3. novembril 2021 alustasime oma diginomaadide elu. LĂ€ksime oma esimesele pikemale (25 pĂ€evaks) reisile Portugali. See reis oli nö proovikivi. Olime kĂŒll juba leidnud oma korterile ostja ja otsustanud, et hakkame edaspidi veetma vĂ€lismaal rohkem aega kui Eestis, kuid siiski polnud meil pĂ€riselt ettekujutust sellest, kuidas see kĂ”ik toimima hakkab. Portugali reis ei olnud liiga pikk ja saime lĂ€bi katsetada mingeid asju, mis aitasid meil edaspidi teha targemaid otsuseid reisimise osas.
VÔttes kokku selle aasta numbrites
- KĂŒlastasime viit riiki.
- KĂŒlastasime ĂŒheksat linna.
- Veetsime Eestist eemal 205 pÀeva.
- Lennukitega lÀbisime 23 321 kilomeetrit. See tegi 9 lennureisi 14 lennukiga.
- Elasime 16 airbnb-s, 3 hotellis ja 1 ĂŒĂŒrikorteris.

VÔttes kokku selle aasta emotsionaalselt
See on olnud sigalahe aeg! đ Ma julgen öelda, et minu elu ĂŒks lahedamaid aastaid, mis on pakkunud mulle palju rÔÔmu, lÔÔgastust, positiivseid emotsioone, uusi ja valdavalt hĂ€id kogemusi. Kui elan vanaks, siis kindlasti meenutan seda perioodi kui ĂŒhte vinget seiklust, mis vĂ”imaldas veeta aega koos perega kohtades, kus ma varem pole olnud. VĂ”imaldas kohtuda inimestega, kellest mĂ”ned on saanud uuteks headeks sĂ”pradeks. VĂ”imaldas elada erinevaid elusid, sest uue riigi kĂŒlastamine on justkui uue elu elamine – eriti kui saad peatuda seal pikemalt. Kui tuua mu reisikaaslaste vĂ”ite esile, siis lisaks nendele asjadele, mida ma juba kirjeldasin, on Olivia saanud meeletus koguses inspiratsiooni kunsti tegemiseks ning Mika on saanud hea portsu ainet arenguks!
Ma pole kordagi kahetsenud meie otsust mĂŒĂŒa maha kodu ja vĂ”tta ette see reis, mille kogupikkuseks lootsime 2,5 aastat ehk aeg, millal Mika ei kĂ€i veel koolis. NĂŒĂŒd loodame pikendada seda seiklust veelgi pikemaks, vĂ€hemalt mingil kujul.
Emotsionaalselt pakub see reis vĂ€ga palju head, kuid muidugi, nagu igal asjal, on ka siin negatiivseid kĂŒlgi. Ăks vĂ€ljakutse on lapsega reisimine ja töötamine. Ma vĂ€ga hindan seda, et saan veeta palju aega Mikaga, kuid samas vahepeal on ÀÀrmiselt raske teha pikemalt tööd. Just praegu, kui ma kirjutan seda teksti, on Mika suutnud ĂŒksinda mĂ€ngida vaid 30 minutit, kuigi leppisin temaga kokku, et tĂ€na on mul ja Olivial nn tööpĂ€ev ja ta peab rohkem aega omaette olema. Selle poole tunni jooksul, mis tĂŒtreke vaevu-vaevu on ĂŒksinda mĂ€nginud, on ta kĂŒsinud minult vĂ”i Olivialt mingeid asju neli korda đ Samas Mika on praegu palju iseseisvam, kui aasta tagasi ja oskab paremini ĂŒksinda mĂ€ngida.
Emotsionaalselt vĂ”ib kohati olla ka raske elada eemal Eestist, sĂ”pradest, perest ja ĂŒldse Eesti elust. See pole kindlasti mingi pidev tunne. Vastupidi: naudin sooja ilma ja rutiinivaba elu ehk tĂ€pselt seda, mille eest me Eestist pagesime. Kuid vahepeal ikka tekib mingi igatsus – olgu see siis igatsus mingi stabiilsuse jĂ€rele vĂ”i mingite Eestile omaste asjade vĂ”i söökide jĂ€rele. SĂ”pru ja peret tahaks ka rohkem nĂ€ha, aga teisest kĂŒljest saab neid Eestis veedetud ajal nĂ€ha intensiivselt ja palju rohkem, kui muidu đ
VÔttes kokku selle aasta ratsionaalselt
Kui lÀheneda ratsionaalselt, siis suurimad kaotajad on:
- Raha – seda kulub meie praeguse eluviisi juures palju rohkem kui me teenime ja seega me hetkel lihsalt pĂ”letame oma kodu mĂŒĂŒgist saadud raha. See veidi tekitab stressi, kuid imelikul kombel mitte nii palju, kui ma eeldaks đ
- Töö – seda saab teha palju vĂ€hem, kui ma lootsin enne reisi. TöövĂ”imekust ja -mahtu vĂ€hendavad kĂ”vasti laps ja reisiga (isegi kui oleme plaaninud seda nn tööreisina) kaasnevad ahvatlused – rannaelu, muuseumid, linnas kondamine, turgude ja poodide kĂŒlastamine, vĂ€ljas söömine jne.
Suurim vÔitja on meie kÔikide heaolu. Positiivsed emotsioonid ja soe ilm mÔjuvad vÀga hÀsti vaimsele tervisele. Stressi on vÀhem vÔi on see teistsugune stress, vahepeal ka nn positiivne stress. Rutiini (selle sÔna halvas mÔttes) on vÀga palju vÀhem. Rutiin, mis hakkas mul Eestis, eriti pandeemia ajal, ÀÀrmiselt pinda kÀima.
Kartsime enne reisi, kuidas selline eluviis mĂ”jub meile, kuid eelkĂ”ige, kuidas see mĂ”jub Mikale, tema arengule ja vaimsele tervisele. Ănneks pole need hirmud realiseerunud – ta tunneb ennast reisil vĂ€ga hĂ€sti ja arengu mĂ”ttes on selline reis lihtsalt fantastiline. Noore lapse sĂŒnapsid saavad siin kĂ”vasti tööd đ Lihtsalt fantasiline on nĂ€ha, et ta on kĂŒmne kuuga Ă€ra Ă”ppinud inglise keele lihtsama taseme. Ta on maitsnud nii palju uusi sööke (Mikale vĂ€ga oluline), nĂ€inud nii palju kohti ja talle tĂ€iesti tundmatuid inimesi ja rahvusi, Ă”ppinud erinevate riikide, kultuuride ja rahvuste kommetest. Ja saanud uusi sĂ”pru, nĂ€iteks tema eakaaslane Sabina Cancunist vĂ”i siis Mitzy Mexico Cityst, keda Mika nimetab lausa II emaks. Kindlasti tĂ€iskasvanuks saades vĂ”ib ta öelda, et me keerasime totaalselt pekki ta lapsepĂ”lve selle pideva reisimisega, kuid ma loodan, et ta hoopis oskab seda vÀÀrtustada ja see annab talle ÀÀrmiselt palju.
Need, kes elavad nn diginomaadide elu, on rĂ”hutanud, et oluline on naasta nn pĂŒsibaasi. See vĂ”ib olla nii kodumaa, kui ka mingi linn, kus inimene tunneb ennast eriti hubaselt ja turvaliselt. Seal, kus on tuttav elu, tĂ€navad, toit, keel, valuuta, kombed jne. See aitab ajul rahuneda ja selline stabiilsus aitab vĂ€hendada seda stressi, mida vĂ”ib tekitada reisimine. Viis kuud Eestis on tĂ€pselt selline paras aeg, mis aitab ka meil rahuneda ja Mika saab samuti elada oma tavapĂ€rast elu, kus tĂ€htsal kohal on lasteaed, sealsed sĂ”brad ning mamma Helgiga veedetud aeg.
Ja lĂ”ppu siis ĂŒhelauseline kokkuvĂ”te sellest aastast: ĂŒlimalt vinge asi, mida me kohe ĂŒldse ei kahetse ja millega jĂ€tkame!
