Vaikuse päev ehk meie kolmas Uus Aasta

Meie tutvumine Vaikuse päevaga sai alguse sellest, et suhtlesin Mika lasteaiakaaslase ema Birgitiga sellel teemal, et kas meil õnnestub saada kokku Bali saarel, kuna nendel oli ka just märtsiks siia piletid ostetud. Siis Birgit mainis, et kas me ikka teame, et saarel tähistatakse 22. märtsil Vaikuse päeva. Ega me ei teadnud küll 🙂

Hakkasin siis guugeldama ja selgus, et Vaikuse päev ehk Nyepi (hääldus umbes nöepi) on balilaste Uus Aasta. See tähendab, et oleme sellel aastal võtnud uut aastat vastu juba kolm korda 🙂 Gregoriuse (ehk Lääne moodsa aja kalendri) kalendri järgi võtsime uue aasta vastu 1. jaanuaril Tallinnas, siis 22. jaanuaril ja sellele järgnenud 15 päeval võtsime Hiina kalendri järgi vastu uut aastat Malaisias ning nüüd 22. märtsil sai uus aastaring võetud vastu Bali saarel nende kalendri järgi.

Kuulsime Birgitilt ka seda, et päev enne Vaikuse päeva on pidustuste päev, kui mängus on ka mingid müstilised Ogoh-ogoh’d (hääldus ogo-ogo). Ogoh-ogoh on suur kuju (enamus jääb 1,5-4m kõrguse piiridesse, aga võivad olla kuni 7 meetrit kõrged), mis valmib Nyepi eelõhtuks, kui seda tassitakse linnas/külas ringi nn Ngrupuk paraadil.

Esimest korda nägime Ogoh-ogoh’t oma esimese majutuse kõrvaltänavas. See oli kaetud suure kilega ja oli veel alles tegemisjärgus, kuid me tundsime kohe ära, mis kolliga on tegemist 🙂

Peatusime selles majutuses 9 päeva ja igal õhtul nägime, kuidas poisid nokitsesid kuju kallal ja Ogoh-ogoh muutus aina hirmutavamaks ja hirmutavamaks 🙂 See ongi traditsioon, et Ogoh-ogoh’t teevad kohaliku küla või linnaosa noorteorganisatsiooni ehk Seka Truna Truni noored. Mõned väiksemad kujud valmivad ka laste kätetööna ning mõned uhkemad kujud teevad kohalikud kunstnikud. Ühe korraliku Ogoh-ogoh tegemine võib võtta kuni kaks kuud.

Imestasime, kui hästi poisid oskasid kuju teha. Mõned kujudest võivad olla robustsed, mõned on üsna oskuslikult tehtud, kuid nad kõik on väga efektsed ning püsivad hästi koos, eriti arvestades seda, et nad on tehtud papjeemašeest. Tundus, et see oli veidi ka uhkuse asi – kellel saab uhkem, suurem ja hirmutavam Ogoh-ogoh.

Linnas jalutades nägime erinevaid tegemisjärgus Ogoh-ogoh’isd üsna tihti. Nad kõik olid omamoodi lahedad!

Bali hinduismi (hinduismi üks vorm, mis on balilaste põhireligioon) järgi on Ogoh-ogoh’de tegemise põhieesmärk loomuliku keskkonna puhastamine igasugustest spirituaalsuse saastest, mis tekib elusolendite (enamasti inimeste) tegevusest. Ogoh-ogoh vorm esindab Bhuta-Kala’d – Bhuta tähendab igavest energiat ning Kala igavikku. Ogoh-ogoh’d on tavaliselt mütoloogiliste tegelaste, enamasti deemonite, järgi tehtud. Teise legendi järgi tõmbavad Ogoh-ogoh’d deemonite tähelepanu ja selleks ajaks, kui nad saarele jõuavad, algab juba Vaikuse päev ning deemonid ei suuda leida ühtegi elanikku ning lahkuvad saarelt terveks aastaks.

Kui olime oma esimeses majutuses viimast päeva, siis nägime, kuidas poisid ehitasid bambusest suure aluse, millele Ogoh’ogoh paraadi ajaks püsti pannakse. Raam on selleks, et kuju saaks mugavalt tassida vähemalt kaheksa, aga tihtipeale isegi suurem arv, noormehi.

Muide terve nädal (või isegi rohkem) enne Nyepit viiakse kohalikes templites õhtuti läbi pidulikke tseremooniaid ja tänu meie majutuse perenaisele Ayule õnnestus meil ühest tseremooniast ka osa võtta. Olime väga õnnelikud, et selline asi võimalikuks sai. Sõbrunesime Ayuga ning Mika mängis tihti tema õetütre Gung Sriga ning tänu sellele saime kogeda tseremooniat templis, kus peale meie küll ühtegi valget inimest ei olnud.

Tseremoonia eeldab konkreetsete rituaalide täitmist. Esiteks, riided. Olime just päev varem ostnud Oliviale ja Mikale kohalikud pidulikud riided ja Ayu kiitis need heaks. Oli näha, et ta oli isegi üllatunud, et meie naispere suutis nii õiged riided osta. Minuga oli asi keerulisem – ütlesin Ayule, et mul on sarong (seelikulaadne riietus, mida kohalikud mehed kannavad) olemas ja ta kiitis ka heaks mu valge T-särgi, millel oli ees pilt. Kuid õhtul enne templisse minekut suhtus ta mu särki teatud umbusuga 🙂 Kui pakkusin, et panen äkki ühtlast musta värvi T-särgi selga, siis selle peale hakkas Ayu kätega väga kõvasti vehkima ja sain aru, et pakkusin midagi täiesti mittesobivat. Pärast Ayu rääkiski, et mehed kannavad tseremoonial valget särki ja naised kollast või valget pluusi.

Lõpuks Ayu leppis mu pildiga valge T-särgiga. Siis ma tõin välja oma sarongi, mille peale Ayu hakkas naerma, et see küll pole sarong. See olevat rätt, mis käib sarongi peale. Etteruttavalt olgu öeldud, et hiljem paraadi ajal kandsin seda nn sarongi ja kohalikud kiitsid siiski heaks 🙂 Aga Ayul oli minu jaoks õige sarong ja traditsiooniline peakate ehk udeng ka olemas.

Ma veidi kartsin, et ega pole sellist blackface’i efekti, et ronime kohalike riietega kohalikku templisse ja siis balilased ei kiida seda heaks. Kõik oli vastupidi: kõndisime nendes riietes templini umbes veerand tundi ja väga paljud vastu jalutavad või sõitvad kohalikud naeratasid või lausa kummardasid meile ja oli näha, et see valmistas neile rõõmu, et valged inimesed ka osalevad tseremoonial. Sama oli ka templis – kõik olid väga sõbralikud!

Ayu juhendamisel tegime läbi kõik rituaalid – õiges järjekorras erinevate taimedega palvetamine ehk Anjali Mudra (tuntud ka kui Namaste poos) poos, kui käed surutakse kokku ning peale igat palvet pandi taim kõrva taha või juustesse, kuhu need jäävadki kuni ise ära ei kuku.

Tseremoonia lõppeb pühavee valamisega kätele (see tuleb ära juua) ja pähe ning seejärel antakse veidi riisi, mida saab kehale surudes kleepida otsaesisele ning kaelale. Riisi kleepimine kehale ehk bija rituaal toob tarkust (otsaesisel) ning õnne (kaelal).

Erinevalt meie kirikute missadest, mis toimuvad konkreetsel kellaajal, toimuvad kohalikes templites need tseremooniad õhtuti non-stop režiimis. Üks seltskond teeb rituaali läbi paarikümne minutiga ja kohe asendub uue seltskonnaga ning nii hilisõhtuni. Templitest kostuvad helid on tugevad ja kõlasid meie villasse igal õhtul.

Kõige kärarikkamad ja intentsiivsemad olid tseremooniad kaks päeva enne Nyepit. Sellel ajal kolisimegi teise majutusse ja kuna olime kuulnud, et Nyepi ajaks sureb terve saar välja, siis läksime poodi, et varuda endale sööki.

Ngrupuki päeval (ehk Nyepi eelõhtul) nägime oma uue majutuse tänaval, kuidas Ogoh-ogoh’sid viiakse ühest kohast teise. Mõned mehed oli selleks ajaks juba ennast lõbusaks joonud ning kogu protsess oli väga meeleolukas ja energiline. Suurimaks takistuseks kujude transportimisel on elektrijuhtmed, mis jooksevad üle tänavate, kuid tundus, et see takistus pakkus ka suurimat rõõmu – toikaga juhtmete tõstmine, sealt alt läbi saamine ja siis kiirendamine järgmiste juhtmeteni poleks pooltki nii lõbus, kui oleks saanud lihtsalt kujusid tassida.

Meie uus majutus on Ubudi äärelinnas, mis põhimõtteliselt on juba omaette küla (kesklinnast samas vaid 4 km kaugusel) ja siin toimus oma Ngrupuk. Igas külas või linnaosas ongi oma paraad, kus kujusid viiakse mööda tänavaid või suuremale platsile.

Astusime tuppa tagasi ja hakkasime panema ka pidulikult riidesse, et minna tunnikese pärast vaatama tseremooniat. Ogoh-ogoh’d olid toodud kõik ühe tee äärde ja neid oli kokku umbes 15 tükki.

Umbes poole kuue paiku hakkasid inimesed vaikselt kogunema. Algul tehti lastega väike palve ja siis, kui väljas läks pimedaks, hakkas kohale tulema rohkem rahvast ja kujude tassijad.

Paraad seisneb selles, et kujud viiakse templi juurde ning ristmikel kujusid keeratakse kellaosuti suunas kolma korda, mis tähistab inimeste ja vaimude ühendust. Tavaliselt on see keeramine üsna aeglane, kuid õnnestus näha ka kuidas ühe kuju vedajad otsustasid teha seda eriti pöörases tempos 🙂 Kujude viimisel mängitakse kiiret muusikat ja pealtnägijad jälgivad rõõmsalt paraadi. Kujusid tassivad vaid noormehed, väiksemaid kujusid tassivad poisid. Neiud osalevad tseremoonial kandes tõrvikuid Ogoh-ogoh’de vahel.

Kogu protsess on üsna rahulik. Võibolla ootused olid sellised, et see on väga intensiivne üritus, aga osutus uimasemaks 🙂 Näiteks, kui võrrelda Hiina Uue aasta tseremooniaga, mis on megaintensiivne!

Me jälgisime kogu asja üle kahe tunni ja siis läksime koju. Olen lugenud, et kujud põletatakse peale tseremooniat rannas või surnuaial ära, kuid meie ei jõudnud seda ära oodata. Arvan, et nägime siiski enamuse ära, sest jõudsime koju poole üheksa paiku ja umbes kell kümme oli juba täielik vaikus linnas.

Ma usun, et Ngrupuk on Ubudi kesklinnas ja kindlasti Bali pealinnas Denpasaris palju suurejoonelisem, kuid samas on mul hea meel, et saime sellest osa võtta just väiksemas kohas, sest nii saime kogeda just autentsemat pidustust. Kuigi meie kohas polnud me ka kaugeltki ainsad valged pealvaatajad, oli siiski enamus inimesi kohalikud. Birgit, kes oli koos oma perega samal ajal Ubudi kesklinnas, rääkis, et turiste oli seal nii palju, et Ogoh-ogoh’d ei pääsenud korralikult isegi liikuma.

Ja üks fakt veel Ogoh-ogoh’dest – see on väga noor traditsioon, mis sai alguse Denpasaris eelmise sajandi 80ndatel.

Paraadile järgneb Nyepi. Mis asi see Nyepi ehk Vaikuse päev siis päriselt on? See on Uue Aasta pidustus, mida tähistatakse Bali kalendri järgi, mis on 78 aastat meie kalendrist maas. Ehk siis sellel aastal tähistati 1945. aastat, mis on ühtlasi minu ema sünniaasta 🙂 Püha on liikuv ja langes sellel aastal 22. märtsile.

Mida me kuulsime kohalikelt ja lugesime netist Nyepi kohta enne ja kas see vastas ka tõele:

• Nyepi kestab 24 tundi ja algab kell kuus hommikul. See on päev, millal peaks püsima kodus ning keskenduma oma mõtetele.
• Sellel päeval ei tohiks süüdata tulesid (ka elektrivalguse kasutamine peaks olema minimaalne), ei tohi töötada, ei tohi lõbutseda, ei tohi reisida. Mõned inimesed sellel päeval ka ei räägi ega söö ja ainult mediteerivad. Mulle tundub, et see kõik pole siiski nii range. Meie väikeses hotellis on hinna sees hommikusöök, kuid arvestades, et on Nyepi, küsisime, kas me saame arvestada hommikusöögiga või mitte. Austades kohalikke kombeid ei olnud mingi probleem jätta see hommikusöök ära, kuid pere, kes peab hotelli, oli valmis siiski tegema meile hommikusööki (ja seega tööd) ja nad ei näinud selles üldse probleemi.
• Bali tänavad on Nyepi ajal täiesti tühjad. Ma piilusin korraks ukse vahelt ja tõesti, tänav oli tühi, kuid ma kahtlustan, et Ubudis või Denpasaris mõned turistid ikka ukerdavad linna peal. Lugesin, et tänavatel isegi patrullivad kohalikud spetsiaalsed selleks päevaks kokkupandud turvameeskonnad, mis korjavad uitajad linna pealt ära.
• Kuigi Nyepi on hindu püha, austavad seda ka kõik teised saare elanikud ja seda oodatakse ka saare külastajatelt. Ega väga palju võimalusi seda rikkuda pole, sest kõik asutused kaasa arvatud poed, restoranid, spaad, muuseumid ja isegi lennujaam on suletud. Avatud on vaid EMO ja sünnitusosakond. Ei tööta isegi Grab – kohalik rakendus, millega saab tellida sööki ja taksot.
• Päev enne Nyepit võib olla keerulisem liigelda, kuna osa tänavaid suletakse paraadi jaoks. Samuti lugesin, et poed ja restoranid sulgevad oma uksed, kuid tegelikult väikesed poed olid ikka lahti isegi veel paraadi ajal. Meie hotellis lisaks meile on veel kaks Indiast pärit peret, kes ei teadnud Nyepist midagi ja olid väga üllatunud, et sellel päeval ei saa kuhugi minna ega süüa ja seega läksid veel eelõhtul kiiruga toidupoodi otsima ning tulid mõni aeg hiljem tagasi suurte toidukottidega. Seega eelõhtul pole veel kõik kohad päris kinni, kuid liiklus võib olla häiritud.
• Kohalikud hoiatasid meid, et Vaikuse päeval pole elektrit ja internetti. Reaalselt elekrit muidugi keegi ära ei võta. Netist lugesin, et seda tehakse vaid Nuda Penida saarel. Kohalikud võivad kasutada elektrit vähem, kuid külmikud ikka töötavad ja hotelli pere majakese aknast paistis ka töötav teler, kust lapsed vaatasid multikaid. Interneti osas on väidetavalt nii, et riikikud internetipakkujad sulgevad võrgu. Erafirmad jätavad võrgud lahti ja hotell saab ise otsustada, kas nad võimaldavad sellel päeval külastajatele wifit või mitte. Meie hotellis wifi töötas 🙂 Aga seda võib küll tõdeda, et Nyepi õhtul muutus meie linnaosa väga-väga tumedaks. Praktiliselt kogu ümbruskond oli pime ja kui õhtul rõdule tulime, siis nägime, et kõikjal valitseb pimedus. Vaid taevas oli tähti täis ja linna pimedus lasi neil erksalt särada!
• Nyepile järgneval päeval, mida tuntakse Ngembak Geni nime all, pered ja sõbrad kogunevad, et viia läbi koos rituaale ja paluda üksteiselt andestust. Üks rituaale, mida sellel päeval tehakse, on Omed-omedan, kus vallalised noored vanuses 17-30 kogunevad üritusele, kus suudeldakse üksteist 🙂 Issand kui armas, kas pole?

Kokkuvõttes oleme väga rõõmsad, et sattusime Balile just nendel päevadel. Me ei teadnud Nyepist ja Ogoh-ogoh’dest enne midagi ja nüüd on see pidustus meil alatiseks meeles ja südametes!