Meie peres on tööülesanded kuidagi aastatega paika loksunud ja omavahel ilusasti ära jaotatud. Toidupoes käimine kuulub minu ülesannete hulka. Kui me veel Tartus elasime, siis käisime tihti ka koos poes, kuid mingi hetk hakkasin seda üksinda tegema. Esiteks, pole Olivial juhilube ja megasuurte toidukottide tassimine jala ei tundu eriti õiglane, kui elukaaslasel on juhiload. Teiseks, ma suudan poes otsustada oluliselt kiiremini kui Olivia. Tema võib ainuüksi leiva valimisel juba paar minutit mõtiskleda, mis võiks sobida ning hiljem kassas ümber mõelda ja joosta taas toiduriiulite juurde, et vahetada kaup välja 🙂
Uute tehnoloogiate ja lahenduste omaks võtmisel jagunevad inimesed kolme gruppi. Osa inimesi katsetab pidevalt uusi asju ja võtab neid kasutusse koheselt kui need tekivad. Teine grupp läheb uudsusega kaasa siis kui see on juba ennast tõestanud ja nemad ongi see mass, kes teevad mingi hetk uue tehnoloogia igapäevaseks. Kolmas grupp tõrgub viimaseni ja ei taha kuidagi uusi asju kasutusele võtta.
Ma ise tahaks arvata, et ma kuulun sinna esimesse gruppi, kuid reaalselt olen ma pigem teises grupis ja kohati lausa selles viimases vanade peerude grupis 🙂 Kui toidupoed hakkasid võtma järjest kasutusele iseteeninduskassasid, siis ma kohe kuidagi ei tahtnud neid kasutama hakata. Täiesti jube, kui kaua ma neid vältisin :/ Tühjad iseteeninduskassad seisid minust meetri kaugusel, aga ma ikka ja jälle eelistasin seista 10 minutit kassajärjekorras. Kuni mingi hetk käis krõps ära ja ma (olude sunnil – oli väga kiire ja kassajärjekord oli meeletult pikk ning ma mõtlesin, et OK, proovin siis seda saatana masinat) ei läinud enam kunagi nö elavasse kassajärjekorda tagasi.
Mingi hetk hakkasid suured kaubandusketid pakkuma kullerteenust. Jällegi läksin pingesse ja põlgasin ära uue teenuse. Tähendab, korra isegi proovisin netist toitu tellida, aga kuidagi nii keeruline ja ajamahukas tundus see protsess. Jätkasin poes käimist, kuni tuli koroona. Kui viirus eelmise aasta märtsis siia jõudis, siis käisin veel viimast korda toidupoes ja ostsin suure koguse toitu ning otsustasin edaspidi hakata netist ostma. Kuna samamoodi otsustas veel suur osa Eesti elanikkonnast, siis oli suht võimatu netist toitu tellida. Selveril ja Maximal (ehk Barboral) oli küll selleks ajaks kullerteenus juba olemas, kuid kuna enne pandeemiat polnud see veel väga populaarne, siis hetkel, kui nõudlus kasvas hüppeliselt, olid need teenusepakkujad täiesti hädas. Ühtegi vaba tellimusaega polnud ja kui need tekkisid, siis läksid ära marukiiresti. Mingi hetk hakkas ka Prisma pakkuma netist tellimise võimalust, aga nende koduleht pidevalt hangus ja mul ei õnnestunudki kordagi sealt midagi tellida. Tellisin mõned korrad Selverist, siis veel mõned korrad ka Boltiga Selverist (mis muidugi oli kallivõitu ja väga piiratud valikuga) ning päris mitu korda ka HoReCast, mis pakkus seni oma teenuseid vaid toitlustusettevõtetele, kuid kriisi ajal orienteerus kiiresti ümber eratarbijale.
Aprilli lõpuks oli meil esimene laine praktiliselt möödas ja tellimine netist muutus lihtsamaks. Inimesed hakkasid taas käima poes ning netist tellimine polnud enam hädavajalik. Mina olin aga sellega juba veidi harjunud ning jätkasin netist tellimisega. Minu igapäevaseks netipoeks sai Barbora. Ehk siis Maxima, aga millegipärast netist tellides mitte enam Maxima, vaid Barbora. See kahe brändi kasutamine on päris segadusttekitav, aga nuuh Barbora, siis Barbora 🙂 Miks siis just Barbora? Varem käisin enamasti Selveris. Maximasse ka sattusin, sest nende hinnad on reeglina Selveri omadest madalamad, kuid mulle väga ei meeldinud Maxima teenindus. Ka Selveris võib trehvata teenindajate seas inimesi, kes ei tee oma tööd väga hea meelega, kuid kodule lähimas Selveris ma juba tundsin kõiki müüjaid ning üritasin võimalusel vältida ebameeldivaid persoone. Maxima kulinaaria tundus kuidagi eriti võõras, samas Selveri oma tooted maitsesid alati hästi. Seega Maxima plussiks oli vaid hind ning mõningate toodete valik, mida Selveris pole (näiteks minu maitsele parim taskukohane pasta, mida kohalikul turul leiab – La Molisana).
Kui enam polnud vaja füüsilisesse poodi minna, siis kõik muutus – nüüd oli võitjaks hoopis Maxima ehk siis Barbora. Hinnad on Barbora kasuks ja vahepeal ikka uskumatult soodsamad kui teistes kettides. Samuti on soodsam kohaletoomine. Kui Selver küsib selle eest 4.90, siis Barboras pole see hind kunagi üle 2.99. Nüüd kui on nn teine (või mitmes see ongi) laine koroonal ja inimesed taas ostavad palju toitu neti kaudu, on Barboras kulleri teenus 2.49 – 2.99. Samas vahepeal, kui nõudlus oli väiksem, oli see tasu 0.49 – 1.49 eurot ja tihtipeale olid kampaaniad, kui sai tellida tasuta. Kui su ostukorv on üle 50 euro (not really a challenge kolmeliikmelisele perele), siis on kohaletoomine tasuta ALATI.
Teenindusest ka: Barbora-poisid on ühed äärmiselt viisakad ja täpsed poisid. Mingit susimist või õiendamist, mida kassas (tegelikult iga keti poes) võis vahepeal kogeda, pole ma kulleritelt kunagi kuulnud. Ja vot sellepärast ma valingi iga kell Barbora.
Veidi miinustest ka 😉 Suurim miinus on valik. Kui koroona aasta tagasi hoo sisse sai, siis oli valik üsna väike. Kõik hädavajalik oli muidugi olemas, kuid mitte kaugeltki päris see, mis poes. Tasapisi on see valik kasvanud ja nüüd leiab veebipoest igale maitsele sööki ning ka esmatarbekaupasid. Siiski pole valik 1:1 poega ja paratamatu on ka see, et sellel hetkel, kui komplekteeritakse sinu tellimust, ei pruugi laos just seda kaupa olla, mida kaks päeva varem asetasid oma ostukorvi. Nii võib mõnikord olla keeruline teha sööki, mille kõik komponendid on vajalikud. Kui ostad tuunipiruka tegemiseks kõik asjad valmis, aga just tuunikala ei tule, siis ikka kuidagi ei tee tuunipirukat 🙂 Õnneks seda ei juhtu eriti tihti, et palju asju on puudu. Kui tellid mingi 30 erinevat toodet, siis võibolla on puudu 1-3 asja või nii.
Miinuseks võib olla ka see, et kaupa ei vali mina, vaid komplekteerija. Eriti näiteks puu- ja köögiviljade või lihatoodete valikul. Siiski pole see eriti suur probleem. Vahepeal oleme saanud rohelisi banaane ja paar korda on juhtunud ka seda, et liha on läinud otse prügikasti (tõele au andes, kuupäev on lihatootel alati olnud varuga, mitte kunagi tänane ja väga-väga harva homne, nii et pigem on see tootja bläkk), aga see on minu meelest paratamatu. Enamasti on siiski tooted ilusasti valitud ja värsked.
Miinuseks võib mõne inimese jaoks olla ka see, et komplekteerija võib asju üle pakendada. Kilekottide arv on ikka meeletu, mis kulub. Ma loodan, et mingi hetk Barbora loob võimaluse kliendil teha valiku, et minu tellimuses võib kasutada vähem pakendit. Näiteks kõik erinevad puuviljad panna ühte kilekotti. Mulle väga meeldis, kuidas HoReCa saatis kaupa – kõik asjad olid ühes tugevas pappkastis ja selle sai järgmisel korral kullerile tagasi anda. Väga mugav ja keskkonnasõbralik. Ma loodan, et mingi hetk võiks Barbora ja teised suured ketid ka sellise lahenduseni jõuda.
Plussidest ka veel, neid ju kõvasti rohkem, kui miinuseid 😉 Näiteks üks pluss on see, et kuller toob sulle kauba tuppa. Ka siis, kui sa elad viiendal korrusel ja lifti pole. See on eriti suur pluss minusugusele tüübile, kes alati üritas ühe korraga tuua autost tuppa kogu kauba. Isegi kui kilekotid soonisid nii, et pärast ei tundnud näppe kaks päeva (reaalselt, I shit you not). Kindlasti on see suureks plussiks ka näiteks vanematele inimestele, üksikemadele, puuetega inimestele jne.
Suurim pluss ever on muidugi aja kokkuhoid. Algul on see netist tellimine üsna aeglane. Võttis mul ikka pool tundi kindlasti. See on siiski kiirem kui autoga poes käimine, kuid siiski paras ajakulu. Kuid asjaga harjudes muutud aina kiiremaks ja nüüd ei võta mul isegi 50-eurose toidukorvi tellimine kunagi üle 20 minuti, kuid pigem 10-12 minutit.
Koos ajaga olen kõvasti säästnud ka närve. Ma lähen ikka suht kergelt närvi. Jõuan parklasse, näen mingeid idikaid parkimas invakohal – juba närvis. Seisad kassajärjekorras, mingi tüüp seisab su taga nii, et tema ninakarvad kõditavad sinu kukalt (see ajas kettasse isegi enne koroonat, mis siis veel praegu rääkida) – jälle närvis. Lõpuks jõuad koju, nagu oleks sõjas käinud. Netist toitu tellides pole seda jama ja Barbora peale närvi minna pole mul vist isegi veel õnnestunud.
Kokkuvõte: esimese tellimuse Barboras tegin 11 kuud tagasi ja selle ajaga on kogunenud seal üle 100 tellimuse. Osa neist on läinud otse mu emale, kuid aastas siis tuleb umbes 100 tellimust ehk üks tellimus iga kolme päeva tagant. Need sada tellimust on teinud minust Barbora püsikliendi ja ma usun, et see jääb nii pikaks ajaks. Poodi satun ikka ka vahepeal – näiteks, kui mõni asi saab ootamatult otsa ja suvel käin kindlasti palju turul, kuid netist toidu tellimine on tulnud et jääda.