See tunne kui sa oled koos lapsega külas ühel andekal ja väga loomingulisel inimesel, kelle kodu on niivõrd täiuslik, hubane ja harmooniline. See tunne, et Mika saab selliseid aistinguid, inimesi ja keskkondi oma lapsepõlve, teda kõige rohkem mõjutavasse aega. Ja kui see lahke võõrustaja kingib Mikale kommid, mis talle Mikat meenutavad ja kannavad nime Õhetav Ploom. Ja kui see kõik Mikat nii inspireerib, et ta hakkab luuletama … kohvist, mida perenaine mulle masinaga valmistab 🙂
Paar kuuma piisakest
otsis endal kodu.
Ei leidnud ikka veel
kõndisid siis niimoodi ja pudu.
Ei leidnud ikka veel
ja läksid merre nüüd.
Ei leidnud ikka
ja läksid päevast välja.
Aplaus.
Täname! 🙂