Sel aastal olen jõudnud lisaks tellimustöödele ka otsast lõpuni enda ideede põhjal pilte joonistada. See on alati nii põnev, kuidas üks pilt kujuneb ja milline on tema saamislugu. Valge orava pildi mõte sündis väga ruttu. Vaatasime Tarieliga viimast osa Netflixi sarjast “Pretend it`s a city”, Fran Lebowitz`st. Kui kuulsin tema lauset – Think before you speak, read before you think (Mõtle, enne kui ütled ning loe, enne kui mõtled.) – ja teadsin samal hetkel, et pean sellest pildi joonistama. Armastan väga raamatuid ja kui hinges möllab maru või olen lihtsalt väsinud, siis olen tihti oma rahu ja tasakaalu leidnud raamatukogus. Olles raamatute keskel, tekib minus väga hea tunne.
Järgmisel päeval asusingi joonistama ja leidsin ruttu ka peategelase – valge orava, kes on tegelikult tavaline orav, kuid mingi geenihäire tõttu pole ta karvades pigmenti (mitte ajada segi albiino oravaga). Just nii nagu mõned inimesed eristuvad hallist massist, just nii nagu Fran! Fran Lebowitz on väga omapärane karakter tänapäeva maailmas. Ta on terav ja täpne, kuid mõnes asjas ka väga vanamoodne. Näiteks Franil pole mobiiltelefoni, ta ei kasuta arvutit ja ta armastab narruseni raamatuid, suutmata minema visata ka kõige kehvemat teost.
Joonistamine ei läinud aga sugugi libedalt. Mässasin kaua orava ja tema liigse sulandumisega fooni. Nimelt oli mul kindel idee, et ma paigutan lugeva orava hallikasse tuppa, kus on palju raamatuid ja et orav kannab prille. Kuid ma ei saanud kuidagi seda pilti tasakaalu, polnud seda tsentrit, mis pilku haaraks.
No üldse ei olnud ikka rahul selle pildiga. Seega tõstsingi orava hoopis toast õue. Sammal ja valgused-varjud hakkasid kohe tööle ja ruttu tekkis tunnetus, et ka orava kampsun tuleb erksamaks muuta, et ta enda valge kasukas paremini eristuks. Võtsin ära ka raamatukuhjad ja prillid (varjasid liigselt looma silma) ning lisasin veel retrohõngulise mummulise kohvitassi ja pilt oligi valmis.
Siin ka inspiratsioonikollaž, Franiga. Elagu kirjanikud, raamatud ja nende lugejad!
