2. juulil tähistas Tartu Kunstikool oma 70. juubelit ning toimus juba traditsiooniks saanud õuepidu Tähe tänava roosa maja hoovis. Tartu Kunstikool on mulle mitmel põhjusel armas koht. Just sealt algas minu kunstnikutee. Kui 15-aastasena sinna sisseastumiseksamitele läksin (tollal asus kunstikool Kuperjanovi ja Veski tänavatel kahes hoones), mõtlesin – kui ma esimese korraga sisse ei saa, siis ei hakka ma kunagi kunstiga tegelema. Siiani ei tea miks ma nii mõtlesin ja kas ma seda lubadust ka täitnud oleksin … Sest ma sain sisse ja väga korraliku tulemusega 🙂 Kõige paremini läksid kirjand ja joonistamine. Nii algaski minu kuldne aeg kunstikooli soojas, hoolivas ja leebes keskkonnas, kus meid, reaalainetes-üldse-mitte-tugevaid-kunstiandega-inimesi hellalt võrrandite ja arvude rägastikust läbi talutati. Hillar Uudevaldile e Illile selle eest suurim tänu! Just reaalainete tuupimine oli mind põhikoolis kõige enam kummitanud ja midagi muud otsima suunanud. Kunstikoolis saime keskeri hariduse (minu eriala oli dekoraator).
Kunstikooli algusaja tegi minu jaoks maagiliseks Karin Rummo, meie armas kirjanduseõpetaja, kes hämaratel talvehommikutel laetuld süütamata meile vaiksel häälel luuletusi luges. Jessenin, Liiv, Koidula … Ülihoolivad ja põhjalikud olid ka joonistusõpetaja Udo Vool ja maaliõpetaja Helle Vahersalu. Ning ilusaid natüürmorte kujundav akvarelliõpetaja Tuuli Puhvel ja tegutsema innustav Kadi Kreis (praegune kunstikooli direktor), kes meile reklaamialuseid õpetama tuli. Ja veel ja veel ja veel … Neid inimesi on nii palju, kes meid tollal õpetasid ning kunstiga laiemalt tutvustasid.
Kui neid ridu kirjutan, ilmub mu mõttesse sõna “perekond”. Tartu Kunstikool oma vabameelsuse, mängulisuse ja hoolivusega haaras mind oma rüppe suure soojusega, mida võib anda vaid üks tõeline ja üksmeelne pere. Siin tundsin end turvaliselt ja hoituna ning sain tegeleda rahus joonistamise ja maalimisega.
2005. aastal peale EKA stsenograafia eriala lõpetamist, kui ma sisimas vist juba mõistsin, et teatrikunstnikku minust ikka ei saa ning tuleb leida endale uus väljund, läksin Tartu Kunstikooli maaliõpetajaks. Kadi Kreis võttis mind avasüli vastu ja kogu ülejäänud koolipere niisamuti. Mul oli oma esimeste õpilastega väga väike vanusevahe, nii et olin neile rohkem ehk vanema õe eest 😉
Ka õpetajaks olemise aeg oli eriline ja siiamaani on eredalt meeles suvised maalipraktikad. Ühel Haapsalus toimunud maalipraktikal (2008), hakkasin märkamatult koos õpilastega ka ise maalima ja sealt juba samm-sammult jõudsingi illustraatori ametini. Kui me 2012 aastal Tarieliga Lucky Laikaga alustasime ja ma koolist ära tulin, sai mul õpetaja-aastaid kokku seitse. Seega olen oma elust olnud üksteist aastat Tartu Kunstikooliga tihedalt seotud.
Tartu Kunstikool andis oma 70. sünnipäeva puhul välja graafiliste novellide raamatu. Sellesse oodati joonistama kunstikooliga seotud inimesi. Kadi palvel tegin seda rõõmuga ka mina. See on mu kummardus kogu oma imelisele perele!
Kuna raamat on must-valge, siis valisin blackboard stiili ja mängisin sõnade paigutuse ja joonte laiustega. Eriti tore üllatus oli see, et minu lehepaar on raamatus kõige esimene 😀
Raamat valmis kahes variandis – käsitööna risograafil ja offsettrükisena. Kõik autorid said endale kingiks risograafi trükise. See on üks mahukas kogumik, autorite nimekiri on muljetavaldav.
Lisan mõned eredamad novellid, mis silma jäid.
Üks mu suur lemmik on kalli kursaõe, Marliis Newsome`i, lehepaar. Tartu Kunstikoolis saime sõpradeks ja oleme sellest ajast peale koos mitu puuda soola ära söönud. Ta joonistaski pildi meie ühisest kooliajast. Olime siis täiesti lahutamatud – naersime ja jutustasime ning õppetöö oli selleks ajaks täiesti meelest läinud 😀
Raamatukaante vahel on koos ka peaaegu kõik me kallid õpetajad: Udo Vool – ning tema voolujooneline joon, …
… ja Helle Vahersalu oma värvi ja valguse-varju otsingutega.
Kunstikooli pidudel ja näituse avamistel ikka kaasalööv Albert Gulk ja tema ülilühikeseks kulunud harilik pliiats, mis nii nobedalt joonistas.
Ning minu head kolleegid. Näiteks Marina Aleksejeva, kellega koos olid meil nii ägedad maalipraktikad.
Ja loomulikult kõige rohkem on seal andekate õpilaste töid.
Üks mu esimesi õpilasi, Liina Oja, kirjeldab oma eredamaid mälestusi kunstikooli päevilt. On nii-nii eriline lugeda, et minu jutuvada on talle meelde jäänud 😉
Narvast tuli meile õppima hea käega Jevgenia Žerebtsova, kes joonistas sellise pildirea.
Marleen Eino lahedate detailidega lehed, tema polnud mu õpilane, kuid pildid jäid silma.
Mette Mari Kaljas (Kadi tütre ja minu kunagise vahva modelli) ilus hoogne stiil. Tema kujutab sellel pildireal oma vanaema, Marju Kreisi, mälestust. Mette Mari kujundas ka kogu selle raamatu, Kristel Maamägi oli talle abiks.
Aitäh, et nii ilus mälestuste kollektsioon sai kaante vahele! Pikka ja loomingulist iga Sulle, kallis Tartu Kunstikool!
