Aasta diginomaadlust

3. novembril 2021 alustasime oma diginomaadide elu. Läksime oma esimesele pikemale (25 päevaks) reisile Portugali. See reis oli nö proovikivi. Olime küll juba leidnud oma korterile ostja ja otsustanud, et hakkame edaspidi veetma välismaal rohkem aega kui Eestis, kuid siiski polnud meil päriselt ettekujutust sellest, kuidas see kõik toimima hakkab. Portugali reis ei olnud liiga pikk ja saime läbi katsetada mingeid asju, mis aitasid meil edaspidi teha targemaid otsuseid reisimise osas.

Võttes kokku selle aasta numbrites

• Külastasime viit riiki.
• Külastasime üheksat linna.
• Veetsime Eestist eemal 205 päeva.
• Lennukitega läbisime 23 321 kilomeetrit. See tegi 9 lennureisi 14 lennukiga.
• Elasime 16 airbnb-s, 3 hotellis ja 1 üürikorteris.

Võttes kokku selle aasta emotsionaalselt

See on olnud sigalahe aeg! 🙂 Ma julgen öelda, et minu elu üks lahedamaid aastaid, mis on pakkunud mulle palju rõõmu, lõõgastust, positiivseid emotsioone, uusi ja valdavalt häid kogemusi. Kui elan vanaks, siis kindlasti meenutan seda perioodi kui ühte vinget seiklust, mis võimaldas veeta aega koos perega kohtades, kus ma varem pole olnud. Võimaldas kohtuda inimestega, kellest mõned on saanud uuteks headeks sõpradeks. Võimaldas elada erinevaid elusid, sest uue riigi külastamine on justkui uue elu elamine – eriti kui saad peatuda seal pikemalt. Kui tuua mu reisikaaslaste võite esile, siis lisaks nendele asjadele, mida ma juba kirjeldasin, on Olivia saanud meeletus koguses inspiratsiooni kunsti tegemiseks ning Mika on saanud hea portsu ainet arenguks!

Ma pole kordagi kahetsenud meie otsust müüa maha kodu ja võtta ette see reis, mille kogupikkuseks lootsime 2,5 aastat ehk aeg, millal Mika ei käi veel koolis. Nüüd loodame pikendada seda seiklust veelgi pikemaks, vähemalt mingil kujul.

Emotsionaalselt pakub see reis väga palju head, kuid muidugi, nagu igal asjal, on ka siin negatiivseid külgi. Üks väljakutse on lapsega reisimine ja töötamine. Ma väga hindan seda, et saan veeta palju aega Mikaga, kuid samas vahepeal on äärmiselt raske teha pikemalt tööd. Just praegu, kui ma kirjutan seda teksti, on Mika suutnud üksinda mängida vaid 30 minutit, kuigi leppisin temaga kokku, et täna on mul ja Olivial nn tööpäev ja ta peab rohkem aega omaette olema. Selle poole tunni jooksul, mis tütreke vaevu-vaevu on üksinda mänginud, on ta küsinud minult või Olivialt mingeid asju neli korda 🙂 Samas Mika on praegu palju iseseisvam, kui aasta tagasi ja oskab paremini üksinda mängida.

Emotsionaalselt võib kohati olla ka raske elada eemal Eestist, sõpradest, perest ja üldse Eesti elust. See pole kindlasti mingi pidev tunne. Vastupidi: naudin sooja ilma ja rutiinivaba elu ehk täpselt seda, mille eest me Eestist pagesime. Kuid vahepeal ikka tekib mingi igatsus – olgu see siis igatsus mingi stabiilsuse järele või mingite Eestile omaste asjade või söökide järele. Sõpru ja peret tahaks ka rohkem näha, aga teisest küljest saab neid Eestis veedetud ajal näha intensiivselt ja palju rohkem, kui muidu 🙂

Võttes kokku selle aasta ratsionaalselt

Kui läheneda ratsionaalselt, siis suurimad kaotajad on:

• Raha – seda kulub meie praeguse eluviisi juures palju rohkem kui me teenime ja seega me hetkel lihsalt põletame oma kodu müügist saadud raha. See veidi tekitab stressi, kuid imelikul kombel mitte nii palju, kui ma eeldaks 🙂
• Töö – seda saab teha palju vähem, kui ma lootsin enne reisi. Töövõimekust ja -mahtu vähendavad kõvasti laps ja reisiga (isegi kui oleme plaaninud seda nn tööreisina) kaasnevad ahvatlused – rannaelu, muuseumid, linnas kondamine, turgude ja poodide külastamine, väljas söömine jne.

Suurim võitja on meie kõikide heaolu. Positiivsed emotsioonid ja soe ilm mõjuvad väga hästi vaimsele tervisele. Stressi on vähem või on see teistsugune stress, vahepeal ka nn positiivne stress. Rutiini (selle sõna halvas mõttes) on väga palju vähem. Rutiin, mis hakkas mul Eestis, eriti pandeemia ajal, äärmiselt pinda käima.

Kartsime enne reisi, kuidas selline eluviis mõjub meile, kuid eelkõige, kuidas see mõjub Mikale, tema arengule ja vaimsele tervisele. Õnneks pole need hirmud realiseerunud – ta tunneb ennast reisil väga hästi ja arengu mõttes on selline reis lihtsalt fantastiline. Noore lapse sünapsid saavad siin kõvasti tööd 🙂 Lihtsalt fantasiline on näha, et ta on kümne kuuga ära õppinud inglise keele lihtsama taseme. Ta on maitsnud nii palju uusi sööke (Mikale väga oluline), näinud nii palju kohti ja talle täiesti tundmatuid inimesi ja rahvusi, õppinud erinevate riikide, kultuuride ja rahvuste kommetest. Ja saanud uusi sõpru, näiteks tema eakaaslane Sabina Cancunist või siis Mitzy Mexico Cityst, keda Mika nimetab lausa II emaks. Kindlasti täiskasvanuks saades võib ta öelda, et me keerasime totaalselt pekki ta lapsepõlve selle pideva reisimisega, kuid ma loodan, et ta hoopis oskab seda väärtustada ja see annab talle äärmiselt palju.

Need, kes elavad nn diginomaadide elu, on rõhutanud, et oluline on naasta nn püsibaasi. See võib olla nii kodumaa, kui ka mingi linn, kus inimene tunneb ennast eriti hubaselt ja turvaliselt. Seal, kus on tuttav elu, tänavad, toit, keel, valuuta, kombed jne. See aitab ajul rahuneda ja selline stabiilsus aitab vähendada seda stressi, mida võib tekitada reisimine. Viis kuud Eestis on täpselt selline paras aeg, mis aitab ka meil rahuneda ja Mika saab samuti elada oma tavapärast elu, kus tähtsal kohal on lasteaed, sealsed sõbrad ning mamma Helgiga veedetud aeg.

Ja lõppu siis ühelauseline kokkuvõte sellest aastast: ülimalt vinge asi, mida me kohe üldse ei kahetse ja millega jätkame!