Eelmise aasta lõpus tegin mitmeid tellimustöid ning avastasin, et need pildid on mul blogis veel avaldamata. Lisaks uued pildid, mis ma sellel aastal teinud olen, sest elu on meil siin nii kirju ja kajastan seda praegu rohkem kui loomingut. Kuid püüan nüüd taas järje peale saada. Seega siin nad on.
Kõigepealt joonistasin Pepperit ja Lettit. Nad on oma perenaise sõnul täielikud vastandid ning seda nii välimuselt kui ka iseloomult. Pepper on väike, paks ja talle meeldib süüa ning magada. Letti vastupidi on pikk, peenike ja sportlikult aktiivne, kellele meeldib joosta ja palli mängida. Pepper kannab patsi ja tal on ikka tukk silmil, Letti naudib oma poisilikult lühikest soengut. Pepper on nukrameelne, Letti rõõmus. Pepper on vaikne, Letti lärmakas. Pepperit ja Lettit oli väga lihtne joonistada, sest pildi teema oli kohe olemas ja Louise Glücki lause, mis sobis ideaalselt sinna juurde – Of two sisters one is always the watcher, one the dancer. Eesti keeles – Kahest õest üks on alati vaataja, teine tantsija.
Mia pildi tellis ta perenaine austusavaldusena oma koerale peale tema lahkumist meie hulgast. Sellest tuleneb veidi ka pildi mõtlik laad ja filmis Harry Pottery õpetajana tuntud, Alan Rickmani, lause – Give me a window and I’ll stare out it, eesti keeles – Andke mulle aken ja ma vahin sellest välja. Miale meeldis väga aknal kõike ümbritsevat silmas pidada. Ta oli omaniku sõnul selles mõttes nagu pensionärist vanadaam, kes teab täpselt, mis koduhoovis toimub. Peale selle hoidis ta väga oma peret, kontrollis kogu aeg, et kas kõik on ikka olemas ja koos. Võõrastega oli tõre, aga omadele suurim sõber. Üks ta lemmikkoht oli tugitool, kus ta selg vastu seljatuge sellega tõtt vaatas, kes iganes vastasdiivanil istus. Puust luukidega aken on inspireeritud Portugalist, kus me just enne selle töö joonistamist elasime. Ja punased pelargooniumid mõjuvad alati nii armsalt ja koduselt.
Nii et need olid veel eelmise aasta tööd. Peagi lisan Mehhikos joonistatud pildid ka siia 🙂