Eile käisime Mikaga Värskas Seto Folgi raames toimunud Seto Tantsupeol esinemas. Kui ma selle aasta alguses mõtlesin, et tahaksin Mikale rohkem tema setu juuri tutvustada, siis ma ei kujutanud ette, et see on ka mulle endale tagasipöördumine oma juurte juurde. Tunded on igal juhul ülivõimsad! Käisime Mikaga jaanuarist peale Tallinna Seto Kuulis (Setu kool), mis toimib siin armsa Annela Laaneotsa vedamisel ja me harjutasime seal setu tantse tantsupeo jaoks. Aga see tundus ikka nii kauge asjana ning pealegi ei teadnud ma kui suur see pidu on.
Ja nüüd järsku oli see päev käes ja oh, kui palju tantsijaid sinna Seto Talumuuseumi hoovi kokku tuli. Selgus, et meiega koos tantsivad ka professionaalsed rahvatantsurühmad. Peo nimi oli “Kad ́ah kavvõkõsõ’” (ehk eesti keeles “Vaat kus kaugekesed”), sest peol osalesid lisaks seto tantsijatele ka külalised Võrust, Mulgist, Kihnust ja Lätist.
Kui alustasime talvel tantsuharjutusi, arvasin, et Mika ise tantsib ja ma olen talle lihtsal taustajõud, kuid tuli välja, et mina olingi talle partneriks. Nii et tänu temale tõmmati mind hoogsalt seto muusika, rütmi ja tantsude keskele. Nii lahe! Lapse ja teismelisena olen käinud Tallinnas kahel üldlaulu- ja tantsupeol ning sellest on väga ilusad ja erilised mälestused. Sellepärast oli mul eriti hea meel, et Mika saab rohkem oma pärandit tundma, kui ka tantsupeokogemuse.
Nii et 28. juunil sõitsime Värskasse ja pealelõunal algas seal staadioniproov, mis kestis õhtuni ja mille järel pakuti meile süüa-juua. Tantsupeo juht, Piret Tormi, seadis meie read sirgeks, ringid ümaraks ja sammud täpsemaks. Ilm oli palav ja kaks tantsijat said isegi kuumarabanduse. Aga õnneks said nad kenasti abi ja õhtu saabudes ilm ka jahenes veidi. Mika pidas vapralt vastu ja Tarieli oli meie isiklik mees veepudeliga, kes küll kastis meie päid veega ja pakkus juua.
Ööbisime minu lapsepõlvekodus Mikitamäel (10 min sõit Värskasse), kus ema-isa siiani elavad. Ja 29. juuni varahommikul algas teine proov, mis läks sujuvalt üle peaprooviks. Hommikusööki pakuti platsil ja siin, publikutibüünil saime Mikaga ka ise tantsupidu kaeda, sest meie tantsuplokk oli peo lõpuosas. Nii tore oli istuda, plaksutada ja kaasaelada. Mika hüüdis ühel hetkel rõõmsalt: ”Mulle meeldib setu keel!” Jaa, seda oli tõesti ilus kuulata – see oli ju minu lapsepõlve meloodiline keelekõla. Kõik tantsudevahelised sõnavõtud ja tekstid olid setu keeles.
Veidi puhkust ja siis sõitsimegi juba taas koju, et tolm maha pesta ja uhked setu pidurüüd selga panna. Mikal on tänu minu emale oma setu rahvarõivad olemas juba 3-aastasest saati. Mu ema kinkis need nii talle kui mu õetütar Ricardale. Lasi need tuntud setu käsitöömeistril, Laine Lõvil, õmmelda varuga. Nii et neiud mahuvad kenasti siiamaani oma riietesse.
Kummardan oma ema ees maani, et ta lasi samal meistril ka mulle imekaunid ja ajamahukad rahvarõivad õmmelda! Oleme ema ja mu õega kõik pea ühte mõõtu, nii et nüüd on meie peres ka täiskasvanud naise setu riided. Ja need on tõesti imelised! Oli väga-väga-väga eriline tunne esimest korda elus oma maanurga riideid kanda.
Ema rääkis midagi seitsmest kilogrammist kogu komplekti kaaluks, nii et Värskasse sõiduks ma peakatet ja ehteid veel ei pannud. Hame oli paksust linasest ja sukkmann (must kleit) valmistatud kalevist. Ema ütles, et meister Lõvi tegi need võimalikult autentsetest materjalidest.
Raske on sõnadesse panna neid tundeid, mida ma setu rahvariideid selga pannes tundsin ja koos oma kalli tütrega peoplatsile lähenedes endale ka kaelarahad kaela riputasin.
Kuidas ma õhtupäikse küütlevad kuldrohelise metsa all seistes oma rinnale suure sõle kinnitasin ja selle raskust tundsin ning rahade kõlinal esimesed sammud tegin. See oli veidi nagu muinasjutu astumise tunne – sain ühest teiseks.
Ja kuidas Annela, meie armas tantsuõpetaja aitas mul kossad (takust punutud patsid, mis teevad setu naise pea kandiliseks) pealiniku ja peavöö pähe seada. Oh, siis olin ma valmis. Ma ei lisanud oma pealinikule helmilist ja paelu, mis ka ema valmistada oli laskunud. See on hilisem lisandus, kui poelettidele ilmusid klaaspärlid ja litrid. Kandsin vanaaegsemat ja lihtsamat varianti setu naise peaehtest. Tõsi on ka see, et niimoodi oli mu peavalualdis pea vähem pinge all, sest see ehe koos lisanditega on tõesti raske ja see seotakse tihedalt pähe.
Tegime Setomaal pilti ka Tähekesest, mille kaanepildi ma joonistasin.
Mika oli imeilus ja kuigi muul ajal ei pidanud ta pearätti kandma (tantsides pidi tüdrukutel rätt peas olema) soovis ta seda ka nö vabal ajal kanda.
Ja siis me tantsisime. Oh, see oli imeline. Mika ja mina kesk Setumaa kaunist suveõhtut ümbritsetuna nii paljudest samu rahvarõivaid kandvaist naistest, meestest ja lastest.
See oli imeline õhtu! Kogu pere oli meid vaatama tulnud – ema, õde, õemees ja nende tütar. Aitüma! Aitüma kõigile! Sellest peost jääb imeilus mälestus.
