Esimesed sõõmud Mexico Cityt

Täna õhtul jõudsime oma suurimate ootustega seotud sihtpaika – Mexico Citysse, Mehhiko pealinna, Frida linna – nagu me seda viimasel ajal Mikaga kutsume 😉 Ja kuna olen siia jõudmist nii palavalt oodanud, siis tahtsin jäädvustada kohe ka oma esimesed muljed.

Lend siia möödus rahulikult ja mugavalt, kellelgi meist ei läinud kõrvad seekord lukku ega olnud valusad (nagu mõnel lennul ikka on ette tulnud). Mugisime mõnusalt kaasavõetud porgandeid, õunu, virsikuid ja pähkleid. Ei puudunud ka mõned sarvesaiad (juba tavaks saanud kaks magusat crossanti kiles, nimeks “Tia Rosa”, tõlkes “Tädi Rosa”) ja Submarinod (samuti magusad saiakesed, mille sisse on süstitud kreemi). Pakkusime oma rohket reisimoona ka naabritele, kes aitasid seda süüa 🙂 Tarieli-Mika kõrval istus prantslane, Cristopher, ja minu kõrval paar mehhiklast. Tarieli ajas Crisiga juttu ja mina vahepeal tukkusin. Mika oli ka väga tubli ja mängis vahel täitsa ise. Niiviisi me pealinna jõudsimegi.

Maandudes avanes pilgule üsna mõõtmatu linnamaastik ja taamal kõrgusid mäed. Ümber linna tundus olevat lage maa ja põllud, metsa väga vähe. Sadas vihma, kuna maa oli märg ja lompe täis. Saime päris ruttu Uberi autosse ja algas sõit meie esimesse koju, mis oli lennujaamast 7 km kaugusel. Esimesed muljed olid kummalised. Mulle tundus korraga, et sõidan Peterburi eeslinnas. Majad olid madalad räämas, mingid laohooned. Hall, hall, hall ja luitunud kõik … kuidagi tuhm. Puud nagu Euroopas, palju papleid, palme vähe. Siis jõudsime oma koju ja meie ees avanes siiski Mehhiko. Selle korteri omanikud on kunstiga tegelevad inimesed, mees muusik. Ja see korter oli kõike seda, mida ma kujutasin et see võiks olla (airbnb piltidelt veidi nägi, kuid need fotod polnud väga head). Valisime selle korteri rohkem seetõttu, et soovitused olid head ja väga kiideti pererahvast. Aga värvid ja kogu korteri kujundus – sügavad tumedada toonid, sinine, roheline, punane, punasest puutahveldisest uksed, rahvuskäsitöö – tikitud padjad, vaibad, katted ja maalid, graafika ning väiksed kujukesed – kõik see lõi kohe nii hea ja koduse tunde. Ja tuppa astudes lõi vastu soe ja hubane õhk. Kodu!

Toiduotsingutel saime süüa heas Hiina restoranis, mis oli rohkem nagu söökla. Lihtne ja päevinäinud mööbliga, kuid väga puhas, korras ja armas. Riis oli mahe, kana ja aedviljad kastmes nii mahlaseks ja pehmeks hautatud nagu vaid Helgi seda teeb 🙂 Tuli kohe kodune tunne! Kõik oli imemaitsev. Peale sööki kõndisime tagasi koju. Ja korraga taevas – helendas. Ja korraga õhk – lõhnas. Just nagu Eestis varasuvel kui on sadanud vihma ja see lööb tolmu kinni ning samas tõstab kaua kuivana seisnud mulla lõhna õhku. On ühtaega värske ja vänge lõhn. Varasuve lõhn. Jah, ja need suurte roheliste mahlakate lehesülemitega puude võrad selle helendava taeva taustal. Nagu Tartus, nagu Eestis, nagu kodus. Sellised on minu esimesed elamused Mexico Cityst. Kuu aega oleme siin! Ma ei jõua ära oodata, mida sellel suurel ja imelisel linnal meile pakkuda on 🙂

Update (17.03.22). Nüüd oleme siin olnud juba kaks ööd ja kaks päeva. On sadanud vihma ja olnud äikest ning sama palju on olnud ka päikselist ilma. Linnas ringi pole me veel eriti vaadanud, sest üritasime tööd teha. Mika leidis küll ühe hiiglasliku mänguplatsi ja sai palju rõõmu sellest. Peagi sukeldume sügavamale linnamelusse. Uueks asjaks on õhukvaliteedi hinnang kui vaatame ilmaennustust, see on siin acceptable või poor. Linnas elab 9 miljonit inimest, kes armastavad autoga sõita. Vahel kaob linnavaade, mida köögiaknast näeme sudu sisse ära.