Meie Marrakeshi kodu asus kuulsale Majorelle aiale üsna lähedal. Jalutasime sinna juba saabumisjärgsel päeval ning saime teada, et aeda pääsemiseks on vaja piletit ja broneeritud aega. Nägime ka järjekordi ja silte, mis näitasid inimeste sissepääsu kellaaegu. Samamoodi nagu Mexico Citys Frida muuseumi juures. Otsustasime tulla siia hiljem ning lõpuks jõudsime aeda alles oma reisi eelviimasel päeval. Pileteid broneerides selgus, et järgmiseks päevaks vabu aegu pole, nii et tuli broneerima aeg ülejärgmiseks päevaks. Seega soovitus – varuge aia külastamiseks aega, sest see koht on tõesti populaarne.
Meie külastuspäev oli kahjuks pilves ja tuulise ilmaga. Aga Tarieli arvas, et niiviisi ongi parem seda ilu pildistada. Veel üks soovitus – kui tahate end kuulsa Majorelle sinise ja kaunite taimede taustal pildistada, siis sättige end kenasti riidesse. Mul endal polnud pinget seda teha, sest ma olin jaheda ilma tõttu end üleni rõivaisse mähkunud.
Meie valisime vaid aia külastuse pileti. Aga oli võimalik minna ka Berberi kunsti ja Yves Saint Laurent’i muuseumisse või valida ühispilet nende külastuseks (33 eurot). Kuna aia külastus maksis 17 eurot täiskasvanule (laps tasuta), siis otsustasime me vaid aia kasuks.
Marrakeshis on vähe parke, meil õnnestus käia vaid ühes kaunilt hooldatud ja tasuta pargis (paljud ilusad pargid on Marrakeshis tasulised). Kuid Majorelle aed on tõesti vaatamist väärt. Ka on see piisavalt suur, et ei tekiks ülerahvastatuse tunnet. Linnulennult vaadatuna koosneb aed kahest hiigelrombist, mis on nurkapidi koos. Sissepääsu poolt esimeses aiaosas asub Sinine villa ja tagumises Villa Oasis. Mõlemas aia osas on ka purskkaeve ja tiike koos vesirooside ja koi kaladega. Aias on palju aiavahte, turvamehi ja koristajaid, aga see on Marrakeshis tavaline, et teenindajaid on alati rohkelt. Pargivahid kandsid kenasid Majorelle-siniseid vormikuubesid, nii et nad väga ilusasti ümbrusega harmoneerusid.
Prantsuse maalikunstnik Jacques Majorelle (7 märts 1886 – 14 oktoober 1962), ostis 1923. aastal Marrakeshis endale maa ja alustas sinna aia rajamist. Jacques isa, Louis Majorelle (1859 – 1926) oli juugendstiili üks alusepanijaid ning mööblidisainerina selle stiili suurimaid meistreid maailmas. Isa õhutusel läks Jacques arhitektuuri õppima, kuid valis siiski maalikunstniku tee.
Kuid just oma rajatud aiaga kirjutas ta end ajalukku. Jacques täiendas aeda erinevate eksootiliste taimede, istikute ja eriti igasuguste kaktustega järgneva 40 aasta jooksul. Tegelikult tõi või tellis ta haruldasi taimi oma surmani. Täpselt samal, 1923. aastal, kui Majorelle oma aiaga alustas, sündis kauges Eesti nurgas, Setomaal, minu isapoolne vanaema, Saali. Majorelle aia suursugusus paneb mõtlema kui mõõtmatud on inimeste võimalused samal ajal maailma eri paigus. Ja kui palju loeb, kus ja kelle peres ning kas maal või linnas, sa sünnid. Omada sel ajal sellist visiooni ja rajada aed, mida käivad 100 aastat hiljem vaatamas rahvamassid. Ja mida vaatama jõuan ka mina ning minuga koos justkui ka killuke Saali-vanaema. Sellised mõtterännakud ja hetked on mulle kallid.
Aed jäi peale selle looja surma unarusse. Taimed metsistusid, hooned lagunesid ja aed kaotas oma sära. 70ndatel tekkis oht, et aed lammutatakse, et teha ruumi hotellikompleksile. Teine oluline aasta oli Majorelle aia jaoks 1980., sest just siis ostsid Prantsuse moelooja Yves Saint Laurent ja ta partner Pierre Berge aia ära ja päästsid selle ilu. Nad taastasid kogu aia hiilguse ja täiendasid taimeliikide arvu 135lt 300-ni. Samuti lisasid nad aeda majaga samades värvitoonides lillepotte. Imeline, et nad seda kõike tegid ja aia päästsid! Täpselt samal 1980. aastal sündisin mina. Laurent ja ta partner ning elukaaslane Berge olid 60ndatel Majorelle aeda külastanud ning selle ilusse armunud. Nüüd saigi see paik nende omaks ning Laurent kiindus aeda ning koobaltsinisesse tooni nii väga, et tema seda värvi võib tema tolleaegsetes moekollektsioonides leida.
1931. aastal valmis kuulus kubistlik villa, arhitektiks Paul Sinoir. Sellest sai Majorelle ateljee, mille kunstnik 1937. aastal iseenda loodud värvitooni ehk Majorelle siniseks värvis. See on kirgas sügav ja kergelt lillakat tooni koobaltsinine, mis on saanud selle aia sümboliks. On eriline mõelda sellest kiirgavast sinisest kesk Punast linna.
Koobaltsinine on kindlasti mu lemmikvärv, vb on see sügav meeldimine pärit Mehhikost, kus kõik kirkad värvid on au sees ja kus ma pool aastat elanuna need sügavale oma hinge võtsin. Ka minu suure eeskuju, Frida Kahlo maja ja seda ümbritsev müür on just koobaltsinist tooni, kuigi AI järgi pole Majorelle ja Frida sinised ühesugused. Ta kirjeldab Marrakeshi Sinist villa Majorelle sinist. See on lillaka alatooniga sügav koobaltsinine sametine ja matt, samas kui La Casa Azul Mexico Citys, on Frida maja toon kirkam ja külmem sinine, pigem eresinine või indigo.
Majorelle sai inspiratsiooni Mauri ja 1925. aasta Art Decost ning berberite sinisest rõivastest ja keraamiliste plaatide värvigammast. See sinine rõhutab aia arhitektuuri geomeetrilisi kujundeid ja aia lopsakat eksootilist taimestikku. Frida maja on klassikaline Mehhiko koloniaalstiilis sisehooviga maja. Tema sinine on sügavalt juurdunud Mehhiko kultuuris, kus seda usuti peletavat eemale kurje vaime. Frida valis värvi, et rõhutada oma armastust juurte vastu. Samuti loob see kauni kontrasti tema kirevale elule ning maalidele.
Igal juhul on eriti lahe, et olen nüüd mõlemat sinist näinud ja te saate oma silmaga kohe võrrelda neid toone mu selja taga. Mõlemad on imelised ja kui mul kunagi peaks maja olema (mis pole absoluutselt minu unistus, aga kui), siis peaks see olema mõistagi koobaltsinine.
Kui te kunagi satute Marrakeshi, siis minge kindlasti Majorelle aeda! Julgen seda kogu südamest soovitada ning olen ikka veel selle ilu lummuses.