Kui veel suvel Eestis olime, käisid meil külas jaapanlased. See oli nii eriline külastus, et lihtsalt pean sellest kirjutama. Nimelt astusid jaapanlased ühel ilusal päeval meie juurde, kui me laada lõpus oma asju kokku pakkisime, ütlesid, et nad on meie fännid ja küsisid, et kus nad veel meie tooteid näha võiksid. Juhatasime nad ühte vanalinna poodi, kus meie asjad müügil on. Mõne minuti pärast olid nad tagasi ja palusid, et ehk oleks võimalik meiega koos pilti teha. Tegime. Ikka ei uskunud me, et nad päriselt ka meie fännid on, pigem ajavad meid kellegagi segi. Kuid päev hiljem saatsid nad Lucky Laika kontole pildi meist kõigist ja kirjutasid, et ikkagi nii tore oli kohtuda. Nüüd meie umbusk hajus. Nende ettevõte on Next Innovation ja nad otsivad ja loovad jaapanlastele võimalusi tulla Eestisse tööle, seda kõike kuulsime muidugi hiljem.
Me Tarieliga oleme suured Jaapani kultuuri imetlejad. Ja kuna Mehhiko mõjutas meid olema lahkem, ka külalislahkem, siis tekkis meil korraga spontaanne mõte, et kutsuks need toredad jaapanlased külla. Nii tegimegi. Üks neist, Mai, vastas meile kohe rõõmsalt, et nad tuleksid väga hea meelega ning et nende boss on nii rõõmus, et nutab 😀 Olime väga liigutatud, et saime nii lihtsalt inimestele rõõmu valmistada.
Kokkulepitud ajal seisiski Jaapani delegatsioon, mis koosnes kahest mehest ja kahest naisest, meie ukse taga. Nad naersid oma lapselikult siirast ja heledat kõlisevat naeru. Naersid nii vanemad kui nooremad, täpselt ühtmoodi ja hüüatasid ning huilatasid ka rõõmust. Olime neile ka väiksed kingitused teinud, oma postkaartide ja rinnamärkide näol. Ka nemad tõid meile armsaid kingitusi, näiteks Mikale lehviku Hokusai lainega, meile kaunilt maalitud toidupulkade komplektid ja õnneamuleti.
Peale korteri ülevaatamist, istusimegi lauda ja algas suur Jaapani-Eesti sarnasuste ja erinevustega tutvumise õhtu. Söögiks pakkusime ahjuliha ja hautatud köögivilju värske salatiga ning magustoiduks tegin rabarberikiselli kohupiima-rosina vormiga. Kõik kiideti väga maitsvaks 🙂
Oli väga põnev ja avardav rääkida. Leidsime, et sarnane on mõlema riigi rahva loodusearmastus. Loodust austatakse meil väga, samuti on meie esivanemad olnud ju taarausku ning paljud endised pühapaigad asuvad just metsades. Ka paljude eestlaste perekonnanimed on pärit just loodusest, nagu näiteks: Tamm, Rebane, Ülesoo, Kuivjõgi, Mäesaar jne. Jaapanlased seletasid, et neil on samamoodi. Näiteks neiu, Mai, nimi tähendas tõlkes Puude alleed.
Rääkisime veel Mika nimest ka, sest kohe kui nad seda kuulsid, läksid elevile, et Jaapani nimi. Seletasime, et ka me koera nimi oli jaapanipärane – Haiku ja me blogi nimi on Furusato (väljend, mis Jaapanis tähendab kodulinna, meie puhul on selleks kodutunne oma südames). Jutustasin, et leidsin Mika nime põlisameeriklaste nimede hulgast, tähendusega Arukat Pesukaru. Teadsime ka, et Mika nimi on Jaapanis levinud ja tähendab seal Ilus Lõhn. Meie külalised seletasid, et Mika nimi koosneb kahest silbist – Mi ja Ka, millest Mi tähendab enamasti “Ilus” ja Ka võib tähendada paljusid erinevaid asju. Nime puhul üldiselt vaadatakse ka seda, millal laps on sündinud või millised omadused tal võiksid olla. Mika puhul leidsid nad, et tema nimi võiks tähendada Ilus Suvi, kuna ta on suvel sündinud. Aga ka Ilus Lill. Palusin Maid Mika nime tähendused ka välja kirjutada, mida ta rõõmuga ka tegi.
Lingvistlilistel teemadel tuli juttu ka sellest, kui ilusad on Jaapani vanasõnad, millest olen paljudele oma piltidele inspiratsiooni saanud. Neid lugedes tuleb tihti pilt nagu iseenesest silme ette, sest need kirjeldavad loodust ja on väga poeetilised. Näiteks: “Langenud õis ei naase oksale”, “Ole nii sitke, kui maailm nõuab ja nii pehme, kui maailm lubab” või “Kirsiõis lilledest, sõdalane meestest” jne. Nad uurisid ka Eesti vanasõnade kohta ja palusid tuua näiteid levinumatest. Avastasime, et ka need on looduse ja loomadega seotud, kuid hoopis maisemad. Näiteks: “Julge hundi rind on rasvane”, “Jänes šampust ei joo” või “Ära pane kõiki mune ühte korvi”.
Eesti teemadest huvitas neid ka okupatsiooniaeg. Rääkisime küüditamisest ja elust Vene võimu all.
Veel paar huvitavat mõtet jäid sellest õhtust meelde. Nimelt ütlesid jaapanlased, et Euroopa rahvad sõdivad omavahel, ja nõrgestavad niiviisi endid. Aga jaapanlased hoiavad kokku, et olla tugevamad ja pidada vastu looduse rünnakutele. Nad peavad loodust nii enda suurimaks sõbraks kui ka karmimaks vaenlaseks. Näiteks väiksemaid maavärinaid on seal lausa paar korda nädalas. Kuid Jaapan asub sellisel kohal maakeral, et ka suuremad maavärinad on kahjuks üsna sagedased, lisaks tsunaamioht.
Kuulsime ka, et Jaapani ja Hiina kultuuri juured on aegade sügavuses ühised, sest kunagi ammu arenesid need riigid väga ühtseina, kuid mingil hetkel lahknesid täielikult ja nüüdseks on hoopis erinevates suundades arenenud.
Ühesõnaga – usun, et meil oli mõlemale poolele meelepärane õhtu. Igal juhul olid meie külalised väga õnnelikud kui hüvasti ütlesime ja kummarduste saatel üksteisest lahkusime ning lubasime ehk ka jõulude paiku taas kohtuda. Meie soov kunagi Jaapanit külastada on nüüd veelgi suurem! Ja muidugi sakura ajal!