Meie eelmise aasta sügisel toimunud USA-Mehhiko reisist jäid mul kirja panemata San Antonio ja Mehhiko lood. Tean, et nn mälestusena pole postitus nii lahe, kuid õnneks on mul briljantne pikk mälu ja päevik, mis aitavad hästi kõike taastada ja siia ka kirja panna. Nagunii kriban siia üles vaid kõige eredamad reisihetked ja -emotsioonid.
Kui plaanisime oma USA reisi, siis mõtlesime, et oleks lahe peatuda ka mõnes täiesti tillukeses asulas või väikses linnas. Teate küll selliseid kohti nagu filmides Hollywoodi filmides nähtud, et paar maja ja üksik bensiinijaam kesk kõrbe. See paik pidi jääma kuskile Los Angelese ja Mehhiko vahele ning olema nagu hingetõmbepaus peale USA kolme hiigellinna. New York, Chicago ja Los Angeles olid nii võimsad, et nendest saadud elamusi tuli veidi settida lasta. Lisaks käisime veel kahepäevasel retkel Las Vegases. Nii et oli tõesti palju muljeid, mida korrastada.
Tarieli leidis San Antonio selle järgi, et sealt oli hea Mexico Citysse lennata. Üks variant oli veel El Paso, kus toimus Tarantino filmi “Kill Bill 2” tegevus. Tegelikult filmiti El Paso kabeli stseen Mojave kõrbes, Los Angelesest põhja pool. Kuigi El Paso kõlas lahedamalt, oli San Antoniost parem edasi lennata ning sinna me läksimegi. Oma 2,6 miljoni elanikuga polnud see muidugi mingi väikelinn, kuid New Yorgi 19,6 elaniku kõrval oli see muidugi üsna hõreda asustusega Texase linnake.
Esmakordselt USA reisil oli meie kasutuses kogu maja, läbi kahe korruse ja katuseterrassiga.
Arhitektuur
San Antonio nägi välja täpselt selline nagu filmides nii paljusid USA väikelinnu olen näinud. Meie airbnb oli linnasüdamest 15 min jalutuskäigu kaugusel, kuid ümberringi, nii kaugele kui silm ulatas, ei olnud näha ühtegi kõrghoonet ega korrusmaja. Kõikjal vaid madalad, enamasti ühekorruselised eramajad, kindlasti verandadega varustatud. Kui palju olulisi asju öeldakse Hollywoodi filmides just neil porchidel. Majade ümber olid üsna suured hooldamata maalahmakad, mis vaid harvadel juhtudel aiaks kujundatud.
Halloweeni kaunistusi oli küll ka siin märgata. Need polnud küll nii uhked ja suurejoonelised kui Los Angeleses.
Ka surnuaed nägi siin välja täpselt nagu Hollywoodi filmis. Nagu keegi oleks hooletusse jäetud niidule pillanud halle vildakaid hauakive ja selle ala siis sünge raudaiaga piiranud, värava kohal kaardumas otsekui ähvardav metallkiri “St Johns Lutherian Cemetery”.
Isegi mustad kaarnad olid kohal ja lisasid oma kraaksatustega sellele pildile veel kõhedust. Igal juhul, kui meil seal olles Tarieliga ükspäev omavaheline sõnelus oli, ja tekkis võimalus, et ma pean sellest surnuaiast õhtupimeduses üksi mööda minema, siis tekitas see väljavaade minus õudu. Õnneks me saime oma asjad sirgeks räägitud ja kõndisime siiski kõik koos sellest kõhedast kohast mööda, Tarieli naljaviluks mind vahepeal ehmatamas.
Tegelikult tundsime end San Antonios turvaliselt. Meie airbnb asus piirkonnas, kus oli palju väikseid kergekonstruktsioonilisi maju, mis seisid tühjad. Kuid ka see ei mõjunud kuidagi ohtlikult.
Vanalinna osas oli väga kauneid klassitsistlikus stiilis kõrghooneid.
Eriliseks tegi linnaruumi läbi kesklinna jooksev kanal, millel sõudsid mehhiko stiilis paadid.
Endine Mehhiko osa
San Antonio, suuruselt kolmas linn Texases, historiograafiliselt oli selle paiga nimi Mehhiko Texas. Mehhiko lähedust on siin kõikjal tunda. Eriti kesklinnas, La Villita linnaosas, kus leidus palju kunsti- ja käsitööateljeesid.
Seal seati juba oktoobri keskpaigast, mil me seal viibisime, üles Dia de Muertose kaunistusi. Mexico Citys olime näinud samasuguseid suuri pealuid, mis maalitud kaunilt ja väga peenelt surnute aja võtmes.
Lisaks oli seal ka suuri kirevavärvilisi ja peente mustritega kaetud Mehhiko hingeloomi, Alebrijesid. Käisime mitmel päeval selles kunstnike külas ja suhtlesime sealsete kunstnikega. Üks galerii ja selle omanik jäi eriliselt meelde. Ta oli mehhiklane ja pidas oma ema, Yolix Luna, kunsti eksponeerivat galeriid. Alejandra oli kaunis, rõõmsameelne ja väga sõbralik inimene ning ta haaras Mika kohe ühte kunstiprojekti kaasa. Nimelt sai Mika maalida ühe monarhliblika tema ema maalile, mis pidi valmima Dia de Muertose ajaks.
Monarhliblikad kannvad Mehhiko kultuuris olulist rolli ning on immigratsiooni sümboliks. Nimelt rändavad need kaunid apelsinikarva liblikad oktoobris, külmade saabudes Kanadast ja USA põhjaosast, et talvituda Kesk-Mehhiko metsades. Need tiivulised rändajad on vaatamata pika teekonna karmusele niiviisi toiminud juba aastatuhandeid ja pälvinud sellega kindla koha Mehhiko kultuuris. Kuna liblikad jõuvad Mehhiko päikesesse just oktoobri lõpus, peetakse neid hauatagusest maailmast tagasipöörduvateks esivanemate hingedeks. Lisaks on nad peiulillega, mis on hingede ajal Mehhikos tähtsaim õis, sama tooni. Yolix Luna maal kujutaski monarhliblikate parve, igaüks kandmas justkui üht surnud hinge. Kuni Mika maalis, palus Alejanda tal mõelda, kelle hinge võiks kanda tema liblikas. Mika ütles pärast meile, et seda liblikat maalides mõtles ta Haikule.
Igal juhul oli see väga huvitav kontakt ja oma San Antonios oleku aja lõpul jalutasime ka suurele turule, mis oli mu meelest täiesti ja ainult Mehhiko turg. Ning leidsime sealt Alejandra ema ka üles. Tal oli seal oma pood ning ta maalis parajasti ja rääkis meiega soojalt. Kinkisime talle ja ta tütrele, keda meil viimastel päevadel rohkem tabada ei õnnestunud, oma Lucky Laika postkaarte ja tema kinkis meile oma maalitud magneti. Taas oli Mehhiko soojus meid endasse haaranud ning oli tõesti tunda, et palju Mehhikot on ka USA-s nagu oleme ka paljudes Hollywoodi filmides tajunud. Alejandra soovitas meil üldse mitte Mehhikosse minna, vaid tähistada Dia de Muertost siin, sest tuleb suur pidu 😀
Miss eriagent
Siinasamas, La Villita kunstiküla juures avastasime ka ühe filmi võttekoha. Eks terve USA on neid täis, kuid lahe oli seda niiviisi poolkogemata leida. Kõndisime mööda kanaliäärt ja korraga tundus üks paik väga tuttav, seal seisis välilava kivimüüri ja kelladega. Kus ma olin seda näinud?
Jah, just – see oli ju “Miss eriagent” Sandra Bullock`iga peaosas ja seal toimub stseen, kus missikandidaadid trikoovoorus lavale tulevad. Googeldasin ja leidsin, et nii ongi. Filmis näidatakse küll lava ees laiuvat kanalit, kuid ülejäänud ruumist täpselt aru ei saa.
Tegelikkuses tõuseb kanali äärest pinkiderida astmetena üles ja moodustab omamoodi amfiteatri. Väga lahe oli igal juhul seda näha.
Chipotle, doonitsad ja kõrvitsakook
USA-s saime maailma, vähemalt meie senise maailmakogemuse, kõige paremaid doonitsaid.
Neid müüdi 12ne kaupa suurtes kileaknaga karpides ning need olid mahlased, suussulavad, veidi nätsked ja rikkalikust glasuurist nõrguvad. Hinnaks 8 eurot.
Ja huvitav leid poes olid ka doonitsaaugud, mida müüdi. Need olid siis need osad, mis doonitsatest üle jäid. Maitsesime, kuid need polnud pooltki nii head kui doonitsad ise.
Los Angeleses sõime esmakordselt kõrvitsakooki. See oli superhea – soolakalt magus, vürtsikas ja lihtsalt nii kreemjas. Seega jätkasime sellega maiustamist muidugi ka San Antonios. Ja võib julgelt öelda, et pagaritooted ja toit üldse oli USA-s väga heal tasemel. Chigacos avastasime Chipotle keti, mis pakub paremat Mehhiko toitu, kui mehhiklased ise. Vabandust, aga nii see on. Seal saad endale wrapi sisse igasugu erinevaid häid ja ülimahlaseid asju kokku panna ja see on lihtsalt ulme-kui-hea ja hind on ka USA mõistes normaalne. Nii me sõimegi tihti selle keti toidukohtades nii Chicagos, LA-s, Las Vegases kui ka San Antonios.
Kuna siin oli meie käsutuses terve maja ja suur köök, saime rahulikult kokata, sest kodus süüa teha oli nagu ikka soodsam. Seega käisime tihti supermarketis ja saime tuttavaks ka kohapealse toiduvalikuga. Oatmeal`i koloniaalstiilis rõivastega mehike oli meile juba tuttav. Lisaks leidsime ka huvitavaid tooteid nagu Dolly Partoni pannkoogijahu, mida me küll ei proovinud. Kuid paki kujundus oli äge.
Peale selle oli kõikjal USA’s, nii ka siin, poodides ülisuur valik hommikuhelbeid.
Morton Salt ehk tugev soola bränd
Köögis toimetades võtsin nagu ikka kapist soolatopsi ja märkasin sellel logo, mis kujutas vihmavarjuga tüdrukut. Ma teen tavaliselt kõigest, mis mulle kuidagi silma jääb, ikka pilti, kuid seda soolatoosi ma kahjuks ei pildistanud. Aga see tüdruk soolatopsilt jäi mu mõttesse ja San Antoniost lahkumise päeval lennujaamas oodates, hakkasin seda brändi googeldama. Minu ees rullus võluvalt lahti ideaalne õppematerjal noorele disainitudengile ja muidugi ka lihtsalt huvitav lugu, kuidas tekib üks tugev bränd ja kuidas üks pilt ja kujund võib mõjutada terveid põlvkondi. See haaras mind ja veetsin mõnuga aega Mortoni soolatüdruku seltsis. Temas oli midagi nii kerget ja rõõmsat. Kõik järgnevad pildid on võetud Morton Salti ametlikult kodulehelt.
Mortoni soolatüdruk on näinud palju – lendamise imest ja inimese maandumist kuule kuni muusikavideote ja sotsiaalmeediani välja. Mortoni soola ettevõte asutati 1848. aastal Chigacos. See läbi aja kestnud logo ja reklaamlause sündisid 1911. aastal rutiinsel reklaamiesitlusel. Olid reklaami algusajad ja ettevõte otsustas esimese riikliku tarbijareklaami teha. Nii esitletigi Mortoni vabalt voolavat soola ümmarguses sinises pakendis koos patendeeritud valamistilaga, reklaami tootjaks oli N.W. Ayer Company. Kampaania eesmärk oli esitleda mitte kokkukleepuvat soola, mis oli tol ajal probleem. Morton Salt hakkas 1911. aastal esimesena oma soolale lisama magneesiumkarbonaati, so paakumisvastast ainet. Logol on väike tüdruk vihmavarjuga, teises käes kaldus soolapakk, kust voolab soola. Sõnum oli lihtne ja selge – Mortoni sool voolab hästi ka niiske ilmaga. Sõnumiks pildi juurde sai “When it rains it pours”. Ettevõte kasvas peale reklaamikampaaniat hüppeliselt. Paljud brändingu spetsialistid peavad Mortoni soola tüdruku loosungit jätkuvalt üheks kõigi aegade suurimaks kaubamärgi võidukäiguks.
Aastate jooksul on tüdruku soengut ja kleidimoodi muudetud, et ta ajaga kaasas käiks. Värskenduskuurid toimusid 1921, 1933, 1941, 1956 ja 1968. Ja viimati muudeti teda 2014. aastal, kui tähistati Mortoni soola kaubamärgi 100. aastapäeva. Mortoni soolatüdrukut ei mõjuta aja muutumine, ta on läbi ajastute populaarne tegelane paraadidel, kostüümipidudel ja õpilaste soola käsitlevates teadusprojektides.
Mortoni soolatüdruk käib ajaga kaasas. Kui algsel tüdrukul oli lokkis blondid kiharad, siis 1920ndatel muutusid need sirgeteks pruunideks juusteks, lõigatud moodsasse bobi soengusse. 1940ndatel on tüdruku juuksed taas heledad pikemad ja patsides ning ta ise väga lapselikult rõõmus oma ikooniliseks saavas kollases polka-täpilises kleidis. See energilisus kajastab Mortoni ettevõtte kasvu tol ajal.
1950ndate tunnet annab edasi kleidi kohevus, täpid ja kollane värv säilivad. 1960ndatel ilmub soolatüdruk, sellisena nagu teda tänapäevalgi tuntakse. 2011. aastal lisati Morton Salt “100 suurepärast asja Ameerikas” nimekirja.
Päikesevarjutus
Kui ootasime LA-s oma San Antonio lendu, hakkasime paari inimesega vestlema ja nagu möödaminnes tuli nende poolt jutuks, et just San Antonio on koht, kus näeb 14. oktoobril rõngakujulist päikesevarjutust. See tekib nimelt siis, kui kuu asub otse maa ja päikese vahel, kuid ei kata täielikult päikese ketast, jättes selle välisserva nähtavaks helendava rõngana kuu ümber. Täpselt nii kõik oligi ning me saime seda haruldast nähtust väga hästi vaadelda. San Antonio oli nimelt üks neist paikadest maakeral, kus selline võimalus avanes. Nii et saime taas kogemata, nagu me saime Aasias kolm korda uusaastat tähistada, midagi erilist kogeda.
14. oktoobril, varjutuse toimumise umbkaudsel kellajal, keskpäeval, läksime tänavale uurima, et kuidas inimesed seda nähtust vaatlevad. Meie naabritel olid tahmaklaasid käes ja nad lasid meil ka läbi nende päikest vaadata, ning nägime, et kuu vari oli selle juba osaliselt peal. Aga kuna neil oli vaid paar taolist vaatlusklaasi, siis liikusime edasi San Antonio kooli poole, sest Tarieli arvas, et just seal võiks olla mingi ühisvaatlus vms. Nii oligi. Kooli staadioni kõrvale olid ülesseatud mõned koolilauad ja -pingid ning kooli fuajeest saime nimede kirja pannes ka korralikud vaatlusprillid, millel isegi päikesevarjutuste kuupäevad kenasti peal.
Vahepeal oli kuu juba korralikult päikese ette liikunud ja me seadsime end vaatluseks valmis. Läbi nende prillide sai varjutust ka kenasti pildistada.
Ja oh, kui lahe, juba jõudsidki taevakehad sellisesse faasi, et taevas põles nagu kuldne sõrmus, mille sisemus oli süsimust. Oli tõesti üliäge seda näha! Samal ajal ujutas taoline päikese varju minek kogu meie ümbruse üle kummalise tuhmi valgusega. Valgusel polnud enam justkui jõudu ega sära. Mulle meenutasid need värvid Lars von Tieri filmi “Melanhoolia”, kuid see tunnetus muutus minutitega ja kuu tegi taas päiksevalgusele ruumi. Varsti olime taas samasuguses kuldses keskpäevas nagu ennegi. Kuid võimas elamus jäi alati meiega! Järgmine San Antonios hästi vaadeldav, ja seekord täielik päikesevarjutus, pidi saabuma 8. aprillil 2024. Praeguseks on see juba möödas 🙂
Olime San Antonios 12. – 17. oktoobril 2024 ja ega kuue päevaga rohkem midagi juhtunudki. Siin tegime põhiliselt tööd ja puhkasime ning setitasime veidi New Yorgi, Chicago, Los Angelese ja Las Vegase pimestavaid muljeid. Ning valmistasime end ette sisenemaks Mehhikos Dia de Muerto aega.