Kui esimene tellimustöö koroona-kriisis valmis valgest koerast, siis järgmiseks oli tellimus mustast koerast 🙂 Chow-chow ülinummi nimega, Mustikas, on tänaseks päevaks, (täiesti juhuslikult kirjutan seda postitust tema sünnipäeval, 22. nov.2020) 1-aastane ja juba väga kuulus. Temast on vahepeal valminud ta omaniku sujuva sulejooksuga, Marge Pärnitsa, kirjutatud ja minu poolt illustreeritud raamat, lisaks on tal koos Margega “Hea Lapse” ajakirjas oma kolumn ning ta on inspireerinud paljusid lapsi end joonistama. Mustikas käib ka tööl 😉 Tema perenaine, Marge, töötab Tartu Mänguasjamuuseumis ning koer käib temaga seal kaasas.
Selle pildi loomisel aitas Marge palju kaasa. Alustuseks otsis ta väga laheda vanasõna Kalajoki piirkonnast, Soomes, mis on lähedal kohale, kust Mustikas pärit on – Pimedus ei hammusta, ainult nuusutab pisut. Ja ka mustikamustriga tapeet oli Marge mõte!
Joonistades mõtlesin kõigile, kes pimedust pelgavad, kaasaarvatud ma ise, et pimedust on hea endale ette kujutada musta kutsuna sinises pidžaamas, kes vaid sõbralikult nuusutab ja kelle keel on öösinine nagu mustikad.
Marge on nii armas ja tänuväärne joonistustööde tellija olnud ning jagab minuga ka inimeste ütlusi piltide kohta. Näiteks Marge ema reaktsioon Mustika pilti nähes oli selline: “Palun ütle Oliviale, et mul on nüüd pool tundi suu lahti.” Ja siis hüüatas: “KUIDAS SAAB OLLA INIMESEL NII PALJU ANDI!”
Aitäh Sulle, Marge, ning sügav kummardus Su proua emale! Ja Mustikale palju-palju õnne sünnipäeva puhul! 😀 No te vaadake teda!
