Ammu oli mõte, et elevant võiks olla vanasõnade sarja tegelane. Ühel ilusal päeval kirjutas meile Kadri ning soovis pilti just elevandist.
Ta kirjutas ka, milline eriline lugu tema jaoks selle loomaga seostub. Kadri on kolme lapse ema. Oma esimest last oodates tundis ta end harjumatult suurena ja seepärast hüüatas kord ahastades: „Oeh, ma olen paks nagu elevant!“ Tema abikaasa aga suunas oma naise mõtte hoopis ootamatus suunas: „Kas sa ka tead, et elevante peetakse väga graatsilisteks?! Neis maades, kus nad elavad oma loomulikus keskkonnas, peetakse neist väga lugu. Jah, nad on suured, aga seejuures väga graatsilised!“ Selline ilus, lausa muinasjutulik vestlus naise ja mehe vahel – see oli juba iseenesest valmis pilt. Samal hetkel kui kirja lugesin, teadsin, et tuleb joonistada tantsiv elevant. Pildil kujutan India elevati, kes on ehitud ja maalingutega kaunistatud. Indias, Jaipuris, peetakse igal aastal elevantide festivali, kus toimub uhke paraad, mille lõpus saab kõige kaunim loom auhinna. Hinduistlikus kultuuris peetakse elevanti jumalikuks olendiks. Ta on kuninglik ja majesteetlik ka traditsioonilises India kultuuris. Miks ei peaks kaunis ja imetletud elevant tantsima!? Mõtteks pildi juurde on kirjaniku ja tantsija Erol Ozani sõnad – Tants on kui kuju, mida näeme vaid hetke.
See tellimustöö valmis mul suures osas Portugalis ja mu jaoks siis veel uues Procreate programmis.
