Meie teekond Frida Kahlo muuseumisse algas ühel tavalisel, 22. märtsi hommikul. Panime end siiski tavalisest palju pidulikumalt riidesse ja läksime. Olen Fridat, tema elu ja töid imetlenud juba oma 20ndest eluaastatest saadik. Sellest hetkest saadik, mil EKA raamatukogus peale loengus kuuldut tema maale uurima läksin. Mäletan seda sooja päikesevalgust, mis tol korral raamatukogutuppa voolas ja mille keskel seistes ma Frida maailma sisenesin. Reprod olid kehvad, kuid ometi sai sellest elumuutev hetk. Pea iga tema töö liigutas mind ning tahtsin, et oleksin need ise maalinud. Samas poleks ma soovinud endale nii valusat ja vaevarikast elu. Tol ajal polnud veel ükski suurem raskus mind puudutanud. Minu esimene isiknäitus 2010, minu ja Tarieli pulmapäeval, oli inspireeritud just Frida loomingust. 2016 lõime koos Tarieliga Frida ja Mehhiko surnute päeva teemalise sarja Dia de Muertos. Olen alati imetlenud Frida julgust rebida end vaataja ees täiesti alasti. Et tal on nii palju toorest ausust harutada end lahti viimse veresooneni. Pole halastust ei enda ega vaataja suhtes. Minu pildid on enamasti helged ja rõõmsad. Raskematest asjadest on mul keeruline võõrastele rääkida, kuigi ka minus on see tumedam pool olemas. Ja just selle teemaga olengi oma kunstnikuteel vist kõige rohkem maadelnud. Kas kunst peab olema valus? Aga kui peaaegu kogu su elu koosneb valust nagu Fridal … Olen alati jõudnud lõpuks sinna, et kunstnik peab tegema just seda, mida ta süda talle ütleb.
Olin oma peaaegu pool elu kestnud palverännakul jõudmas nüüd kohe-kohe iidoli majani. Meie airbnb asus Frida majast vaid kahe kilomeetri kaugusel, Coyoacani linnaosas. Juba paistiski La Casa Azuli koobaltsinine, kui korraga oli mul tunne, et see kõik võiks kesta kauem. See rännak, see ootus, et ma pole veel Frida majas käinud, et on veel mida oodata. Kuid ole oma soovidega ettevaatlik … selgus, et muuseumisse pääsemiseks on vaja pilet ette osta. Külastajate järjekord oli katkematu ja inimesi lasti sisse kellaaja järgi. Seega kõik läks nii nagu olin südames soovinud. Me saime sel päeval maja vaid väljast vaadata ja ma maalisin seda. Oli eriline tunne olla seal Frida tänavas ja kõndida tema sünnimaja ümbruses. Silitasin maja sinist müüri ja kujutasin väikest Fridat siin ringi jooksmas. Enne lastehalvatust, enne kogu seda valu.
25. märtsiks saime piletid ja uurisime ka teisi lähedal asuvaid Fridaga seotud paiku. Seal oli veel Trotski majamuuseum ja Diego ja Frida funk-stiilis majad. Need kaks teineteisega silla abil ühendatud maja lasi Diego ehitada, et olla Fridaga koos, kuid samas ka eraldi. Tegelikult elasid nad seal koos vaid paar aastat, sest nende suhe oli sel ajal keerulises järgus. Frida kolis peagi üksi kesklinna elama ja seejärel pöördus üldse tagasi oma sünnikoju, kus elas oma elu lõpuni. Diego töötas ja elas selles funkmajas oma surmani, kuigi vahepeal liitus ta Fridaga tolle majas.
Majad on väga moodsad isegi praegu, nii et võib arvata kui eriliselt nad mõjusid 1930ndatel kui nad valmisid, olles esimesed taolised majad Mexico Citys.
Muuseumina nad praegu kahjuks väga hästi ei toimi lihtsalt sellepärast, et on seest tühjad või no kesiselt sisutatud. Eriti tühi ja kõle on Frida maja, mida see päriselus kindlasti polnud, tema asjadest olid seal ühes väikses vitriinis vaid mõned tema kaelakeed ja paar käevõru, ei ühtki pintslit, maali, ega rõivaeset. Kuid huvitav oli ikkagi – näha kasvõi seda treppi, mis Frida ateljeesse viib ja on niiiii järsk ja ilma piirete ja tugedeta, et selle kaudu sai küll vist vaid Diego Frida juurde, mitte vastupidi. Frida parem jalg oli haigusest ja vigastusest nõrk ning sellega tasakaalu hoidmine kindlasti keeruline.
Kõik ruumid nendes majades olid väiksed. Diego magamistuba, arvestades selle mehe mõõtmeid, oli lausa tibatilluke ja selle ühes nurgas askeetlik kitsas voodi.
Ka Frida ruumid olid väga väiksed. Pisike köök minimalistlikult sisutatud tillukese gaasipliidi ja kraanikausiga. Kuid olen kindel, et kui Firda siin oli, tõi ta siia kõiksugu väikseid värvilisi ja lõbusaid detaile, mis tema südamele kallid olid. Selles kitsukeses vannis lamades tuli Fridal idee maalida oma pilt “What did water gave me”.
Tegime majade ees veel mõned pildid ja lahkusime. Kõndisime Coyoacani linnaosas, milles on palju koloniaalstiilis ilusaid ja värvilisi maju. Eriti meeldis mulle Franzisco Sosa avenüü. Seal oli iga maja nagu omaette jutustus, nii ilus ja just selline nagu üks maja Mehhikos olla võiks.
San Antonio de Padua kabelist, mis oli kohe selle ilusa tänava alguses, tegin visandi, mille hiljem kodus valmis maalisin.
Tarieli leidis, et kui me Diego-Frida maja juurest Frida sünnikoju jalutame, siis jääb meile teele ka akvarellimuuseum. Nii et käisime teel ka sealt läbi. See oli kauni ja ruumika aiaga armas väike muuseum, mille seintel akvarellid. Rajajaks andekas akvarellist Alfredo Rojo.
Seejärel sõime Sosa tänaval maitsvat Vietnami tänavatoitu ja liikusime Frida kodu poole edasi. Jõudsime sinna kenasti enne oma kellaaega ja saime peale mõnda aega järjekorras seismist kenasti sisse. Ma toetasin end seal kuuma päikse eest puude vilus vastu Frida maja välisseina ja kujutasin, kuidas ta just siitsamast väiksena, hiljem noore ja täiskasvanud naisena möödus – hüppas, jooksis, tantsis, sest temas oli nii palju tuld, et ta ei mallanud kõndida, vaatamata isegi oma hilisematele vigastustele. “Feet, what do I need them for when I have wings to fly,” on Frida öelnud.
Ma olin seal seistes nii õnnelik!!! Täiuslik hetk, mil kõik on paigas ja midagi pole puudu ega üle! Aitäh Sulle elu, et Sa kandsid mind siia, sellesse aega ja kohta! Aitäh kallis Tarieli, et Sa jaanuari alguses otsisid ja leidsid, et Mehhiko on just see paik, kuhu me järgmiseks sõita võiks !!! Rääksimegi seal, selles päikesest soojas ja külluslikus hetkes Fridast ja ta maja koobaltsinisest värvist ning ma ütlesin, et ka minu üks lemmikumaid värve on just sinine. Kui saan, siis kasutan pildil alati seda tooni: “Ja Frida lasi kogu oma maja siniseks värvida, sest algselt, isakoduna, see polnud selline.” Tarieli lisas: “Veel üks sarnasus teie vahel – ka sina valisid meie Sõle tänava kodu maja värvi … sinise!” Jaaa, just nii ongi!
Frida soovis, et Casa Azulist saaks majamuuseum. Ta suri 1954, muuseum avati 1958 juunis. On kirjutatud, et paljud inimesed lähevad Frida majja kui palverännakule. Ma polnud seda varem kuulnud, kuid tunne oli mul just selline.
Selgus, et Casa Azulis hoitakse ka Frida tuhka, nii et ta tõesti on seal! Tuhk seisab ta öise magamistoa (tal oli ka päevane magamistuba, kus ta maalis) kummutil peegli ees kärnkonnakujulises urnis (Diego nimetas end tihti kärnkonnaks).
20 saj. esimesel poolel kui Frida isa siia oma kodu rajas, oli Coyoacan maakoht (paik on saanud nime koiottide järgi), mis kuulus küll linna alla, kuid ei puutunud Mexico Cityga kokku. 19. saj. lõpus hakkasid rikkad elanikud ehitama sellesse piirkonda maamaju jäljendades mineviku koloniaalkujundusi.
Alates 1920. aastatest sai see paik populaarseks tänu kirjanik Francisco Sosale. Praeguseks on linn Coyoacani muidugi täielikult endasse neelanud ja ka Frida sünnikodu on tänu Diego juurdeehitusele suurem. Algselt piiras maja sisehoovi vaid kolmest küljest, kuid hiljem lisati neljas külg. Enne koobaltsiniseks saamist oli maja valget värvi. Kuna see ehitati 1904. aastal, oli sellel algselt prantsuse stiilis dekoratiivsed elemendid, kuid hiljem muudeti see tänapäeval nähtavaks lihtsamaks fassaadiks. 1941. aastal, vahetult enne Frida isa surma, kolis Diego Rivera Frida majja. Diego oli eelnevalt tasunud ka majale tehtud hüpoteegi. Frida isal olid rahalised raskused, sest palju kulus tütre ravimisele. 1937. aastal kui Frida ja Diego pakkusid Casa Azulis varju Stalini eest Mehhikosse põgenenud Lev Trotskile, kelle turvalisuse huvides müüriti kinni maja tänavapoolsed aknad ja kõrvalmaja ning Frida maja vahele ehitati kõrge müür. 1941. aastal ehitas Rivera tiiva, mis on suunatud Londrese tänava poole ja piirab täielikult sisehoovi (maja pindala on 800 m2 ja sisehoov on veel 400 m2). See osa ehitati kohalikust vulkaanilisest kivist, millesse olid asetatud keraamilised vaasid.
Ehitati terrasskatus, mida kaunistasid merekarbid ja peegel. Eraldamaks uut vanast, jagab kivisein siseõueala kaheks, mille ees on purskkaev, astmeline püramiid, peegeldusbassein ja ruum paari arheoloogilise kogu jaoks. Maja ümberkujundustööd tegi Juan O’Gorman 1946. aastal. Majas on kokku kümme tuba ja kõik toad on paljude põnevate ja eluliste esemetega sisustatud, nii et on tunne justkui oleks siit alles äsja, vaid korraks lahkutud. Lisaks on mõned toad tehtud justkui väikesteks galeriideks, kus näeb Frida ja Diego loomingut.
Üks huvitavamaid maale muuseumis oli see ümmargune natüürmort. Tundus, et suur ööliblikas tõuseb pildi pinnalt kohe lendu ja et igal õiel, taimel ja köögiviljal on oma ilme ning iseloom. See maal on nii külluslik nagu Mehhiko ise ja väga hästi maalitud!
Majas oli palju fotosid, sealhulgas ka selliseid, mida ma polnud varem näinud. Tarieli kinkis mulle 2018. aastal pulma-aastapäevaks Frida Kahlo isiklikest esemetest ja rõivastest suuremahluse näituse külastamise Londonis, Victoria ja Alberti muuseumis ning 2017. aastal sattusime Portos olles fotonäitusele Frida elust. Nii et ma olen näinud kindlasti enamikku fotosid, mis Fridast tehtud. Kuid siit leidsime sellise kelmika ülesvõtte temast, näeb välja nagu tänapäevane pilt.
Eriti meeldivad mulle kõiksugu salapärased asjad nagu näiteks poolelijäänud tööd. Väga-väga põnev oli vaadata “New Yorgi kompositsiooni”, mis tehtud 1933. Miks see pooleli jäi? Kuidas Frida selle lahendanud oleks? Vabadussammas keskel on nii võimas kujund, kuid mida mõtles ta kahe ringikujulise elemendiga taevas – kas kaks päikest või kuu ja päike? Või hoopis kellegi näod?
Muuseumis on säilitatud maja ilme just sellisena nagu see 1951. aastal oli. Lisaks Frida ja Diego maalidele on siin palju Mehhiko rahvakunsti, Frida isiklik kunstikogu, palju traditsioonilisi Mehhiko tarbeesemeid, voodipesu ja palju muid isiklikke esemeid (näiteks Frida padi tikandiga “Uinunud süda, ärka!” või ilmselt temale kuulunud lastemööbel kirjaga Frida 1910).
Frida kujundatud sini-kollane köök meeldis mulle ka üliväga!!! Kõik need väiksed detailid, keraamilistest kaunistustest kirjutatud Frida ja Diego nimed seinal ja üldse kuidgi niiiii rõõmsalt mõjuv ruum. Küll siin võis häid sööke saada ja millised vürtsikad lõhnad siin kindlasti olid. Diegole meeldis hästi süüa ja Frida õppis just talle maitsvaid roogi valmistama.
Ja seal ma siis olin – kõige selle keskel. Oli imeline, pidulik ja vaimustav tunne! Kõige rohkem meeldis mulle olla aias. Seal oli suuri ja väikseid puid, õitsevaid põõsaid ja mõnusaid kivipinke ning muidugi ilus purskkaev. Aed oli suur, päikselaike ja varjulisi paiku täis. Ma oleks sinna jäänudki.
Tõesti meeldis seal ringi jalutada ja lugeda Frida ja Diego lauseid teineteise kohta, mis olid paigutatud aeda väikestele tahvlitele. Ja kõige selle leheroheluse ja valguse taustaks kumas kaunis fridasinine. See oli justkui tema maali sisse minek.
Kujutasin ette, milline tunne oleks veel siis kui siin aias elaksid, nagu Frida ajal, koerad, ahvid, pardid ja kõiksugu värvilised linnud. Kuidas aed veel siis mõjuks. Vist nii, et oleks tunne nagu ilmuks Frida iga hetk uksele ja hüüaks tervituse. Usun, et tal oleks väga hea meel näha kõiki neid inimesi oma kodus, mis oli alati külalisi ja peomeeleolu tulvil. Tema soov oli juba eluajal, et sellest paigast saaks muuseum ning mul on niiiii hea meel, et see ilus soov läks täide ja Frida maja elab!
Lõpetaksin Frida sõnadega tema viimaselt maalilt, mille ta lõpetas vaid paar päeva enne oma surma – Viva la Vida! Elagu Elu! Elagu elu ja Frida !!!
Kes soovib Frida kohta veel rohkem lugeda, siit leiab palju infot ja muuseumi kohta siit.
Tarieli tegi video ka meie muljetest.