Sel aastal olen joonistanud neli tellimustööd, neist kolm on koerad, täpsemalt koeratüdrukud 🙂
Esimene oli ilus papillonitüdruk Helena. Pilt on joonistatud tema mälestuseks, sest kahjuks on ta meie hulgast juba lahkunud. Kuid ta perenaine hoidis teda nii, et soovis Helena pildi kujul jäädvustada. „Võta aega olla liblikas“ on Gillian Duce mõttetera, mis tuletab meile meelde igapäevaelus peatuda – võtta hetk, et meenutada kui eriline on iga minut ja kui värviline maailm. Helena elab edasi kesk roosasid pilvi ja siiditiivalisi liblikaid.
Teisena joonistasin Sonjat, Itaalia lühikarvaline linnukoer (rahvusvaheliselt tuntud nimega Bracco Italiano). Sonja eriliselt lahedast olekust ja heast iseloomust annab aimu see, et Hanna-Maria, kes pildi tellis, on koerale hoiukodu pakkuja. Nii et lisaks pärisomanikule, on ta veel nii mõnelegi inimesele hinge pugenud. Hanna-Maria kirjeldas muhedalt ka Sonja karva tooni, öeldes, et koer sobib hästi kokku porgandikoogi, kaneelirullikese või piparkoogi lattega. Sonja on alles 9-kuune, seega ta kasvab veel suuremaks 😀 Kujutasin Sonjat metsas linnujahil, sest see on koeratüdruku suurim kirg. Ka faasanisuled tema mütsil ja suled õhus viitavad sellele. Vanasõnaks “Ela kirglikult!”
Kolmas tellimustöö oli üllatuskingitus Margelt oma kolleegile, kellele kuulub nummi bretooni liivakarva basset, Esmee – täisnimega Esmeè von der Kalksburgerhöh. Pilt illustreerib Araabia vanasõna – Raamat on nagu mets, mis mahub taskusse. Esmee on muidu energiline ja rõõmsameelne koer, kuid vahel ilmub ta silmadesse see eriline nukrameelne pilk. Kord kui Marge oma raamatuesitlusel üht luuletust luges, kuulas koer selle kenasti lõpuni ja avaldas siis oma arvamust lausudes: „Uuuuuuuu!“ Nii et selles koeraneius on peidus poeetiline hing. See pilk paistab olevat õige, sest isegi Esmee kasvataja Austrias arvas, et Esmeele omane ilme on väga hästi tabatud.
