The Sphere‘st kuulsin esimest korda suvel. Lugesin uudist, et Las Vegases saab peagi valmis maailma suurim ekraan – munakujuline ehitis, mis on ekraan nii seest, kui ka vĂ€ljast. Oma mĂ”tetes tegin linnukese, et eks oleks tore seda nĂ€ha, kui oleme USA-s, aga uitmĂ”tteks see ka jĂ€i.
Ameerikas kohapeal kulus raha nii palju, et mingi hetk kadus igasugune soov veel rohkem kulutada. Istusin ĂŒhel Ă”htul meie Chicago airbnb’is ja planeerisin, mida vĂ”iksime veel nĂ€ha. Ăks suur soov oli nĂ€ha Hollywood Bowl’i – ikooniline kontserdipaik, mida on nĂ€htud ka mitmest filmist. Vaatasin siis kontsertite nimekirja …ohsa, Sting esineb kahe pĂ€eva pĂ€rast. Mulle Sting meeldib ja Olivia suur lemmik on ta ka alati olnud ja tekkis nii suur soov teda vaatama minna, aga kolme peale ĂŒle 400 euro maksvad piletid panid veidi verd köhima. Vaatasin, et teistel pĂ€evadel olid mingid teised muusikud, saab Ă€kki kindlasti odavamalt – aga vĂ”ta nĂ€pust, sama hind, mis Stingi kontserdil đ Ei raatsinud ikka sellist summat vĂ€lja kĂ€ia, eriti arvestades seda, et plaanisime ka Disneylandi minna, mis tĂ€hendas enam kui 600 eurost vĂ€ljaminekut.
Ăks unistus oli seoses Ameerika reisiga veel: mĂ”tlesin, et oleks lahe vaadata mĂ”nda kohalikku spordimĂ€ngu: Ameerika jalgpalli vĂ”i pesapalli, ÀÀrmisel juhul mĂ”nda NBA kossumĂ€ngu. Aga kui vaatasin Los Angeles Dodgers’i pileteid, siis hakkas taas rahast kahju đ Ei raatsinud kulutada ĂŒle 240 euro selle peale. KĂ”ige odavamad piletid olid ĂŒle 80 dollari inimese kohta.
Ja siis meenus mulle Sphere. Olin mĂ”ni pĂ€ev varem lugenud uudist, et vahepeal jĂ”udis U2 seal esineda (29. septembril oli U2 esimene kontsert ja sellega sai Sphere avatud) ja et see oli mĂ€rkimisvÀÀrne show. Meil oli plaan ka Las Vegasesse sĂ”ita, Ă€kki siis saame Sphere’i minna? Ănneks olid U2 kontsertite piletid meie LA reisi ajaks kĂ”ik vĂ€lja mĂŒĂŒdud (kokku annab U2 Sphere’is 25 kontserti) – kuigi U2 pole kunagi minu (ega ka Olivia) suur lemmik olnud, oleks ikka olnud vĂ”ibolla kiusatus seda kontserti vaatama minna. Muidu U2 piletid Sphere’is jĂ€id 150 ja 1500 dollari vahele. Kuna lastele on tĂ€ishind, oleks isegi kĂ”ige odavamad piletid tĂ€hendanud 450 eurost vĂ€ljaminekut.
Ănneks toimub Sphere’is midagi ka vaesematele inimestele đ 167 euro eest (kolme pileti hind) sai Sphere’s vaadata kuulsa Darren Aronofsky (The Wrestler, Black Swan, The Whale) lĂŒhifilmi “Postcard from Earth“. Kuigi meil polnud kĂ”ige kallimad piletid, on mul tunne, et need olid ĂŒhed parimad kohad. Istusime 308. sektsioonis, 18. reas ja kohad olid 18-20. See on umbes keskpunkt ekraani suhtes ja kĂ”rguselt oli pigem veidi kĂ”rgel ja vĂ”ibolla tsipa madalamal oleks parem olnud, aga siiski oli see super hea paik vaatamiseks.
Las Vegase kesklinn ehk nn The Strip (ehk see koht, kus on kĂ”ik kuulsad kasiinod ja hotellid) on tĂ€is kĂ”rghooneid, kuid Sphere ise on ka suur hoone ja teatud kohtades nĂ€gime teda juba ĂŒsna kaugelt. See on maailma suurim sfÀÀr ehk kerakujuline hoone, kĂ”rgust 111 meetrit ning laiust 157 meetrit. VĂ”rdluseks: Swisshotell Tallinnas on 116 m kĂ”rge, aga see on kitsas tornmaja, Sphere aga mĂ”jub suuremana, sest ta on nii lai.
Kohale jÔudes avastasime ennast pika jÀrjekorra lÔpus.

Tihtipeale sellised jÀrjekorrad tÀhendavad pikka ooteaega, aga siin liikus jÀrjekord vÀga kiirelt. VÀhem kui 10 minutiga olime sissepÀÀsu juures ja seal töötajad suunasid inimesi vÀravate juurde, kus oli vÀhem rahvast ja seega lÀks seal vaid paar minutit ja olimegi sees.
Sphere’i esimese korruse fuajee on justkui ulmefilmist – kĂ”ikjal ilusad valgustid, laes 3D efektiga hologramm-ekraanid, lahedad valgustid ja installatsioonid.



Fuajee suurimad tÔmbenumbrid olid neli robotit, kes suhtlevad inimestega. KÔik tahtsid neid filmida, pildistada ja muidugi ka suhelda.


On tunda, et tehisintellekt on jĂ”udnud meelelahutusbiznesisse, sest robotid mitte lihtsalt ei tutvusta ennast ja kĂŒsi triviaalset “Mis su nimi on?”, vaid suudavad ka aru saada vestluspartneri jutust ning tabada mingeid elemente. NĂ€iteks Mika puhul fikseeris robot kohe Ă€ra, et Mikal on peas Minnie pildiga nokats ja tegi isegi nalja, et kas ta ise on see kuulus Minnie.
Robotitega lobisetud, liikusime ĂŒlespoole, oma korrusele. Seni kuni daamid kĂ€isid tualetis, ostsin mina Mikale komme ning uurisin snĂ€kkide ja jookide hindasid: kommid, krĂ”psud, pĂ€hklid maksid 6 dollarit, karastusjoogid 7 dollarit, Ă”lu ja vein 18-20 dollarit. Mis mulle USA-s meeldis, et kuigi joogid on kĂ”ikjal vĂ€ga kallid, on tihti vĂ”imalus juua tĂ€iesti tasuta vett spetsiaalsetest kraanidest. Nii ka Sphere’s olid fuajees joogikraanid.
Navigatsioonigraafika on Sphere’s vĂ€ga mugav ja loogiline ning leidsime oma kohad vĂ€ga kiiresti. Kohapeal oli abivalmis personal, kes suunas Ă”igesse kohta. Istusime maha ning olime Ă”hinal. Meie kohal oli suur kuppel, all keskel oli kumer ekraan. Istmed on paigutatud nii, et eesolev rida ei varja vaatevĂ€lja – see vĂ”ib tekitada mĂ”nel tundlikumal inimesel ka kukkumise tunde – tĂ”us on ĂŒsna jĂ€rsk.

Ja siis see hakkas pihta! “Postcard from Earth” algas ulmefilmina kosmoserĂ€nduritest, kes on lahkunud meie planeedilt leidmaks uusi sobilikke elupaiku. Kogu tegevus toimus kĂŒll vĂ€ga selgel ja suurel ning lahedalt kumeral ekraanil, kuid jĂ”udsin juba mĂ”elda, et OK, kas see ongi kĂ”ik ja kupli peal ei toimu midagi? Nendest vĂ€ikestest videojuppidest, mida ma olin U2 kontserdist nĂ€inud, jĂ€i mulje, et kogu kuppel on ekraan. Filmis rÀÀgiti meie planeedist ja ekraanile ilmus keerlev maakera, mis lĂ€ks suuremaks, siis veel suuremaks ja siis see juhtus – jĂ€rsku maakera ei mahtunud enam ekraanile Ă€ra, vaid kasvas sellest vĂ€lja ja edasi ning edasi, kuni tĂ€itis kogu kupli. See oli hullumeelselt lahe hetk, sest midagi sarnast polnud me kunagi kogenud!
Film kestis umbes 50 minutit ning meenutas 2011. aasta filmi “Samsara” – kohati nagu dokk meie planeedist ja inimkonnast. Ilus, kuid ka sotsiaalkriitiline ja veidi valus.
LĂ”putiitrites mahtusid kĂ”ik filmi 2000 tegijat korraga ĂŒhele ekraanile đ

Kui ma oleksin pidanud vaatama seda filmi kodus, siis vĂ€ga ei viitsiks ja filmile ĂŒle viie punkti kĂŒmnest ei annaks. Siin Sphere’is oli aga see film tĂ”eline eluelamus!
Esiteks, ekraan ise. Pilt oli vĂ€ga selge ja terav. Mitte vastikult terav nagu mĂ”ni HD-saade, vaid just vĂ€ga selge. Kuigi mĂ”ne kaadri puhul oli nĂ€ha ekaanil triipe (suurte ekraanide liitekohad), siis valdavalt olid need nĂ€htamatud ja pilt jĂ€ttis ikka vĂ€ga sĂŒgava ja ilusa mulje. PĂ€ris mitu korda filmi ajal mĂ”tlesin, et jeerum, kuidas ma pĂ€rast tavakinno lĂ€hen? Pole ka imet, sest Sphere’i ekraani pindala on peaaegu 15000 ruutmeetrit! VĂ”rdluseks tavaline keskmine kinoekraan on alla 100 ruutmeetri ning keskmise IMAX ekraani pind on alla 200 ruutmeetri. VĂ”i selline vĂ”rdlus: Sphere’i ekraan on suuruselt sama, kui neli jalgpallivĂ€ljakut! Ja see on kumer – sinu ees, sinu kohal ja kĂŒlgedel! Reso: 18K đČđČđČ ehk maailma suurima resolutsiooniga ekraan.
Teiseks, heli. See oli vĂ€ga vali! Ja mitte lihtsalt vali, vaid vĂ€ga vali. Hea, et meil olid lapsele kĂ”rvatropid kaasas đ Postimees kirjutas oma artiklis, et paigaldati 1600 kĂ”larit, kuid see on sajakordne eksitus – kuplisse on sisseehitatud kĂŒll 1600 statsionaarset helisĂŒsteemi ning lisaks vĂ”ib vajadusel vĂ”tta appi veel 300 mobiilset helisĂŒsteemi, kuid kokku on Sphere’s 167000 (jah, sada kuuskĂŒmmend seitse tuhat) kĂ”larit! VĂ€he sellest, et nii suur arv kĂ”lareid suudab teha kĂ”va hÀÀlt, on Sphere’s kasutusel tehnoloogia, mis suunab heli otse kuulajateni, mitte ei hajuta seda mööda saali. See tehnoloogia vĂ”imaldab suunata konkreetset heli vaid teatud kohtadesse ja isegi nii tĂ€pselt, et teoreetiliselt saab teha nii, et kogu saal kuuleb ĂŒhte heli ja ĂŒks konkreetne inimene publikust kuuleb muud heli.
Kolmandaks, Sphere’s saad nautida filmi vĂ”i kontserti ka teiste meeltega. Meie filmi ajal toolid aeg-ajalt vappusid ja vibreerisid. Olivia ootas midagi veelgi enamat ja ĂŒtles, et oleks vĂ”inud ikka korralikult liikuda đ MĂ”ne stseeni ajal tundsime ka tuult. Lugesin kuskil, et Sphere vĂ”imaldab kasutada ka lĂ”hnu – meie kĂŒlastuse ajal seda polnud.
Film kestis umbes 50 minutit ja lĂ”ppes liigagi kiiresti. Oleks tahtnud veel nautida seda vĂ”imast ekraani ja saali! Taas kiidusĂ”nad keskuse ĂŒlesehituse loogikale ja personali professionaalsusele. Me jĂ”udsime vaid teha vĂ€ikese kaheminutilise video ja selle ajaga juba kĂ€is usin saali koristamine ning vĂ€ljapÀÀse on tehtud nii palju, et saalis enam polnudki publikut. Kui jĂ”udsime saalist vĂ€lja, siis oli veel eskalaatori ees jĂ€rjekord, kuid selle 3 minutiga, mis Olivia ja Mika tualetis kĂ€isid, olid kogu meie korrus juba tĂ€iesti tĂŒhi. Fuajesse jĂ”udes saime aru, et ka seal polnud enam inimesi. Kuigi saal polnud pĂ€ris tĂ€is ja 17500 istekohast oli kasutuses ehk 2/3, siis on see siiski vĂ€ga muljetavaldav, kuidas 10000-12000 inimest suudetakse vĂ€lja suunata mingi 10 minutiga. ĂĂ€rmiselt sujuv ja lĂ€bimĂ”eldud sĂŒsteem.
2,3 miljardit dollarit maksnud kuppel on vĂ€ljast samuti ĂŒks suur ekraan, mis pakub tĂ€iesti tasuta rÔÔmu kĂ”ikidele Las Vegase kĂŒlastajatele. Kupli vĂ€line pindala on 54000 ruutmeetrit ja seega on see maailma suurim ekraan ning lĂ€him konkurent on kolm korda vĂ€iksem.



Kupli vĂ€line pind koosneb sadadest 18×21 m suurusega ekraanidest, mis omakorda sisaldavad 1,2 miljonit lampi. Igas lambis on 24 dioodi. See kĂ”ik annab vĂ”imaluse luua kupli pinnale uskumatult lahedaid animatsioone ja videoid. Meie seda ei kogenud, kuid ĂŒks variant, mida kuvatakse, on nö nĂ€htamatu kuppel – pinnale kuvatakse teisel poolel olevat maastikku ja nii luuakse nĂ€htamatuse illusioon.
HĂ€ngisime veel mĂ”nda aega Sphere’i juures, nautisime seda hullumeelselt suurt ekraani ning siis liikusime Ă”nnelikena avastama Ă”htust Las Vegast.

Nii Ă€ge ikka! See robot vĂ”ttis kĂŒll kĂ”hedaks…
Tulevik on kĂ€es! đ