Veetsime Balil veidi alla kuu ja võib kindlalt öelda, et tahame kunagi tulla tagasi sellele saarele. Mulle Bali väga meeldis, Olivia on lausa vaimustuses. See postitus pole selline klassikaline vaatamisväärsuste loetelu (neid me väga palju kirja ei saanudki), vaid pigem ülevaade asjadest, mis enim meeldisid.
Panime oma mõtted ka videosse:
Aga kes soovib teksti ja fotosid, siis palun väga:
Inimesed
Esikohal minu jaoks on Bali inimesed. Armsad, sõbralikud ja tagasihoidlikud. Bali on väga populaarne sihtkoht ja muidugi on ka seal inimesi, kes võivad turisti “lüpsta” või lausa petta, kuid see on pigem erand. Enamus inimesi on äärmiselt toredad ning ära rikkumata, kui nii sobib öelda. Väga viisakad, aupaklikud ning head inimesed.
Väga armas on balilaste komme tänada surudes käed kokku ehk nn namaste poos. Muide, tailased kasutavad seda veelgi rohkem – Tais nimetatakse seda wai’ks ja see on väga levinud nii tervitamisel, tänamisel kui ka vabandamisel. See liigutus on nüüd muutunud meie jaoks nii omaseks ja armsaks ning ma juba kujutan ette, kui raske mul saab olema Eestis, kus ma paratamatult hakkan seda poes kasutama 🙂 Täpselt nii nagu peale nelja kuud Mehhikot ma ikka kippusin poes ütlema “Si”, kui müüja midagi küsis.
Algul me ei saanud aru balilaste kombest pärida selle kohta, kuhu suundume. Meie esimese majutuse perenaine küsis alati kui nägi meid lahkumas “Where are you going?”. Pika peale hakkas see isegi pinda käima – miks ta alati uurib, kuhu me läheme? Alles hiljem seletas meile sõber Margus lahti: see komme pärineb vanast ajast, kui külas küsiti vastutulija käest, kuhu ta läheb ja kas vajab äkki abi sihtkohta jõudmisel. Margus teadis rääkida, et kohalikud võivad küsida ka seda, kas oled juba söönud. Ka see komme pärineb vanast ajast, kui tunneti huvi, kas külaline/reisija tahab süüa.
Bali eriline esteetika
Teisel kohal on minu jaoks Bali kunst ja esteetika tunnetus, mis väljendub nii paljudes vormides. Alustuseks arhitektuur – Balil praktiliselt puuduvad kõrghooned ja enamus hooneid on ühe- ja kahekordsed. Väga paljude hoonete välimus on üsna sarnane ja samad elemendid ning proportsioonid korduvad iga maja puhul. Just need proportsioonid ja detailid – äärmiselt uhked ja väga oskusliku käsitöö tulemusena valminud uksed, altarid, templid, kujud – avaldasid meile väga muljet. Kõik need asjad olid kuidagi nii õiged ja ilusasti tehtud!
Teate seda tunnet, kui näed mõnes uues riigis/linnas midagi väga ilusat, kuid juba nädala-kahega oled sellega nii harjunud, et enam ei käi suu ammuli lahti? Vot Balil seda tunnet ei tekkinud – isegi reisi lõpus jäime korduvalt seisma majade ees, et taas imetleda imelisi detaile.
Muide väga paljudel Bali eramajadel on oma isiklik tempel. See pole suur, kuid see on aukohal – keset hoovi ning reeglina väga ilusasti kaunistatud. Väga palju kasutatakse hoovide kaunistamisel ka kujusid. Kui maandusime Balile (muide, Balil on väga kena ja maitsekas lennujaam), siis teel Ubudi linna märkasime tee ääres kümneid töökodasid, kus valmistati kujusid.
Arutlesime, et huvitav, kes neid skulptuure ostab nii palju – enamus nendest ju nii suured, turistid küll ei saa osta, vähemalt mitte massiliselt. Ja meil oligi õigus, turistid pole tõesti peamine sihtgrupp. Balilased ise ostavadki neid kujusid, sest meie reisi ajal me nägime sadu puust, kivist ja metallist kujusid, mis kaunistasid kodusid, hotelle, söögikohti ning linnaruumi. Enamus nendest vägagi maitsekad ja kui mõni isegi oli selline, mis võibolla oleks Eestis imelik, siis Bali kontekstis olid need väga sobilikud.
Mainisin, et Balil on ehitised madalad ja pigem ühes stiilis. Moodset arhitektuuri pole väga palju, kuid mõned hooned, mis meile teele sattusid, olid head näited sellest, kuidas saab ühendada tänapäeva arhitektuuri ning vanu traditsioone.
Mina sain uskumatu elamuse Bali maalikunstist. Mida ma teadsin sellest enne Bali külastamist? Absoluutselt mitte midagi, kuid nüüd olen suur fänn. Nägime kohalikku maalikunsti kahes galeriis ja kohalikus muuseumis nimega Rudana. Bali maalikunsti kaks märksõna on tumedus (seda nii värvide, kui ka teemade poolest) ja absoluutselt hullumeelne detailsus. Maalidel on palju kasutatud kohalikke traditsioonilisi elemente ning viiteid usule, kohalikele kommetele ja loodusele. Kui te armastate kunsti, siis Balit külastades tutvuge kindasti kohalike kunstnike töödega – ma garanteerin, et te ei kahetse.
Siin valik töid Monkey Foresti galeriist. Väga kummaline koht galerii jaoks, kuid ometi olid siin mitu väga lahedat tööd.
Meie esimese majutuskoha lähedal avastasime “väikese” galerii nimega Nyoman Sumerta, mis tegelikult koosnes umbes seitsmest saalist, mis kõik olid kunsti täis.
Suurim valik kunsti oli Rudana muuseumis. See asus kohe riisipõllu ääres, mis juba iseenesest on hullumeelselt vinge installatsioon. Uskumatu vaade!
See 9 meetrit lai ja 3 meetrit kõrge maal on Indoneesia kunstniku Wayan Bendi looming. Teos “Mankind’s Quest Towards Peace” on äärmiselt detailne ja Bendi äratuntava käekirjaga – Rudanas on mitu tema teost ja need kõik on samas stiilis.
Muuseumi kõrval on galerii, milles on samuti suur valik fantastilisi maale.
Esteetilise elamuse võib saada Balil mitte ainult kunstist ja arhitektuurist, vaid isegi nende kommetest. Ma ei oska seda väga hästi sõnastada, aga mulle jäi mulje, et balilased on küll usklik rahvas, kuid samas nende usk (Bali hinduism) on justkui kaunis ja leebe lõhn, mis hõljub saare kohal, kuid samas ei lämmata kedagi oma raskuse all. Usk, traditsioonid ja rituaalid on balilaste jaoks väga olulised, aga samas nad pole fanaatilised oma usus ja võtavad seda kõike kuidagi loomulikult ja kergelt ning see, kuidas nad oma usku käsitlevad, on kaunis. Nägime tihti, kui kauneid rituaale balilased igapäevaselt teevad – andamid on ilusad ning neid maha või altarile pannes on liigutused nõtked ja graatsilised.
Aastavahetuseelne rituaal templis
Meil õnnestus saada osa ka ühest rituaalist kohalikus templis. Meie esimese majutuskoha perenaine Ayu kutsus meid kaasa aastavahetuseeelsele tseremooniale ja kõik see, mida me seal nägime, vaid kinnistas meie arusaamist sellest, kui kaunid on balilalste kombed. Kirjutasin sellest veidi pikemalt eraldi postituses Nyepi‘st. Kuigi meie pere pole üldse religioosne, siis see templi külastus oli Bali reisi üks tipphetki – just sellepärast, et kohalik inimene kutsus meid sellest osa võtma ning et kohalikud kiitsid selle heaks. Jalutades templisse tervitasid meid mitmed vastutulevad kohalikud, surudes oma käsi kokku ja noogutades heakskiitvalt.
Nyepi
Meil väga vedas ja sattusime täiesti juhuslikult Balile just siis, kui siin tähistatakse Nyepi‘t ehk Vaikuse Päeva ehk Uut Aastat. See on liikuv püha – seega kui on soov saada osa sellest pühast, siis kindlasti guugeldage, mis kuupäevadel vastaval aastal Vaikuse Päeva tähistatakse. Kirjutasin sellest pikema postituse, seega ei hakka rohkem siin sellel teemal peatuma, aga see oli vägev kogemus ja ma olen ütlemata rõõmus, et saime sellest osa.
Monkey Forest
Ubudis külastasime ka turistide seas populaarset Monkey Forestit, mis on hiiglaslik park, kus elab üle 1200 ahvi. Ala pole piiratud aiaga, seega ahvid käivad ka lähedal asuvate söögikohtade ja elumajade juures asju varastamas 🙂 Monkey Forest on lahe paik, kuid peab arvestama, et ahvid võivad olla kohati üsna ettearvamatud loomad ning neid ei tasu provotseerida, sest nad on tugevad ja teravate hammastega. Seega peab vältima silmkontakti ning ei tasu näppida ahvibeebisid, sest see võib mõjuda emale või isale ohusignaalina.
Äärmiselt populaarne on kohapeal ka nn ahviselfie tegemine. Kõik kolm olime fotode tegemise ajal üsna pinges 🙂 Avaldan ka saladuse, kuidas ahviselfie’t tehakse: väikese tasu eest kutsub teenindaja ahvi teile sülle, võtab teie mobiili ning meelitab ühe käega ahvi võtma maisiteri, teise käega teeb samal ajal fotosid ja nii sünnibki illusioon ahvist, kes teeb koos teiega selfie.
Garuda Wisnu Kencana
Populaarne Bali vaatamisväärsus on Garuda Wisnu Kencana statue ehk Bali kõrgeim kuju, mis on maailmas kõrguselt 17. kohal. Selle ehitamise vastu olid paljud Bali usujuhid, kes kartsid, et niivõrd suur kuju viib saare spirituaalsest tasakaalust välja. Kuju on tõepoolest suur ja seda on näha juba lennukiga maandumisel.
Kuju ümber on nn cultural park, mille juurde autoga ei pääse. Esimene peatus on parkla, kust tasuta buss viib piletikassade juurde. Kahe täiskasvanu ja 1 lapse piletid läksid maksma 15 eurot. Edasi on võimalik liikuda jala või golfikäruga. Meie valisime jalgsi tee ja koos väikeste peatustega võttis see meil aega umbes pool tundi, et jõuda kuju juurde.
Kuju on muljet avaldav ja ilus ning kindlasti tasub seda vaatama minna. Sisenedes kuju all olevasse hoonesse pakuti ka võimalust liikuda kuju sisse kõrgemale (äkki ole 12. korrus?), aga selle eest oleks pidanud veel maksma 15 eurot inimese kohta ja sellest me loobusime.
Bali tants
Garuda Wisnu Kencana kuju jalamil toimusid tasuta Bali traditsioonilise tantsu etendused. Kahjuks see oli enam-vähem ainus tantsuetendus, mida saarel nägime. Kui kunagi naaseme Balile, siis kindlasti on soov neid etendusi veel näha.
Bali loodus
Eraldi äramärkimist väärib kindlasti Bali loodus. Lopsakas, rohelisest rohelisem, kõikjale tungiv. Meile väga meeldis Ubudi ülesehitus, kus riisipõllud laiutasid kohe keset linna. Kujuta ette, kõnnid Tallinnas kuskil Sõpruse puiesteel, keerad korraks kõrvaltänavale ja majade taga on hiiglaslik põld 🙂 Täpselt nii Balil ongi!
Viimased 10 päeva veetsime Põhja-Balil, mere ääres. Kuigi nagu kõikjal Balil oli ka siin tihe asustus, oli nö maal elamine siiski hoopis midagi muud, kui Ubudis või Denpasaris. Loodus oli siin intensiivsem: džunglisse pääses kohe maja kõrvalt ja kõiksugu elukad (sisalikud, gekod, sajajalgsed, prussakad, linnud, liblikad, ämblikud jne jne) andsid märku, et tegelikult on inimesed siin külalised, mitte vastupidi 🙂
Meie küla asus väiksema mäe jalamil ja ronisime mitu korda sinna üles, et imetleda kohaliku looduse ilu. Tee Denpasarist Põhja-Balisse viib läbi kõrgete mägede ja meie saime kahjuks seda imetleda vaid takso aknast. Kui kunagi tuleme tagasi saarele, siis kindel soov on veeta aega ka mägedes.
Kahjuks peab mainima, et kohati oli looduses ka prügi ja see pole turistide jalajälg, vaid kohalike endi sigatsemine, kui kauni looduse keskel vedelevad kilekotid ja pudelid ning muu prügi.
Saarel on ka palju koskesid. Meie jõudsime kahjuks vaid ühe kose juurde ja seal oli veidi selline kommertskülastus: maksa pilet, kõnni kose juurde, tee oma Instapilt langeva vee all ära, mis jätab mulje, justkui oled üksinda selles paradiisis ning lase nüüd teistel kümnetel turistidel teha samu toiminguid. Aga nagu ma olen aru saanud, on saarel veel kümneid koskesid, kus saab privaatsemalt ja rahulikumalt nautida langeva vee ilu
Bali massaaž
Bali massaaž pole maailmas nii kuulus kui Tai massaaž, kuid kohapeal on see väga populaarne ning saarel on sadu massaažisalonge. Meil õnnestus massaažis käia korra. Mikale tehti pooletunnine keha mudimine, mulle ja Oliviale tunnine massaaž ja kõik kokku koos jootrahaga läks see lõbu meile maksma 20 eurot 😲
Gung Sri
Mul on nii hea meel, et Mika leidis endale Balil ka uue sõbra. Gung Sri on meie esimese majutuse perenaise Ayu õetütar ja Mikast mõned aastad vanem, kuid vaatamata eavahele oli ta alati nõus Mikaga mängima ja koos aega veetma. See on alati nii eriline tunne, kui meie reisidel saame tuttavaks kohalike inimestega ja Mika jaoks on sõbra leidmine kindlasti veelgi olulisem.
Kohtumine Georgiga
Mikale jääb kindlasti seoses Baliga meelde see, et ta kohtus siin üle pika aja oma lasteaia rühmakaaslast ja sõpra Georgi. Olime Georgi vanematega suhelnud sellel teemal juba pikalt ette – teadsime, et nad tulevad millalgi märtsis Balile ja siis seadsime oma kuupäevad ka nii, et saime saarele samal ajal. Mikale me muidugi sellest midagi ei rääkinud ja ka Georgi vanemad hoidsid kohtumist saladuses ning üllatus oli laste jaoks pehmelt öeldes suur 🙂
Leppisime kokku, et kohtume spaas ja lapsed said pool päeva vees möllata. Päeva lõpetas meeletu vahupidu 🙂
Saime Georgi, tema vanemate ja õe Auroraga veel paaril päeval kokku ja käisime koos vanas templis, veidi matkamas läbi džungli ning koos söömas. Mika oli väga õnnelik ja rahul, et kohtus oma sõbraga kaugel-kaugel kodumaast!
Kokkuvõtteks: Bali on kindlasti koht, kuhu tahame tagasi tulla. Need 3 nädalat, mis me sellel imelisel saarel veetsime, pole kaugeltki piisav aeg, et avastada kogu selle paiga ilu!
Nu hei kallikesed, sain lõpuks selle postituse ka süvenenult läbi loetud/kuulatud! (vahepeal oli nii palju segavaid faktoreid.)
Nii tore, et te ikka just sel aastavahetuse ajal sinna sattusite- hästi teistmoodi. Väga vahva reis teil seega igatepidi. Meie olime VAID 2 nädalat Balil- no see oli selle saare jaoks häbematult väike aeg… (püüab ka seda blogisse suruda, mis ma seal kogesin.)
Jaa, kahest nädalast ei piisa ja tundub, et ka kahest kuust ei piisa. Sellel saarel on kindlasti, mida avastada! Kui blogipostituse valmis saad, kirjuta siia palun link ka – saame lugeda.
Bali inimesed on väga külalislahked. Eriti arvestades kui palju neil turiste käib 🙂
Jaa, täiesti nõus, fantastiline rahvas!
[…] nagu ma kiitsin Bali postituses kohalikke inimesi, pean seda tegema ka postituses Bangkokist. Esimestel päevadel mulle tundus, et […]