Mõtlesin, et kirjutan postituse sellest, kuidas me kogu perega Mehhikos covidisse jäime, ja kirjutan ka, kuid ühtlasi on see postitus ka ühest inimesest, sõbrast ja nüüd ka minu isiklikust inglist – Meriemist! Nii et nüüdseks põeme kõik covidit, aga Tarieli ja Mika jõudsid õnneks enne haigeksjäämist Eestisse ära sõita. Kaalusime igatpidi ja otsustasime, et parim on kui mina, kes ma haigeks jäin, jään siia ning nemad sõidavad lootuses, et ehk nad ei jää haigeks. Kahjuks siiski jäid. Aga ma loodan, et me kõik põeme selle haiguse kergelt läbi. Oleme kolmekesi kogu aeg nii koos, et on väga kummaline olla kui meie vahel on terve Atlandi ookean. Nii kaugel pole me üksteisest kunagi olnud. Ja eks Mikale on see eriti keeruline. Ma pole temast terve ta elu jooksul rohkem kui kaks ööpäeva eemal olnud. Suhtleme muidugi pidevalt. Raske on mitte olla oma haige lapse ja mehe kõrval.
Minul on siin soojas kliimas ja üksi rahus hea parandeda. Enesetunne on küll juba parem. Aga hooti on mingid imelikud nõrkushood ja justkui läheb paremaks, siis taas halvemaks. Kõige kergemalt põeb vist Tarieli, tal on kerged sümptomid, Mika magab palju ja palavikku peab ikka alla võtma. See lennuväsimus tuleb ka sinna juurde.
Arutasime just Tarieliga, et olime enne kogu seda jama rääkinud, et … Mina, tahaksin siia, Mehhikosse, jääda – veel pole kaugeltki isu täis palmidest, päikesest ja siinsetest inimestest, kes vaatavad sulle silma ja ütlevad tere, ka võhivõõrad. Tema, et kui Mika siin põlve katki kukkus, tegelen mina, kuid ta peaks ka rohkem osa saama (super-isa, noh!). Nüüd saime mõlemad, mida soovisime. Mina olen siin ja tema ravib Mikat.
Aga nüüd siis Meriemist. Meriem on Sabina, Mika esimese südamesõbranna, ema. Meriem on endine baleriin, kes töötab siin praegu modelli ja koreograafina. Tema seatud tantsuetendust käisime Tarieliga suures ööklubis, Coco Bongo, vaatamas ja lihtsalt vahtisime suu lahti – väga võimas show ja profid tantsija! See on tema päevane töö. Öösel töötab ta vabatahtlikuna ukrainlaste heaks. Ta on ukrainlanna ja ta pere on seal. Õnneks praegu turvaliselt, kuigi tema korter sai pommitabamuse. Meriem on väga õrn, tundlik ja tohutult suure ja sooja südamega inimene. Kuigi väliselt on ta väike, habras ja noor on temas suur jõud ja soov teisi aidata. Ta ravis umbes aasta tagasi oma mehe, Enrique, raskest koroonast terveks. Kodus, sest haiglad olid nii täis. Ja nüüd ravib ta mind. Kuigi minu olek on üsna ok, on ikkagi nii tore, kui hommikul ja õhtul tulevad temalt sõnumid – kuidas sa ennast tunned, kas sa vajad midagi? Ja lõuna ajal toob ta mulle sooja söögi ukse taha ja ravimeid ka kui vaja. Hull on see, et kui hakata rahast rääkima, siis see ei tule kõne allagi. No eks ma pean midagi muud välja mõtlema (kingitust vms), sest Mehhikos lihtsalt ongi nii. Sa oled külaline ja sulle tehakse välja, nii et unusta oma rahatoppimine ära. Ka perekond Pedrazad (Mexico Cityst, nendest tahan ka veel pikemalt kirjutada) pakkusid mulle oma abi. Et kui vajan midagi, andku ma märku, nad organiseerivad :O Sellised inimesed on mehhiklased. Ja Meriem, kes ei ole isegi mehhiklane, aga ikka samasugune.
Lisaks tuletab ta mulle vahepeal meelde, et piisavalt vedelikku tarbiksin, puhkaksin ja värskes õhus liiguksin (jalutan siin palmide vahel mööda kvartaleid ajal, mil inimesi liikvel pole) ning ajab minuga juttu nii, et ma seisan maskiga oma kolmanda korruse rõdul ja tema on all. Ta on tõesti nagu ingel kõrvalmajas. Ilus, lahke ja alati valmis kohale lendama. Ja kuidas ta süüa teha oskab … Mnjaa, sellist kanasuppi, mis ta mulle tõi, pole ma eluski söönud! Lisaks veel vahvlid kondenspiimaga. Nii võib haige olla küll. Homme lubas ta tuua rohelist bošši :O Olen elevil! Aitäh, Meriem! Ma tean, et sa keelasid mul “aitäh” öelda, aga ma veel üks kord ütlen. Tõesti, kõige rohkem aitab mind sinu hool ja kohalolu! Aitäh! Mul on niiiiii tohutult suur hea meel, et leidsin siit Mehhikost sellise sõbra. Tahaksin, et Tarielil ja Mikal ka selline hea hing Eestis neid valvamas ja nende eest hoolitsemas! Kõige rohkem tahaksin muidugi ise seal olla ja neid hoida.