Nädal tagasi oli päev, millesse mahtus lisaks suguvõsa kokkutulekule ka Evald Okase uuesti ülesehitatud muuseumi avamine Haapsalus. Nii kaua kui mina mäletan, on see muuseum alati olemas olnud. Tegelikult avati see 2003. aastal. Umbes sel ajal sain EKA-s tuttavaks ja kohe ka suureks sõbraks Maraga, kes on Okase tütretütar ja tema mind sinna muusemisse tihti külla kutsuski. Maalikunstnik Mara Ljutjuk on imeline loomehing, kirglik ja tormiline natuur, kes lisaks maalimisele tegeleb veel palju muu loomingulisega. Kuid vanaisa pärandi hoidmisele on olnud läbi nende aastate väga pühendunud. 2019. aastal hakkasid nad õe Üla Koppeli ja oma perega arutama muuseumihoone renoveerimist. Nägin kõrvalt kui mahukas töö see on ja imetlen tohutult Mara ja Üla tööd.
See muuseumimaja Haapsalu vanalinnas oli omadega üsna läbi, ja amortiseerunud ning seepärast oli taastamistööd nii mahukad. Kuid maja sai nii kaunis ja korda, et nüüd saab seda kasutada aastaringselt. Varem oligi maja avatud vaid suveperioodil ja kõik kunstiteosed tuli sealt talveks hoidlatesse tagasi viia. See tähendas Okase järeltulijatele suurt lisatööd.
Jõudsime muusemumisse üsna hilja õhtul, avamine oli juba ammu läbi, kuid teadsime, et Mara on oma perega ikka seal. Nii et saime teda ikkagi suure töö lõpetamise puhul õnnitleda ja kallistada.
Oli väga uhke näha seda vana maja, mis oli otsekui tuhast tõusnud. Ilusad tumedates laudadest põrandad laiusid kõikjal, majal olid uued aknad ja uksed ning seinad sirged ja siledad. Olin selles majas kunagi ööbinud ja mäetasin ülakorruste kriiksuvaid laudu ja nagisevaid seinu, mida kohati kattis vaid puusõrestik. Nüüd oli see maja aga tugev ja kindel.
Ja seintel muidugi vanameistri maalid, korruste kaupa eri aegadel maalitud ja sellises järjekorras ka üles seatud. Nestor, Mara mees, rääkis, kuidas nad viimaseid pilte veel viimasel ööl seintele riputasid. Meenus väga EKA hindamiste-eelne sagimine, kui hindamiskomisjoni tulekuni olid leotud minutid ning oli veel vaja töid üles panna. Aga kõik oli siiski kaunilt ja õigeks ajaks valmis saanud, nii et meie külalistena nägime vaid puhast ruumi ja vaikivatena kõnelevaid maale seintel.
Seal oli tõesti väga palju lahedaid ja suureformaadilisi töid, mida ma varem näinudki polnud. Väga avaldas muljet hiiglaslik triptühhon 100 tegelasega. Okas oli pildi sisse võlunud kõik endale kallid kaasteelised – maalikunstnikud, graafikud, skulptorid ja paar modelli ka. Väga äge töö!
Ülakorrustel leidsin visandlikke maale tema varasemast perioodist. Visandlikkuse vastu on mul suur nõrkus. Need maalid olid nii kerged ja värsked. Okase värvid on enamasti puhtad ja säravad, ka peidab ta tööde sisse väikseid vimkasid ja loomi. Näiteks tiiger ja koer vilksatavad paljudel piltidel.
Kallistasime Maraga palju kordi ja nii kiitsime teda selle tohutu töö eest. Palusin, et ta nüüd puhaks ka. Ta lubas, kuid teades Marat, ma selles nii kindel poleks 😉
Hüppasime korraks üle tee, kus meie teisel kallil sõbral, Liisul, Siidisaba pood on ja saime veidi ka temaga juttu ajada. Nii et sellesse päeva mahtus tõesti palju. Saime Haapsalust võimsa laengu ja sõitsime kõrgendatud meeleolus koju.
