Kui palju mõjutab see, millises olekus ja meeleolus sa ühte linna sisened ja kui palju loevad juhused ja hetked, mis sind seal vastu võtavad. Me tulime siia linna rahulikus meeleolus. Lend oli läinud hästi ja ka passikontrollist läbiminek sujus, kuigi meid korraks kutsuti (esmakordselt) kõrvale ja uuriti meie passe ja viisasid täpsemalt. Aga siis saime eelisjärjekorras edasi ja läksime kohe taksot otsima. Selle ootuse ajal saime aga emotsionaalselt keerulisi sõnumeid ja linna sisenemine muutus kuidagi närviliseks. Igal juhul tundus neil esimestel hetkedel linn küll väga suures kontrastis Kuala Lumpuriga. Liiklus oli siin küll parempoolne nagu Euroopas, kuid autode vahel sõelusid pidevalt – ja oi kui palju neid oli – mootorrattad. Kogu aeg käis signaalitamine ja liiklus oli väga närviline. Tõepoolest erinev kohast, kust tulime.
Linn tundus ka oluliselt mustemana. Kuala Lumpuris võisime käia terve päeva plätudega ringi ja õhtuks olid jalad ikka puhtad, sest tolmu nagu polekski olnud, prügist rääkimata. See tuli kindlasti ka sellest, et vihma sadas seal peaaegu iga päev ja see lihtsalt pesi tänavad puhtaks. Siin näitas ilmaäpp sademete puudumist ja kuumakraade kõigiks järgnevateks päevadeks 35 kraadi, taas erinevalt Kuala Lumpuri 30st kraadist. Tundsin justkui oleks linn meie suhtes vaenulik, mida see muidugi polnud.
Siis saime oma siinse airbnb korteri kätte ja see avaldas meile küll väga muljet. Nimelt vajutas meie vastuvõtja liftis nupule 49. Ja päriselt ka – see oligi selle maja kõige kõrgem korrus. Nii et meie pea kohale jäid vaid taevas ja akna taga lendamas pääsukesed! Neid nägime ka Kuala Lumpuris, pääsud armastavad jõe lähedust. Ka siin on suur jõgi, lookleb läbi linna. Jah, me tõesti ahhetasime kui nägime oma aknendest avanevat vaadet. Oleme siiani elanud 20. korrusel Mexico Citys, 35. korrusel Kuala Lumpuris ja nüüd siis siin 49. korrusel. Kas kunagi kolime veel kõrgemale? Ahhetasime, sest nii kõrgelt on näha juba maakera kumerust. Lennujaam on siin üsna linna lähedal, vaid 8 km, ning nägime lennukeid vaid paariminutiste vahedega maandumas. Siit vaadates tundus, et nad laskuvad otse meie endi kõrguselt. Õhtu hakkas saabuma ja me rääkisime Mikaga, et see linn saab tuledes olema nagu teemant ja tõesti, nii see oli! Kui Kuala Lumpuris olime kesklinnas kõrghoonetega ümbritsetud, siis siin olid ümberringi enamasti ainult madalad majad. Nende vahel looklesid teed ja seal sagisid rollerid ja autod. Tasapisi hakkasid tuled süttima ja linnavaade muutus sädelevaks ja värviliseks.
Korter oli meeldivalt jahe. Ventilatsioon on selles majas tunduvalt parem kui meie Kuala Lumpuri kodus, sest siin tuleb nõrka jahedat ja värsket õhku pidevalt ventilatsioonist ja ei pea tugevalt puhuvat konditsioneeri sisse lülitamagi. Magasime ööselt isegi teki all 😀 Oli meeldivalt jahe, kuid mitte külm. Kuala Lumpuris oli ka paljudes poodides ja restoranides konditsioneerid maksimumile keeratud, seega kontrast välisõhuga palju suurem ja kehale kurnavam.
Kohvrid maha pannud, läksime söögikohta otsima. Ja sinna pimedale veel päevakuumale tänavale sattudes, tundus meile taas, et linn lendab meile peale. Sattusime taas sellesse autode ja rollerite ning signaalitamise virrvarri. Tundus täiesti võimatu üle kaheksrealise tee saada, sest jalakäijate ülekäigusilda ega isegi vöötrada polnud mitte kuskil. Ja siis me lihtsalt ootasime ja tormasime, vahel teel seisatades, et mõni kihutaja mööda lasta ja siis jälle hullumeelselt edasi joosta. Lõpuks leidsime toidukoha, mis oli rahvast ja elu täis ning istusime lauda. See oli selle päeva parim hetk! Üsna ruttu saime toidud välja valitud, sest menüü oli ka inglise keeles ja need toodi ka ruttu kohale. Väike ja sale neiu, kes meid teenindas oli just selline nagu vietnamlased enamasti, tõi meile joogid ja imetles Mikat. Astus lauast eemale, joonistas õhku sõrmedega südame ja ütles: “Beauuutiful!”
Need olid minu jaoks siiani selle reisi parimad toidud! Maitsed olid huvitavad – magusad, hapukad ja väga värsked. Road olid ka väga ilusasti serveeritud. Kõige enam meeldis mulle krevetisalat, mida süües tundus mulle, et võin seda lõputult süüa, et see on nagu varasuvine päev, millest ei saa küllalt. Nii kerge, lõbus ja lõputu.
Seda toitu süües tundsin, kuidas minu hingeline tasakaal veidi taastub ja ma rahunen. Reaalselt iga selle maitsva suutäiega rahunesin, justkui leidsin end taas üles. Korraga ei tundunud see linn enam ründav, sest ta justkui kallistas mind selle hea toidu ja kenade inimestega. Tarieli muheles ja Mika oli ka oma toiduga väga rahul. Tibu näris õnnelikult sojakastmesse kastetud seakamarat ja kiitis seda (taolist asja sõi ta esmakordselt elus).
Restoranist koju kõndides olid mu silmaterad justkui avardunud ja ma mõistsin maailma taas veidi rohkem. Hea toit tekitab minus turvatunde. Õhus hõljus jasmiinilõhna. Nuusustasime huviga tumeroosasid õiekobaraid, üldse mitte jasmiini moodi õis, kuid ilmselt mingi muu sort. Koju tagasi jõudsime juba palju paremas rütmis, ostsime alt poest veel rosinarulle ja šokolaadipiima, et veel enne und natuke maiustada.
Nii vähe kui me siin oleme olnud, alles kaks ja pool päeva, saame juba öelda, et see linn on väga mitmekesine ja vietnamlased on stiilsed. Nende riided on lihtsad, kuid maitsekad ja moodsad. Mehed kannavad tihti peenest materjalist kitsalõikelisi pükse, ilusaid kingi või tosse. Üks mees kõndis meist mööda tumesinises suure lillemustrilises siidkostüümis. Naised kannavad kergeid peenemustrilisi kleite ja rolleriga sõites peeneid sõrmkindaid. Just sõitis meist mööda naine fuksiaroosast brokaadist õhtukleidiga. Šikk! Vietnam pole usklik riik, sellepärast on ka riietusstiil palju vabam. Malaisias nägime nii palju pead ja keha katva rõivaga naisi.
Ma tulin siia Vietnami suurimasse, kuid mitte pealinna, mitte mingi teadmisega sellest linnast. Mu meelest niiviisi, puhta lehena, ongi nii äge ühte uude kohta tulla, kui sul on aega, et siin olla ja seda paika rahulikult avastada. Ho Chi Minh’i nime polnud ma kuulnudki, kuid linnas märkasin siinseal kirjadena nime “Saigon”. Tarieli guugeldas ja selgus, et me olemegi endises Saigonis. Kui palju muudab nimi ühe koha tähendust. Kui paljudele inimestele seostub see sõja ja napalmiga, siis minu jaoks mitte. Hoopis vastupidi. Kohe muutus linn mulle kuidagi erilisemaks ja südamelähedasemaks, justkui tunneksin teda rohkem. Kummalisel moel seostub Saigon mul kuidagi magusvalusa igatsusega. Võibolla on sellel seos filmiga “Vaikne ameeriklane” Michael Canega peaosas. Seal oli öine Saigon, laternatuled ja armastus … ja see nimi ise – Saigon. Nagu õrn tuuleõhk sosistaks sulle mingit saladust.