud tänavad ja kanalisatsioonikraavid

Tänavad on siin prügi ja kõikvõimalikku muud mustust täis. Oleme näinud ka mitmeid loomalaipu, mida keegi ära ei korista. Maas leidub väga palju ärasöödud mangode viljalihast jäänud kiududega kive ja bambuse pudedat sisu, söödud ja lihtsalt maha sülitatud jäägid. Siin ei tegeleta tänavate puhastamisega ja prügikaste tänavatel pole. Peale suuri vihmahooge puhastatakse vaid teede ääres olevaid sügavaid betooniast kraave, et vesi ära voolaks. Reoveekraavid haisevad, kui ilm on palavam.

Kuid prügist hullemad on kaelamurdvad kõnniteeosad tänavate ääres. Ka nende hooldusega ei tegeleta. Pead kogu aeg tähelepanelikult jalgade ette vaatama, et mitte mõne kivi või betoonist väljaturritava metallarmatuuri orade otsa astuda. Kõnniteed on enamasti olematud ja väga raskesti läbitavad. Vihma ajal on liiklemine mõistagi veel raskem, vihmaperioodidel saavad tänavatest ilmselt mudajõged.

Jalanõude hooldus

Ma pole kuskil maailmas näinud nii palju jalanõude hoolduse pakkumist otse tänaval. Siin pestakse, viksitakse ja parandatakse jalanõusid. Nende ebaühtlaste teede ja tolmava pinnase tõttu on see nagu võitlus tuuleveskitega. Poes leidub rikkalike tee- ja küpsiseriiulite kõrval ka kingaviksi all lookas kaubalette.

Kohalikud elanikud

Inimesed on siin aeglased, ükskõiksed ja vaiksed, üldse mitte lärmakad. Kui meie kuskile oma perega sööma läheme, siis raudselt on meie kolmene seltskond kõige häälekam. Siinsed inimesed ei austa enda ega teiste isiklikku ruumi, vaid trügivad või seisavad poes väga teise inimese lähedale. Paljud neist annavad oma nõudliku olekuga mõista, et rikkamad inimesed on neile midagi võlgu. Nad ei naerata eriti. Võibolla on see seotud pika ja vaevarikka orjapõlvega. Neil kõigil on kaunid soengud ja on enamasti väga moekad ning stiilsed. Ning muidugi hoolitsetud jalanõudega!

Üksi tänaval ei kõnni

Nairobis saab ruttu selgeks, et siin tänavatel üksi kõndida ei tasu. Kui perega koos liigume on ok, aga ka siis hakkavad inimesed meil järgi kõndima. Siin on palju kerjavaid inimesi, aga tundub, et on üldine metaliteet on (seda ei tee ainult kerjused), igaks juhuks raha või toitu küsida. Ning see küsimine pole kuidagi häbi või alandlikkusega seotud, vaid pigem peetakse seda siin loomulikuks. Seda teevad nii mehed, naised kui lapsed. Mulle öeldakse: “Sister, give me some food!” või Tarielile: “Brother, pay me a dinner!” Tuleb end harjutada nendele lausetele mitte reageerima, sest muidu ei saakski kuskile minna ja me peaks kogu oma raha laiali jagama. Siin tunneme ka seda, et suur hulk keenialasi arvab, et heledanahalised inimesed on kindlasti ka rikkad ning neilt tuleks kindlasti see raha kätte saada.

Vahel kui oma kodu läheduses siiski üksi kõnnin, siis muidugi tunnen endal ka rohkem pilke ja hakatakse rohkem rääkima, küsima. Vähe on aga naeratusi. Just see teebki meid kuidagi ettevaatlikuks ja samas tuimaks. Mika, kes arusaadavalt meist kõige õrnahingelisem ja vähem kalestunud on, tunneb kerjajatele kaasa. Eriti lastele ja tahaks neid kõiki aidata. Ühele lapsega emale lasime tal väikse rahasumma viia ja küll ta oli siis õnnelik. Aga me seletame talle, et kahjuks kõiki siinseid inimesi aidata pole võimalik.

Imeline päiksetõus savannis

Tarieli juba kirjutas ilusa ja väga sisuka postituse meie safari-käigust. Ma lisan siin vaid oma emotsiooni. Ma polnud kunagi varem käinud savannis ja ma polnud kunagi näinud päikesetõusu Aafrikas, sest ma olen siin nii pika hommikuunega, kui vähegi saan. Tarieli ja Mika on juba tavaliselt tund aega üleval olnud, kui nad mind 8:30 äratavad. Aga safaripäeval ärkasime kõik kell 5 hommikul ja olime 6:30 juba maailma suurimas linnasafari pargis, Nairobis ongi selline. See on 10 x 10 km suurune ala otse linna külje all ja samas leidub siin palju selliseid piirkondi, kus unustad täiesti ära, et kuskil lähedal on linn. See on ikka täiesti metsik loodus. Ja just siin, kesk justkui piklikuksvenitatud võraga akaatsiapuid ja savannimaastikku, nägime kiireimat päiksetõusu oma elus. Aafrika päike tõuseb sellel laiuskraadil tõesti ülikiiresti, muutudes roospunasest veriapelsiniks ja seejärel lüües kuldselt hõõguma. Ning pilvedel lahvatavad kõigi nende värvide peegeldused. Maastik saab värvi. See oli imeilus ja unustamatu elamus. Vist üks erilisemaid hetki minu jaoks sel safaripäeval.

Järgneval pildireal on näha, kuidas päikese ilmumine päeva värvid laiali laotab.

Öösel on sadanud paduvihma ja kogu savann lõhnab uimastav-raskelt ja samas ülivärskelt. Teate seda lõhna, mis tekib kui suvel on olnud kaua kuiv ja kui siis vihma sadama hakkab, tõuseb maapinnast tolmu rasket ja samas nii mõnusalt sooja ja vürtsikat hõngu? Veepiisad säravad mäekristallidena akaatsiapõõsastel ja kõikvõimalikel tundmatutel taimekõrtel ning nende aurustumisega päikesekiirtes, tõuseb õhku imeline piparmündi, eukalüpti ja tolmu aroom, mis lööb mind oma intensiivsusega veidi uimaseks. Karge värskus kosutab ja avatud autokatusest (auto liigub vahel kiiresti, mõnd looma märgates, aeglustades) värske õhu pahvakutes, milles kümblen kui kosutavas vees, on järsku lapsepõlve tunne. See tunne, kui sõitsin esmakordselt rongiga ja pistsin pea aknast välja ja tundsin tugevat tuuleõhku oma nägu ja kaela nagu ruumiliselt ümbritsevat. Selles oli midagi ekstaatilist, selles tuule ja rohke õhu surves. Siin tundsin seda taas.

Ja muidugi on imeline, lausa unenäoline näha minututega kirgastuvas hommikuvalguses meie ette ilmumas majesteetlikku lõvi. See on tõesti haruldane hetk. Ja ninasarvikuema oma alles ärkava väikse beebiga ja ettevaatlikud kaelkirjakud hommikusööki söömas jne jne jne. Kell on alles 12 paiku, kui me muljetest tulvil ja nende üleküllusest veidi oimetuina koju tagasi jõuame. Ilus päev!

Linn kui linnuparadiis

Linnas on väga palju ilusaid linde. Arvestades seda, et elame Nairobi kesklinnas, on siin väga palju kõiksugu suuruses ja värvitoonis linde. Kui palju neid siis veel metsades ja mujal roheluses on? Esimene lind, kelle googeldades tuvastasin on Aafrika linavästrik. Väga meie oma linavästriku moodi (samuti viibutab sabaga), ainult veidi suurem ja tumedam. Siis leiame palju mangokollase kõhualuse ja tumedate seljasulgedega väikseid linde, kes on oma heinast pesad puuokstele pununud ning need ripuvad seal nagu omamoodi jõulusokid.

Üht huvitavat lindu me küll ei näe, kuid kuuleme kui kaunilt too laulab. Ta teeb seda igal õhtul umbes sel ajal, kui ma köögis süüa teen. Päeval tiirutavad linna kohal kümned ja kümned suured pruuni sulestikuga kullid. Mõni maandub meie suure tolmuse puu otsa ja istub seal vaadates alla linnale oma kindlalt oksalt.

Karura mets

Kuna Nairobis pole eriti vaatamisväärsusi ja ka pargid on üsna nigelad, siis rõõmustame väga leides Karura metsa, mis asub meie kodust umbes 6 km kaugusel. Ja muidugi seame sammud sinna (õigemini sõidame Boltiga, sõit on siin odav – selline ots 1.50 eurot). Karura on linnamets Nairobis, mis avati 1932. aastal ja mida haldab Keenia metsateenistus. Mets on 1041 hektari suurune ja on koduks umbes 200 linnuliigile, nahkhiirtele, oravatele, ahvidele, jänestele, meemäkradele, erinevatele roomajatele ja paljudele-paljudele, väga paljudele (nagu kohapeal nägime) värvilistele liblikatele. Karuras on 50 km jagu matkaradu, kus saab jalutada, joosta või jalgrattaga sõita. Samsung on sinna enda firma logoga pinke paigutanud ja aastatel 2018-2019 10 000 puud istutanud. Kohati on näha pikki puude kolonaade, kuid need olid vanad, vähemalt mitmekümneaastased puud, ilmselt oli siia ka varem puid istutatud. Kohalikele maksb pilet 3 eurot, turistidele 11.

Karura metsas on plastpudelid keelatud, sellest luges Tarieli juba varem, aga kuna ilm oli palav ja tahame korralikult matkata, siis pistame plastpudel veega siiski kotti. Väravas kohe kontrollitakse kotte, aga pudel on meil kuidagi salli all ja liiga korralikult ei kontrollitud ka, nii et sisse saame koos oma veega. Miks need plastpudelid keelatud on (lubatud on termosed jms)? Loomulikult sellepärast, et inimesed neid metsa alla maha ei viskaks. Tundub, et siin pole inimesed jõudnud veel selleni, et oma keskkonda vabatahtlikult hoida – seega peab riik seda seadusega reguleerima. Ka poodides pole kilekotte. Puu- ja juurviljad pakitakse peenest plastkuist võrkudesse (ei tea küll, kuidas need kokkuvõttes paremad on?) või paberkottidesse. Tänaval pakivad bambusemüüjad küll oma kooritud bambusetükid kilekottidesse ja tänaval suurtest termostest kohvi müüvad noormehed jagavad rahvale jooki samuti plasttopsides. Ju siis neil on seadusest kama kaks.

Igal juhul hoiame oma plastpudelit ilusti kotis ja joome sealt vett. Ühes teises värvas, juba metsas sees, vaadatakse uuesti kotti ja seekord on pudel näha ning rändab prügikasti. Vesi lubakse enne ära juua.

Karura metsas on peale linna müra ja tolmu väga mõnus vaikne ja värske kõndida. Kuigi ka siin möllavad mingis osas mootorsaed ja tekitavad suure mürapilve. Kummaline, et suur hulk puid langetati siin metsas, ilmselt harvendati seda. Aga kui kõndisime mootorsaagedest kaugemale, siis oli taas rahu, vaikus ja liblikate lend.

Käime kahe suurema vaatamisväärsuse juures, mida teame metsas olevat. Esimene kosk ja teine Mau-Mau koobas. Aga kõige erilisemad hetked on ikka need, kui näeme midagi ootamatut.

Näiteks sööb meie retke alguses üks kitseke otse tee ääres rohtu ja on sealjuures nii julge, et vaatab meid mõtlikult oma suurte silmadega.

Või see hetk, kui läheme kolmekesi käsikäes ja naerame millegi üle ning üks kohalik noormees ütleb meile, et me näeme koos nii armsad välja.

Või see, kui me puhkepausil pingil istume (Samsung on metsa mõnusalt palju pargipinke paigutatud, nagu eelpool öeldud) ja korraga oma jalge ees helesinist (!) päevakoera näeme. Mulle on lapsepõlvest peale päevakoerad eriti armsad, sest nad meeldisid väga mu emale ja koos temaga me neid karvaseid ussikesi jälgisime. Aga sinist päevakoera polnud ma varem küll näinud. Pealegi on tal nagu mitu paari väikseid tiibu seljas. Igal juhul meenutab ta mulle väga mõnd muinasjutu-haldjat.

Metsatiiru järel kiirustame ainsasse restorani, mis seal metsas on, sest meil võeti ju vesi ära ja päike kütab kõvasti. Me Tarieliga sööme maitsvaid burgereid ja Mika naudib oma spagetti boloneset.

Mu cappuccino on ka ülihea. Nii mõnus on istuda avaras varjualauses kesk metsa, mis on vajunud keskpäevasesse rahuolekusse. Alles pärastlõunal hakkavad ahvid end vaikselt puuvõrades liigutama ja teevad end niiviisi nähtavaks. Meiegi hakkame tasapisi kodu poole tagasi liikuma. Muljeterohke päev!

Kokkuvõtteks

Nairobi tekitab minus kahetisi tundeid. Ühest küljest on see parima kliimaga paik, kus tunnen end füüsiliselt nii hästi – tõesti kerge ja mõnus on olla. Samas siin on nii palju viletsust ja pealetükkivust, et ei saa end tänaval eriti vabalt ja mugavalt tunda. Kuid mul on väga hea meel, et meie reisiteekond meid sellesse kohta puistas ja saime seda maad veidi “maitsta”.

Oleme Tarieliga arutanud, et reisil olles, oleme nagu kahe reaalsuse vahel – Eesti ja selle paiga, kus parasjagu viibime. Me ei ole päriselt kummaski. See on nagu mingi õhuke aegruum, kuhu end kuidagi ime läbi oleme taas paariks kuuks sisse seadnud. Siin käib aeg hoopis rahulikumalt, see on pikem, mahutades endasse nii palju uusi aistingud ja elamusi. Kõik meeled on väga ergud, aju võtab pidevalt vastu uut ja kogu olemus on väga harva nn autopiloodil, mis kodusesse Eestisse jõudes kohe sisse lülitub. Reisil olles me justkui hõljume selles uues, iseenda loodud aegruumis ja elame mitmeid erinevaid elus!