Good morning Vietnam!

Kui palju mĂ”jutab see, millises olekus ja meeleolus sa ĂŒhte linna sisened ja kui palju loevad juhused ja hetked, mis sind seal vastu vĂ”tavad. Me tulime siia linna rahulikus meeleolus. Lend oli lĂ€inud hĂ€sti ja ka passikontrollist lĂ€biminek sujus, kuigi meid korraks kutsuti (esmakordselt) kĂ”rvale ja uuriti meie passe ja viisasid tĂ€psemalt. Aga siis saime eelisjĂ€rjekorras edasi ja lĂ€ksime kohe taksot otsima. Selle ootuse ajal saime aga emotsionaalselt keerulisi sĂ”numeid ja linna sisenemine muutus kuidagi nĂ€rviliseks. Igal juhul tundus neil esimestel hetkedel linn kĂŒll vĂ€ga suures kontrastis Kuala Lumpuriga. Liiklus oli siin kĂŒll parempoolne nagu Euroopas, kuid autode vahel sĂ”elusid pidevalt – ja oi kui palju neid oli – mootorrattad. Kogu aeg kĂ€is signaalitamine ja liiklus oli vĂ€ga nĂ€rviline. TĂ”epoolest erinev kohast, kust tulime. 

Vaade meie 49. korrusel asuva kodu aknast.

Linn tundus ka oluliselt mustemana. Kuala Lumpuris vĂ”isime kĂ€ia terve pĂ€eva plĂ€tudega ringi ja Ă”htuks olid jalad ikka puhtad, sest tolmu nagu polekski olnud, prĂŒgist rÀÀkimata. See tuli kindlasti ka sellest, et vihma sadas seal peaaegu iga pĂ€ev ja see lihtsalt pesi tĂ€navad puhtaks. Siin nĂ€itas ilmaĂ€pp sademete puudumist ja kuumakraade kĂ”igiks jĂ€rgnevateks pĂ€evadeks 35 kraadi, taas erinevalt Kuala Lumpuri 30st kraadist. Tundsin justkui oleks linn meie suhtes vaenulik, mida see muidugi polnud.

Siis saime oma siinse airbnb korteri kĂ€tte ja see avaldas meile kĂŒll vĂ€ga muljet. Nimelt vajutas meie vastuvĂ”tja liftis nupule 49. Ja pĂ€riselt ka – see oligi selle maja kĂ”ige kĂ”rgem korrus. Nii et meie pea kohale jĂ€id vaid taevas ja akna taga lendamas pÀÀsukesed! Neid nĂ€gime ka Kuala Lumpuris, pÀÀsud armastavad jĂ”e lĂ€hedust. Ka siin on suur jĂ”gi, lookleb lĂ€bi linna. Jah, me tĂ”esti ahhetasime kui nĂ€gime oma aknendest avanevat vaadet. Oleme siiani elanud 20. korrusel Mexico Citys, 35. korrusel Kuala Lumpuris ja nĂŒĂŒd siis siin 49. korrusel. Kas kunagi kolime veel kĂ”rgemale? Ahhetasime, sest nii kĂ”rgelt on nĂ€ha juba maakera kumerust. Lennujaam on siin ĂŒsna linna lĂ€hedal, vaid 8 km, ning nĂ€gime lennukeid vaid paariminutiste vahedega maandumas. Siit vaadates tundus, et nad laskuvad otse meie endi kĂ”rguselt. Õhtu hakkas saabuma ja me rÀÀkisime Mikaga, et see linn saab tuledes olema nagu teemant ja tĂ”esti, nii see oli! Kui Kuala Lumpuris olime kesklinnas kĂ”rghoonetega ĂŒmbritsetud, siis siin olid ĂŒmberringi enamasti ainult madalad majad. Nende vahel looklesid teed ja seal sagisid rollerid ja autod. Tasapisi hakkasid tuled sĂŒttima ja linnavaade muutus sĂ€delevaks ja vĂ€rviliseks.

Sama vaade Ôhtul.

Korter oli meeldivalt jahe. Ventilatsioon on selles majas tunduvalt parem kui meie Kuala Lumpuri kodus, sest siin tuleb nĂ”rka jahedat ja vĂ€rsket Ă”hku pidevalt ventilatsioonist ja ei pea tugevalt puhuvat konditsioneeri sisse lĂŒlitamagi. Magasime ööselt isegi teki all 😀 Oli meeldivalt jahe, kuid mitte kĂŒlm. Kuala Lumpuris oli ka paljudes poodides ja restoranides konditsioneerid maksimumile keeratud, seega kontrast vĂ€lisĂ”huga palju suurem ja kehale kurnavam.

Kohvrid maha pannud, lĂ€ksime söögikohta otsima. Ja sinna pimedale veel pĂ€evakuumale tĂ€navale sattudes, tundus meile taas, et linn lendab meile peale. Sattusime taas sellesse autode ja rollerite ning signaalitamise virrvarri. Tundus tĂ€iesti vĂ”imatu ĂŒle kaheksrealise tee saada, sest jalakĂ€ijate ĂŒlekĂ€igusilda ega isegi vöötrada polnud mitte kuskil. Ja siis me lihtsalt ootasime ja tormasime, vahel teel seisatades, et mĂ”ni kihutaja mööda lasta ja siis jĂ€lle hullumeelselt edasi joosta. LĂ”puks leidsime toidukoha, mis oli rahvast ja elu tĂ€is ning istusime lauda. See oli selle pĂ€eva parim hetk! Üsna ruttu saime toidud vĂ€lja valitud, sest menĂŒĂŒ oli ka inglise keeles ja need toodi ka ruttu kohale. VĂ€ike ja sale neiu, kes meid teenindas oli just selline nagu vietnamlased enamasti, tĂ”i meile joogid ja imetles Mikat. Astus lauast eemale, joonistas Ă”hku sĂ”rmedega sĂŒdame ja ĂŒtles: “Beauuutiful!”

Meie lahkudes oli restoran juba tĂŒhjenenud.

Need olid minu jaoks siiani selle reisi parimad toidud! Maitsed olid huvitavad – magusad, hapukad ja vĂ€ga vĂ€rsked. Road olid ka vĂ€ga ilusasti serveeritud. KĂ”ige enam meeldis mulle krevetisalat, mida sĂŒĂŒes tundus mulle, et vĂ”in seda lĂ”putult sĂŒĂŒa, et see on nagu varasuvine pĂ€ev, millest ei saa kĂŒllalt. Nii kerge, lĂ”bus ja lĂ”putu.

Ülihea krevetisalat.

Seda toitu sĂŒĂŒes tundsin, kuidas minu hingeline tasakaal veidi taastub ja ma rahunen. Reaalselt iga selle maitsva suutĂ€iega rahunesin, justkui leidsin end taas ĂŒles. Korraga ei tundunud see linn enam rĂŒndav, sest ta justkui kallistas mind selle hea toidu ja kenade inimestega. Tarieli muheles ja Mika oli ka oma toiduga vĂ€ga rahul. Tibu nĂ€ris Ă”nnelikult sojakastmesse kastetud seakamarat ja kiitis seda (taolist asja sĂ”i ta esmakordselt elus).

Tarieli ja imemaistvad toidud.

Restoranist koju kĂ”ndides olid mu silmaterad justkui avardunud ja ma mĂ”istsin maailma taas veidi rohkem. Hea toit tekitab minus turvatunde. Õhus hĂ”ljus jasmiinilĂ”hna. Nuusustasime huviga tumeroosasid Ă”iekobaraid, ĂŒldse mitte jasmiini moodi Ă”is, kuid ilmselt mingi muu sort. Koju tagasi jĂ”udsime juba palju paremas rĂŒtmis, ostsime alt poest veel rosinarulle ja ĆĄokolaadipiima, et veel enne und natuke maiustada.

Nii vĂ€he kui me siin oleme olnud, alles kaks ja pool pĂ€eva, saame juba öelda, et see linn on vĂ€ga mitmekesine ja vietnamlased on stiilsed. Nende riided on lihtsad, kuid maitsekad ja moodsad. Mehed kannavad tihti peenest materjalist kitsalĂ”ikelisi pĂŒkse, ilusaid kingi vĂ”i tosse. Üks mees kĂ”ndis meist mööda tumesinises suure lillemustrilises siidkostĂŒĂŒmis. Naised kannavad kergeid peenemustrilisi kleite ja rolleriga sĂ”ites peeneid sĂ”rmkindaid. Just sĂ”itis meist mööda naine fuksiaroosast brokaadist Ă”htukleidiga. Ć ikk! Vietnam pole usklik riik, sellepĂ€rast on ka riietusstiil palju vabam. Malaisias nĂ€gime nii palju pead ja keha katva rĂ”ivaga naisi.

Meie esimene hommikusöök, mil avastasime, et Ho Chi Minh on endine Saigon.

Ma tulin siia Vietnami suurimasse, kuid mitte pealinna, mitte mingi teadmisega sellest linnast. Mu meelest niiviisi, puhta lehena, ongi nii Ă€ge ĂŒhte uude kohta tulla, kui sul on aega, et siin olla ja seda paika rahulikult avastada. Ho Chi Minh’i nime polnud ma kuulnudki, kuid linnas mĂ€rkasin siinseal kirjadena nime “Saigon”. Tarieli guugeldas ja selgus, et me olemegi endises Saigonis. Kui palju muudab nimi ĂŒhe koha tĂ€hendust. Kui paljudele inimestele seostub see sĂ”ja ja napalmiga, siis minu jaoks mitte. Hoopis vastupidi. Kohe muutus linn mulle kuidagi erilisemaks ja sĂŒdamelĂ€hedasemaks, justkui tunneksin teda rohkem. Kummalisel moel seostub Saigon mul kuidagi magusvalusa igatsusega. VĂ”ibolla on sellel seos filmiga “Vaikne ameeriklane” Michael Canega peaosas. Seal oli öine Saigon, laternatuled ja armastus 
 ja see nimi ise – Saigon. Nagu Ă”rn tuuleĂ”hk sosistaks sulle mingit saladust.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. NÔutavad vÀljad on tÀhistatud *-ga