Malaisia vs Eesti

Reisides avastad, et Eestis on elu täpselt samasugune kui mujal maailmas ja inimesed käituvad ka väga sarnaselt. Ja siis avastad, et muud rahvad elavad hoopis teistsugust elu ja need erinevused on väga huvitavad. Vahel mõtled, et miks Eestis ei võiks samamoodi olla, vahel aga kratsid pead ja üritad aru saada, mis värk sellega on, aga ega lõpuni ikka aru ei saa küll.

Praeguseks olen teinud erinevuste kohta kaks videot (Mehhiko vs Eesti ning 18 asja, mis on Kreekas teistmoodi, kui Eestis) ning Malaisia kohta on ka video olemas (keri postituse lõppu), aga kui soovid lugeda, siis panin need erinevused ka tekstina kirja.

Malaisias olime kolm nädalat ja kogu selle aja veetsime pealinnas Kuala Lumpuris, seega ärge pange pahaks, kui mõni asi ei vasta tõele ja tegime liiga ennatlikke järeldusi 😉

Kokku siis 10 erinevust:

Malailased näevad sind. Nad märkavad sind tänaval, liftis, kohvikus, poes, pargis ning loovad silmkontakti ja noogutavad, tihti ka õrnalt naeratades. See on NII LAHE ja nii erinev sellest, kuidas me Eestis märkame või siis õigemini oleks öelda ei märka teisi inimesi. Kui Mehhikos kaasnes märkamisega ka rõõmsameelne “Hola!”, siis Malaisias on see tervistus vaoshoitud ja enamasti sõnadeta, kuid siiski äärmiselt meeldiv ja südantsoojendav!

Malaisias pole lemmikloomi. Kolme nädala jooksul me reaalselt ei näinud ühtegi koera. Hulkuvaid kasse nägin korra või kaks, aga see, et kolme nädala jooksul ei näe ühtegi koera, oli väga üllatav. Algul nagu ei saanudki aru, et midagi on teistmoodi, kuid hiljem kui hakkasin mõtlema, siis oli see väga-väga kummaline, et me ei näinud üldse koeri. Päris palju oli linnapildis ka silte (parkides, ostukeskustes ja ka majas, kus elasime), mis keelasid lemmikloomi nendes kohtades, kuid taolisi silte trehvab kõikjal üle maailma, ka Eestis. See oli ikka meeletu kontrast võrreldes Istanbuliga, kus oli meie kolmepäevane vahemaandumine teel Eestist Malaisiasse – seal oli kasse iga nurga peal!

Kui juba rääkida sellest, et polnud lemmikloomi, siis väga ei paistnud silma ka kohalikud lapsed. Eks neid ikka oli, aga mitte väga palju. Ei oskagi öelda, kas lastel pole Malaisias kombeks kolada tänavatel või on mõni muu põhjus, aga igatahes väga ei näinud lapsi 🙂

Kuala Lumpur on väga multikultuurne linn. Vikipeedia andmetel on pooled Malaisia elanikud malailased, 23% hiinlased ning ülejäänud jaguneb teiste rahvuste vahel. Kuigi islamiusulisi on riigis veidi üle poole, siis on Kuala Lumpuris väga hästi näha, kuidas linnas on usukodasid igale religioonile ja neid on palju ning tihedalt. Linnapildis kohtab inimesi igast rassist ning kõikidesse suhtutakse tolerantselt ja sõbralikult – vähemalt nii mulle tundus.

Malaisia liiklus tundus tihe ja parajalt hullumeelne. Eks ta võrreldes Eestiga ongi. Aga nuuh nüüd oleme elanud üle kahe nädala Vietnami suurimas linnas Ho Chi Minh Citys ja võin kindlalt öelda, et Malaisia liiklus on ikka täiesti küla tempos võrreldes Vietnami omaga, mis on täiesti hullumeelne 🙂 Malaisias (nagu ka Vietnamis) on väga palju rollereid ja suur erinevus Eestiga on see, et need ei peatu ka punase tule peale. Autod-bussid peatuvad, aga rollerid mitte ja isegi rohelise tulega teed ületades pead olema ettevaatlik, et mitte rolleri alla jääda. Ettevaatlik tasub kindlasti olla, sest kaks korda juhtus nii, et ka auto ei peatunud punase tule peale. Vot see oli juba veits hirmutav 🙂

Konditsioneerid on Malaisias keeratud põhja. Nagu ikka soojades riikides, on kõikjal konditsioneerid, aga Malaisias huugasid need eriti tugevalt. Astud 30-kraadisest ja niiskest ilmast taksosse või poodi ja keha kattub momentaalselt külma higiga, sest kondikad puhuvad lausa talvist õhku. Pärast astud uuesti välja ja väline kuumus paneb kehale teise põntsu – keha oli pika peale juba ära harjunud jahedusega ning kuum õhk on paras šokk ning tundub seinana, millest pead läbi murdma. Eestis muidugi mingi kondika muret pole – meil on aastas kahel päeval soe ilm ja siis juba lehed kirjutavad kuumalainest ja sellest, kuidas seda üle elada, aga eks see on paras naljanumber võrreldes soojade maadega. Vietnamis, olgu öeldud, pole konditsioneerid enamasti nii külmaks keeratud ja see on palju meeldivam.

Kuala Lumpur on kõrghoonete linn. See on väga erinev Eestist. Eks Eestis me saamegi kõrghoonetest rääkida vaid Tallinna puhul, aga ega pealinnas ka neid hooneid väga palju pole. 400 aastat tagasi oli Oleviste kirik maailma kõrgeim hoone, kuid praegu on meie arhitektuur pigem madal ja ei pürgi taevastesse kõrgustesse. Kuala Lumpur pole teab kui palju suurem Tallinnast – seal elab 1,8 miljonit inimest, mis on vaid neli korda rohkem kui Tallinnas, kuid kõrghooneid on KL-s mitte neli korda, vaid pigem 100 korda rohkem ja neist kõrgeimad on ühtlasi ka maailma kõrgeimad! 20 aastat tagasi oli maailma kõrgeim hoone Petronas Towers, mis on minu meelest äärmiselt ilus ja kindlasti ainulaadne hoone! Kohe-kohe on valmimas Merdeka 118, millest saab kõrguselt maailma II hoone. Oma olemuselt on see täiesti erinev Petronase tornidest ja seisab uhkes üksinduses, kuid on ka ilus ja silmapaistev pilvelõhkuja. Meile muutus ta eriti armsaks, sest meie majutus oli vaid paarisaja meetri kauguselt Merdekast ning nägime teda iga päev oma magamistoa aknast.

Need kaks hoonet on kõrgeimad ja kõige silmapaistvamad KL-s, kuid linnas on kümneid (kui mitte sadu) kõrghooneid, mis on koduks tuhandetele inimestele. Mõned neist on tavalised, ilmetud ja võibolla isegi koledad, mõned aga huvitavad ja ilusad. Kas kõrghooned on just omaette väärtus või asi, mille poole peaks üks linn pürgima, kuid kindlasti näitavad nad linna ambitsiooni ning suurlinnalikkust, mida kahjuks Eestis pole.

Malaisias pole gaseeritud joogid au sees. Poes on gaseeritud vee valik väga väike, tihtipeale vaid üks mark ja seegi reeglina mingi kallim vesi, mis maksis liiter-poolteist 3-4 eurot ning mida ei raatsinud osta. Ka gaseeritud limonaadid (sh Coca, Fanta jms) olid üsna nõrga vurtsuga. Ma tõesti tundsin puudust ühest korralikust gaseeritud joogist. Ei saa öelda, et ma Eestis joon iga päev gaseeritud jooke, kuid palava ilmaga oleks küll tahtnud tunda ühte korralikku vurtsu – teate küll seda tunnet, mis on ühtlasi meeldiv ja samas ka ebameeldiv, kuna sa ei saa hingata, sest jook on nii gaseeritud 😉

Joogipudelid olid alati triiki täis. See oli selles mõttes ebamugav, et kui pudeli avamisel seda õrnalt pigistasid, siis tuli jooki üle ääre.

Olivia tõi välja, et Kuala Lumpur on tolmuvaba. Kas see päris nii on, aga tõesti – meie jalad olid koju tulles alati puhtad. Samas, kui jalutasime Mehhikos või Kreekas või praegugi siin Vietnamis, siis peame alati kodus pesema oma jalgu, sest plätudega jalutades muutuvad jalad mustaks. Võibolla on asi selles, et sellel ajal, kui külastasime Kuala Lumpurit, sadas praktiliselt iga päev kasvõi veidikene vihma ja see pesi tolmu maha.