Sphere – maailma suurim ekraan

The Sphere‘st kuulsin esimest korda suvel. Lugesin uudist, et Las Vegases saab peagi valmis maailma suurim ekraan – munakujuline ehitis, mis on ekraan nii seest, kui ka väljast. Oma mõtetes tegin linnukese, et eks oleks tore seda näha, kui oleme USA-s, aga uitmõtteks see ka jäi.

Ameerikas kohapeal kulus raha nii palju, et mingi hetk kadus igasugune soov veel rohkem kulutada. Istusin ühel õhtul meie Chicago airbnb’is ja planeerisin, mida võiksime veel näha. Üks suur soov oli näha Hollywood Bowl’i – ikooniline kontserdipaik, mida on nähtud ka mitmest filmist. Vaatasin siis kontsertite nimekirja …ohsa, Sting esineb kahe päeva pärast. Mulle Sting meeldib ja Olivia suur lemmik on ta ka alati olnud ja tekkis nii suur soov teda vaatama minna, aga kolme peale üle 400 euro maksvad piletid panid veidi verd köhima. Vaatasin, et teistel päevadel olid mingid teised muusikud, saab äkki kindlasti odavamalt – aga võta näpust, sama hind, mis Stingi kontserdil 🙁 Ei raatsinud ikka sellist summat välja käia, eriti arvestades seda, et plaanisime ka Disneylandi minna, mis tähendas enam kui 600 eurost väljaminekut.

Üks unistus oli seoses Ameerika reisiga veel: mõtlesin, et oleks lahe vaadata mõnda kohalikku spordimängu: Ameerika jalgpalli või pesapalli, äärmisel juhul mõnda NBA kossumängu. Aga kui vaatasin Los Angeles Dodgers’i pileteid, siis hakkas taas rahast kahju 🙂 Ei raatsinud kulutada üle 240 euro selle peale. Kõige odavamad piletid olid üle 80 dollari inimese kohta.

Ja siis meenus mulle Sphere. Olin mõni päev varem lugenud uudist, et vahepeal jõudis U2 seal esineda (29. septembril oli U2 esimene kontsert ja sellega sai Sphere avatud) ja et see oli märkimisväärne show. Meil oli plaan ka Las Vegasesse sõita, äkki siis saame Sphere’i minna? Õnneks olid U2 kontsertite piletid meie LA reisi ajaks kõik välja müüdud (kokku annab U2 Sphere’is 25 kontserti) – kuigi U2 pole kunagi minu (ega ka Olivia) suur lemmik olnud, oleks ikka olnud võibolla kiusatus seda kontserti vaatama minna. Muidu U2 piletid Sphere’is jäid 150 ja 1500 dollari vahele. Kuna lastele on täishind, oleks isegi kõige odavamad piletid tähendanud 450 eurost väljaminekut.

Õnneks toimub Sphere’is midagi ka vaesematele inimestele 😆 167 euro eest (kolme pileti hind) sai Sphere’s vaadata kuulsa Darren Aronofsky (The Wrestler, Black Swan, The Whale) lühifilmi “Postcard from Earth“. Kuigi meil polnud kõige kallimad piletid, on mul tunne, et need olid ühed parimad kohad. Istusime 308. sektsioonis, 18. reas ja kohad olid 18-20. See on umbes keskpunkt ekraani suhtes ja kõrguselt oli pigem veidi kõrgel ja võibolla tsipa madalamal oleks parem olnud, aga siiski oli see super hea paik vaatamiseks.

Las Vegase kesklinn ehk nn The Strip (ehk see koht, kus on kõik kuulsad kasiinod ja hotellid) on täis kõrghooneid, kuid Sphere ise on ka suur hoone ja teatud kohtades nägime teda juba üsna kaugelt. See on maailma suurim sfäär ehk kerakujuline hoone, kõrgust 111 meetrit ning laiust 157 meetrit. Võrdluseks: Swisshotell Tallinnas on 116 m kõrge, aga see on kitsas tornmaja, Sphere aga mõjub suuremana, sest ta on nii lai.

Kohale jõudes avastasime ennast pika järjekorra lõpus.

Tihtipeale sellised järjekorrad tähendavad pikka ooteaega, aga siin liikus järjekord väga kiirelt. Vähem kui 10 minutiga olime sissepääsu juures ja seal töötajad suunasid inimesi väravate juurde, kus oli vähem rahvast ja seega läks seal vaid paar minutit ja olimegi sees.

Sphere’i esimese korruse fuajee on justkui ulmefilmist – kõikjal ilusad valgustid, laes 3D efektiga hologramm-ekraanid, lahedad valgustid ja installatsioonid.

Fuajee suurimad tõmbenumbrid olid neli robotit, kes suhtlevad inimestega. Kõik tahtsid neid filmida, pildistada ja muidugi ka suhelda.

On tunda, et tehisintellekt on jõudnud meelelahutusbiznesisse, sest robotid mitte lihtsalt ei tutvusta ennast ja küsi triviaalset “Mis su nimi on?”, vaid suudavad ka aru saada vestluspartneri jutust ning tabada mingeid elemente. Näiteks Mika puhul fikseeris robot kohe ära, et Mikal on peas Minnie pildiga nokats ja tegi isegi nalja, et kas ta ise on see kuulus Minnie.

Robotitega lobisetud, liikusime ülespoole, oma korrusele. Seni kuni daamid käisid tualetis, ostsin mina Mikale komme ning uurisin snäkkide ja jookide hindasid: kommid, krõpsud, pähklid maksid 6 dollarit, karastusjoogid 7 dollarit, õlu ja vein 18-20 dollarit. Mis mulle USA-s meeldis, et kuigi joogid on kõikjal väga kallid, on tihti võimalus juua täiesti tasuta vett spetsiaalsetest kraanidest. Nii ka Sphere’s olid fuajees joogikraanid.

Navigatsioonigraafika on Sphere’s väga mugav ja loogiline ning leidsime oma kohad väga kiiresti. Kohapeal oli abivalmis personal, kes suunas õigesse kohta. Istusime maha ning olime õhinal. Meie kohal oli suur kuppel, all keskel oli kumer ekraan. Istmed on paigutatud nii, et eesolev rida ei varja vaatevälja – see võib tekitada mõnel tundlikumal inimesel ka kukkumise tunde – tõus on üsna järsk.

Ja siis see hakkas pihta! “Postcard from Earth” algas ulmefilmina kosmoseränduritest, kes on lahkunud meie planeedilt leidmaks uusi sobilikke elupaiku. Kogu tegevus toimus küll väga selgel ja suurel ning lahedalt kumeral ekraanil, kuid jõudsin juba mõelda, et OK, kas see ongi kõik ja kupli peal ei toimu midagi? Nendest väikestest videojuppidest, mida ma olin U2 kontserdist näinud, jäi mulje, et kogu kuppel on ekraan. Filmis räägiti meie planeedist ja ekraanile ilmus keerlev maakera, mis läks suuremaks, siis veel suuremaks ja siis see juhtus – järsku maakera ei mahtunud enam ekraanile ära, vaid kasvas sellest välja ja edasi ning edasi, kuni täitis kogu kupli. See oli hullumeelselt lahe hetk, sest midagi sarnast polnud me kunagi kogenud!

Film kestis umbes 50 minutit ning meenutas 2011. aasta filmi “Samsara” – kohati nagu dokk meie planeedist ja inimkonnast. Ilus, kuid ka sotsiaalkriitiline ja veidi valus.

Lõputiitrites mahtusid kõik filmi 2000 tegijat korraga ühele ekraanile 🙂

Kui ma oleksin pidanud vaatama seda filmi kodus, siis väga ei viitsiks ja filmile üle viie punkti kümnest ei annaks. Siin Sphere’is oli aga see film tõeline eluelamus!

Esiteks, ekraan ise. Pilt oli väga selge ja terav. Mitte vastikult terav nagu mõni HD-saade, vaid just väga selge. Kuigi mõne kaadri puhul oli näha ekaanil triipe (suurte ekraanide liitekohad), siis valdavalt olid need nähtamatud ja pilt jättis ikka väga sügava ja ilusa mulje. Päris mitu korda filmi ajal mõtlesin, et jeerum, kuidas ma pärast tavakinno lähen? Pole ka imet, sest Sphere’i ekraani pindala on peaaegu 15000 ruutmeetrit! Võrdluseks tavaline keskmine kinoekraan on alla 100 ruutmeetri ning keskmise IMAX ekraani pind on alla 200 ruutmeetri. Või selline võrdlus: Sphere’i ekraan on suuruselt sama, kui neli jalgpalliväljakut! Ja see on kumer – sinu ees, sinu kohal ja külgedel! Reso: 18K 😲😲😲 ehk maailma suurima resolutsiooniga ekraan.

Teiseks, heli. See oli väga vali! Ja mitte lihtsalt vali, vaid väga vali. Hea, et meil olid lapsele kõrvatropid kaasas 🙂 Postimees kirjutas oma artiklis, et paigaldati 1600 kõlarit, kuid see on sajakordne eksitus – kuplisse on sisseehitatud küll 1600 statsionaarset helisüsteemi ning lisaks võib vajadusel võtta appi veel 300 mobiilset helisüsteemi, kuid kokku on Sphere’s 167000 (jah, sada kuuskümmend seitse tuhat) kõlarit! Vähe sellest, et nii suur arv kõlareid suudab teha kõva häält, on Sphere’s kasutusel tehnoloogia, mis suunab heli otse kuulajateni, mitte ei hajuta seda mööda saali. See tehnoloogia võimaldab suunata konkreetset heli vaid teatud kohtadesse ja isegi nii täpselt, et teoreetiliselt saab teha nii, et kogu saal kuuleb ühte heli ja üks konkreetne inimene publikust kuuleb muud heli.

Kolmandaks, Sphere’s saad nautida filmi või kontserti ka teiste meeltega. Meie filmi ajal toolid aeg-ajalt vappusid ja vibreerisid. Olivia ootas midagi veelgi enamat ja ütles, et oleks võinud ikka korralikult liikuda 🙂 Mõne stseeni ajal tundsime ka tuult. Lugesin kuskil, et Sphere võimaldab kasutada ka lõhnu – meie külastuse ajal seda polnud.

Film kestis umbes 50 minutit ja lõppes liigagi kiiresti. Oleks tahtnud veel nautida seda võimast ekraani ja saali! Taas kiidusõnad keskuse ülesehituse loogikale ja personali professionaalsusele. Me jõudsime vaid teha väikese kaheminutilise video ja selle ajaga juba käis usin saali koristamine ning väljapääse on tehtud nii palju, et saalis enam polnudki publikut. Kui jõudsime saalist välja, siis oli veel eskalaatori ees järjekord, kuid selle 3 minutiga, mis Olivia ja Mika tualetis käisid, olid kogu meie korrus juba täiesti tühi. Fuajesse jõudes saime aru, et ka seal polnud enam inimesi. Kuigi saal polnud päris täis ja 17500 istekohast oli kasutuses ehk 2/3, siis on see siiski väga muljetavaldav, kuidas 10000-12000 inimest suudetakse välja suunata mingi 10 minutiga. Äärmiselt sujuv ja läbimõeldud süsteem.

2,3 miljardit dollarit maksnud kuppel on väljast samuti üks suur ekraan, mis pakub täiesti tasuta rõõmu kõikidele Las Vegase külastajatele. Kupli väline pindala on 54000 ruutmeetrit ja seega on see maailma suurim ekraan ning lähim konkurent on kolm korda väiksem.

Kupli väline pind koosneb sadadest 18×21 m suurusega ekraanidest, mis omakorda sisaldavad 1,2 miljonit lampi. Igas lambis on 24 dioodi. See kõik annab võimaluse luua kupli pinnale uskumatult lahedaid animatsioone ja videoid. Meie seda ei kogenud, kuid üks variant, mida kuvatakse, on nö nähtamatu kuppel – pinnale kuvatakse teisel poolel olevat maastikku ja nii luuakse nähtamatuse illusioon.

Hängisime veel mõnda aega Sphere’i juures, nautisime seda hullumeelselt suurt ekraani ning siis liikusime õnnelikena avastama õhtust Las Vegast.