Enne kui me sügisel uuele reisile asume, tahaksin veel kirjasõnas ja pildireas jäädvustada ka meie Aasia reisi viimase peatuspunkti – Port Dicksoni, Malaisias. Veetsime selles vaikses India Ookeani Malaka väinas asuvas sadamalinnas kaks nädalat, mis kulgesid rahulikult ja kuldselt enne meie kojusõitu. See oli tõeline rahusadam peale tihedat suurlinnamelu ja hoogsamat reisimist. Me elasime otse ookeani kaldal, just nii nagu olin soovinud. Meie maja hoov oli tegelikult nagu tilluke kuusirbikujuline maatükk, mis kaardus merre ja millel kasvasid palmide read. Kummaline ja kaunis oli meie tagahoov oma palmisaluga, kus täitus üks mu salasoov – me Mikaga kuulsime, ja pooleldi ka nägime, kookospähklit palmi otsast alla kukkumas!!!
Port Dicksoni rannikul kaevandati vanasti kivisütt, mida oli mugav edasiseks transpordiks sealsamas asuvasse sadamasse vedada. Kuna britid leidsid, et sealne sadam on suure potensiaaliga, hakkasid nad seda laiendama. Vastutavaks ohvitseriks oli Dickson ning kogu piirkond sai tema järgi oma nime – Port Dickson. See kujunes elavaks kaubanduslinnaks ja kuigi piirkond arenes kiiresti, on sealsed rannad siiani hästi säilinud nagu Wikipedias kirjas. Aga üks kohalik taksojuht ütles meile, et kui tahame tõeliselt kauneid ja pehme liivaga randu, siis peaksime minema Malaisia idarannikule. Port Dicksoni rannad olid samuti maalilised ja ranniku läheduses leidus väikseid metsaseid saari, just selliseid nagu ma Taimaal ette kujutasin. See oligi meie Aasia reisi rannapuhkuse osa, plaanisime algselt Krabile minna, kuid selle asemel otsustasime olla pikemalt Bangkokis. Seepärast valisimegi oma kojusõidueelseks paigaks just Port Dicksoni, mis asus ka mugavalt Kuala Lumpuri ja lennujaama läheduses.
Ühe kohaliku sõnul kasvavad Indoneesias ja Malaisias väga võimsad palmid. Seda nägime lennujaamast Port Dicksonisse sõites ka oma silmaga. Ma imetlesin neid jämedatüvelisi, jõuliselt maa seest tõusvaid palmimetsi, mis polnud sugugi džungli moodi ja millest sain peagi aru, et need on palmikasvatused. Sain sellele kinnitust nähes tee ääres silte, mis kinnitasid, et tegemist on palmiistandustega. Peaaegu kogu maanteeäärne maastik oligi kaetud nende võimsate istandustega. Mulle meeldis vaadelda möödavilksatavat metsa, mis oli kohati meie põhjamaise kuusiku moodi. Palmide laiad võrad hetsid maale suuri varje ja kogu metsaalune oli peaaegu pime, kuigi päike lõõskas pilvitus taevas. Kujutasin ette kui tore oleks sellises palmimetsas jalutada ja imetleda lähemalt puude tüvesid, mille küljes kasvasid ja mida mööda ladva poole väänlesid kõiksugused väiksed taimed. Põhiliselt narmaslehelised sõnajalad ja kassitapusarnased väädid. Nii et need muutsid uhked palmihiiglased tõeliselt muinasjutuliseks. See meenutas David Cameroni loodud muinasjutumetsa “Avatari” esimeses osas.
Palmimetsaalune maapind oli samas puhas, üldsegi mitte rohtunud. Täpselt ei näinud, kas seal maas oli sammalvaip, kuid igal juhul tundus see mõnus ja madalate rohttaimedega kaetud. Ja kõikjal kasvasid ka mahlakalt rohelised väiksed sõnajalad, mitte ainult palmitüvedel, vaid üldse igal pool.
Minul oli muidugi soov sinna kõndima minna, kuid see oli liig keeruline. Ainsaks sõiduvahendiks olid meil Grabi taksod, mida Port Dicksonis väga palju polnud. Tarieli ei saanud taksot vahepeal isegi kesklinnas ja tuli suurte toidukottidega pool maad kodu poole, enne kui auto sai. Kuna need istandused asusid umbes 10 km kaugusel linnast, siis me ei riskinud sellega, et sinna sõita ja mitte tagasi saada. Nii kuumas kliimas hakkad kogu ümbrust teistmoodi tajuma. Päevasel ajal üle paari kilomeetri jala kõndida on juba raske ja kindlasti peab piisavalt vett kaasas olema. Seega piirdusime palmiistanduste vaatlusega konditsioneeritud autos.
Meie Port Dicksoni korteri omaniku onu, Gopu, käis meil selle kahe nädala jooksul kord koristamas ja voodiriideidi ning käterätte vahetamas. See oli väga huvitav kohtumine. Gopu oli lahe üle kuuekümnene hindu härra, kellega rääkima asudes selgus mulle kohe (ta rääkis väga head inglise keelt), et ta on noor hing. Noor, vaba ja uudishimulik oli kogu tema suhtumine maailma, ilma igasuste eelarvamusteta, mis vanemaid inimesi tihti kammitsevad. Kui palusime tal enne tööleasumist meiega maha istuda ja veidi pikemalt juttu ajada, siis oli ta sellega nõus, kuid samas professionaalne ega jäänud ka liiaks pikalt juttu puhuma. Me rääkisime muusikast, kus tema lemmikuna jäi enim kõlama Pink Floyd. Muusika ühendab maailma, see bänd on ka mulle mu isa (Gopuga ühevanune) kaudu lähedaseks saanud. Nii et oli armsaid äratundmishetki. Gopu tundus ühe boheemlaslikuma vanema tegelasena, keda olen kohanud. Igal juhul rääkisid nad Tarieliga veel pikemalt ka Ukraina sõjast, Gopu oli hämmastavalt kursis Euroopa ja ka muu maailma eluga. Tema oli Port Dicksonisse sattunud töö kaudu. Ta nimelt töötas just ühes nendest palmiistandustest, millest enne juttu. Ja nüüd tegeles siis oma noore sugulase majutusäris.
Ja kõige selle juures oli toredaim see, et see aastates mees oli nii reibas, naeruhimuline ja positiivne. Gopu loo puänt on see, et tema oli üks neist, kes märkas ja väärtustas väga mu käsitsi kirjutatud tänukirja majutuskoha kohta. Ma nimelt kirjutan mõnest airbnb`st lahkudes majutuse omanikule tänukirja, kui see ajutine kodu on mulle millegipärast väga armsaks saanud. Port Dicksoni kodu sai! Seekord olid meil ka oma postkaardid kaasas, nii et jätsime neid ka kingiks ja tänuks. Nüüd puänt – Gopu kirjutas Tarielile hiljem ja tänas väga kirja ja kaartide eest. Ta ütles, et mõned postkaardid raamib ta ära ja riputab oma kodus seinale ning minu kirja lamineerib ning kinnitab seinal aukohale. Vot selline härra! Igal juhul – Port Dickson jääb minu südamesse alatiseks oma rahusadama tunnetusega nagu ma ka Gopule kirjutasin.
Port Dickson oli kummaline paik, sest tegemist on kuurortlinnaga ning samas on seal mitu naftarafineerimistehast. Neid märkasime nii, et vahetevahel ikka linna kohal miski põles suure leegiga. Leek purskus välja kõrgest korstnast. No ei lähe kuidagi nagu kokku rannateemaga.
Ja kõikjal linnas kohtas maa seest väljatungivaid naftatorusid, mis nägid välja mitte just esimeses nooruses.
Kuid samas oli seal väga ilus, kohati täiesti lumivalge liivaga rannajoon, vee temperatuur on aastaringselt 30 kraadi ringis ja kõikjal kõrguvad palmid kõigutasid mõtlikulikult oma lehelehvikuid. Sellise ranniku ilu tõttu oligi mööda rannajoont ridamisi hotelle, resorte ja rannarestorane rajatud. Kuid enamus neist seisid tühjalt või olid vaid osaliselt kasutuses. Näiteks meie airbnb, mis asus samuti pooltühjalt seisvas majas, kõrval asuv hotell Corus tegutses ka vaid osaliselt. Kuid majad olid suured 9-10-korruselised, paljud ka kõrgemad. Kui Port Dicksonis elades selle inimtühjuse tasaspisi avastasime, tekitas see algul veidi õõvastust. Oli tunne nagu oleksime sattunud mingisse postapokalüptilisse maailma. Ja see polnud kõige meeldivam tunne, sest ründas justkui meie turvalisust. Kuid kui mõttega harjusime, siis nautisime seda vaikust ja isegi igavust täielikult. Kuna nägime, et ka Port Dicksoni kesklinnas on vähe rahvast, me ise elasime linna ääres, siis mõistsime, et tegemist ongi sellise hõreda asustusega ning siin elavad rahumeelsed inimesed ning mingit ohtu me enam ei tajunud.
Hõre asustatus on näha pimedate akende järgi. Paremat kätt olev maja on hotell Corus (seal, kus akendes rohkem tulesid), kus vahepeal oli ka mõni suurem grupp külastajaid, kuid hotell oli hiiglaslik ja oleks mahutanud palju palju rohkem inimesi.
Vahel tundus, et me oleme ainsad inimesed selles kummituslinnas. Ainsad, kes jalgsi kõndisid, olime nagunii. Eriti lõbus oli siis kui mina üksi teeäärt mööda jalutades oma päevaseid samme tegin – mehed rolleritel (kord ka tuletõrjeautos) huilgasid rõõmsalt ja lehvitasid mulle rõõmsalt. Kõndiv ja veel pealegi valge naine oli siin vaatamisväärsus.
Me jalutasime seal vaid mõnede kilomeetrite ulatuses ringi, sest nii kuum ja niiske kliima ei soosinud pikka matka. Ühel sellisel jalutuskäigul leidsin käänaku tagant surnuaia. See oli teistsugune kui Euroopa kalmistud, asudes lagedal väljal. Hauakünkad meenutasid kivist voodiraame, mille päitsis lahkunu nimi ning sünni- ja surmadaatumid.
Port Dicksonis asus ka koht, mis meenutas meile oma olemuselt ja vormidelt Eestit. Just täpselt selline tunne tuli alati, kui sealt mööda, kaugemasse randa jalutasime. See kiviaed, teekäänak ja need puud võiksid ju vabalt asuda kuskil Eestis. Selline kummaline tunne.
Mulle meeldis vaadata aknast merd, selle tõusu ja mõõna ning lainete rütme. Vahel kui tuuli oli vali, kuulsime ka võimsat meremüha, millega liitus palmivõrade klõbin ja sahin. Tugevad vihmad laulsid meid tihti magama, sest sadu algas sageli just õhtupimeduse saabudes. Port Dicksonis magasime kõik kolm nagu suslikud, ülimagusasti. Ei häirinud meie und isegi hommikuti akna taga kraaksuvad varesed. Viimane paik, kus varem nii hästi magasime oli Ateena kesklinnas. Nii et on olemas juba kaks kohta maailmas, kus meil kõigil on hea uni. Vahel kui mul on magamisega probleeme, siis mõtlen nendele kohtadele. Mõjub rahustavalt teadmine, et on olemas paigad, kus saad end välja magada.
Nagu kuumadel maadel ikka, nii olid ka selle korteri põrandad ja isegi välisseina vastu jääv toasein kaetud keraamiliste plaatidega, et hoida toad jahedamad. Kuid mulle meeldis meie päikesest soe vannitoapõrand. Iga kord kui sellele astusin, valdas mind mingi eriti turvaline ja hubane tunne. Meie korter oli maja nurgakorter ja sellepärast paitasid õhtused päiksekiired just meie seina. Maja oli astmeliselt ehitatud, nii et meie pea kohal oli katus ja ei ühtegi naabrit peale seal vahepeal krabistavate gekode ja kudrutavate tuvide. Võibolla sellepärast oli ka uni seal nii magus, et vihm langes otse meie kohal olevatele katusekividele ja trummeldas seal unistavalt uinutavalt. Üks Eestis elav hispaania tudeng ütles kunagi: “There is only one thing that sounds better than rain – Estonian language”. Nii on!
Hommikuti ja vahel ka päevasel ajal nägime oma aknast elektrisiniselt küütlevat jäälinnupaari, kel ühe seal kasvava puu otsas pesa oli. Vist just nende ilusate lindude jaoks oli puutüvede külge löödud ka mõned puuliistud, millel linnukesed istuda ja ümbrust jälgida armastasid. Meie omakorda armastasime vaadelda neid linde. Kord läksime isegi alla, et proovida neid pildistada, kuid nii lähedale nad meid ei lasknud. Korraliku kaamera ja objektiiviga oleks mõistagi superpilte saanud.
Lisaks meie hoovis loksuvale merele, kasvasid siin kookospalmid, nagu ma eelpool juba nimetasin. Need olid istutatud peene kuursirbi kujuliselt merre kaarduvale maaribale ja ma ei saanudki nende vaatlemisest, nende lehtede kahina kuulatamisest ja nende all jalutamisest isu täis. Siinsamas, meie tagahoovis juhtus ka see, mida ma salamisi lootsin juhtuvat – me Mikaga kuulsime ja silmanurgast nägime ka kookospähkli kukkumist puu otsast maapinnale. Käis ikka kõva põmakas küll ja süda hüppas üllatusest ja rõõmust, sest see oli midagi nii erilist.
Kui oled lühikesel puhkusereisil kohas, kus kasvavad palmid, on loomulik, et sa imetled neid, teed mõned pildid ja tõttad siis millegi muu vaatamisväärse juurde. Kuid siin, Port Dicksonis, oli meil aega. Kuumal ajal olime toas ja tegime tööd. Ja paljudel päevadel ei võtnudki midagi ette, vaid lihtsalt jalutasime pealelõunases ja õhtuses õhus, mil kuumus järele andis ja üks minu meelispaiku oligi meie palmiaed. Mulle meeldis vist isegi rohkem kui Mikale seal kookospähklitega möllata, neid üles tõsta, loksutata, uurida kas neist kookosvett kätte ei saa ja neid siis ka võimsa lartsuga merre visata, kus lained neid mänguhimuliselt edasi-tagasi kiigutama hakkasid. Jah, see oli lahe! Istuda kookospalmide keskel ja lihtsalt imetleda. Arvatavasti istuksin ma samamoodi Eestis kuusikus, kui kuused oleksid mulle eksootilised puud.
Igal juhul ei istunud me Mikaga targu otse palmi all, sest teades minu “õnnelikku” keha, mis kõiksugu lendavaid esemeid enda ligi tõmbab, ei hakanud me riskima sellega, et kookospähkel meile pähe kukuks. Õhtuti oli seal eriti ilus. Mika mängis lumivalge liivaga ja tegi sellest liivakooke.
Alles viimastel päevadel avastasime, et pääseme läbi hotelli aia kõndides otse randa. See oli siis meie majast vaid mõnisada meetri kaugusel. Kuid umbes poolteist nädalat olime käinud umbes kilomeetri kaugusel rannas, samuti ilusate vaadetega, kuid mitte nii valge liivaga.
Liiv, ükskõik mis värvi, oli seal terav ja kriipiv, rannast lahkudes on nahk veidi kipitav ja hell. Nii et tuleb rohkem oma last kuulata – Mika ütles meile mitu korda, et lähme siit hotelli eest läbi, aga meile tundus, et see kookospalmisalu ja rand pole ühendatud või on seal vahel mingi tara. Kuid Mikal oli õigus ja viimased kolm päeva käisime otse oma tagahoovis ujumas.
Vees oli selles rannas lausa nii soe, et mul hakkas vees palav 😀 Kuid üks miinus oli seal ikkagi ka. Nahk hakkas peale neid suplusi kuidagi eriti sügelema ja kord saime Mikaga mingitelt putukatelt palju hammustusi, peale mida Mika enam sinna arusaadavalt ujuma tulla ei soovinud. Aga mina käisin ikka. Nahk sügeles mul iga kord, kas oli vee see siis suurest soolasisaldusest või mingiks reostusest tingitud, ei tea, kuid kui elad paradiisirannale nii lähedal ja saad end kodus dušši all kohe üle loputada, siis mina küll suplustest ei loobunud.
Mulle meeldis ka niisama rannas jalutada ja vaadata, kuidas lained nagu mõtlikult mängides kookospähkleid vees edasi-tagasi keerutavad. Need kord rannaliivale toovad ja siis taas merre tagasi kannavad.
Või kuidas pruutpaarid end rannas päikseloojangu ajal pildistada lasevad, käes plastlilled ja roosa šampusega pokaalid. Või olla teises, kaugemas rannas, kus me esialgu käisime ja süüa vaimustunud Mika jutuvada saatel, talle nii meeldis see toidu ise küpsetamine, hot boat`i (roog, mis tuuakse lauale koos hõõguvate sütega minigrilliga ja mida iga külastaja seal ise endale valmistab).
Port Dickson – see kummaline ja vaikne paik Malaisias, jääb mu mõtetesse alati kui meie Aasia rahusadam. Oma lõputute palmiistanduste, tühjade kõrghoonete, sulnite päikseloojangute ning mererandadega, kus justkui ei ole midagi teha ja samas on nii hea lihtsalt olla!
