Nüüd oleme juba mitu päeva õndsalt kolmekesi koos oma Tallinna üürikodus ja naudime õunapuuõites Kristiinet, mis on kui kevadine Bullerby. Meriemilt kuulsin, et Cancunis on minu lahkumisest saadik vaid vihma sadanud, palju elektrikatkestusi ja orkaanihoiatused ning 25 kraadi. Tundub uskumatu, sest minu lahkudes oli seal ikka ja alati 31 kraadi. Kuigi ka siis puhus juba korralik tuul, mis murdis palmioksi ja puistas “palmipärleid” nagu mina neid nimetama hakkasin.
Ohhh, kui hea on ikka oma perega koos olla! Siis pole tähtis, milline on meie ümbrus, parem muidugi kui on soe ja päikseline, kuid meie endi ümber tekib ükskõik kus maailma nurgas selline oma mull, mis kaitseb meid kõige välise eest. Nii et saime veelkord kinnitust, et kodu tunne on meie südames ja koosolemise tundes, mitte asjades, paikades ega milleski muus.
Ja veel. Oli absurdne tunne olla oma kallitest Atlandi ookeani kaugusel. Korra vaatasin kaardil meie vahemaad kui olin veel Mehhikos, kuid panin kaardi ruttu kinni, sest liiga hoomamatu tundus meid eraldav kaugus. See oli mul esimest korda elus olla nii kaugel oma kallitest, loodan, et ka viimane. Ja esimene kord olla Mikast nii kaua (9 päeva) eemal. Igatsus tema järele tegigi selle aja kõige raskemaks. Mu vaene väike oli ju haige ka (nagu Tarieligi). Teadsin, et Mika on parima võimaliku hoole all. Tarieli hoolitses ta eest nii hästi, kuid oleksin ise tahtnud samuti ta juures olla. Igatsus Tarieli järele oli muidugi ka tohutu, kuid kuidagi mõtestatum ja endale seletatav.
Taaskohtumine oli igal juhul võimas!!! Mu kallid olid mulle vaatamata öisest ajast lennujaama vastu tulnud ja ma olin suht sõnatu, sest me olime Tarieliga rääkinud, et Mika magab ja ma tulen ise koju. Ohhh, kui hea oli neid kaisutada ja sada musi anda ja sada juttu rääkida ja siis koos uinuda. Sellised nad on – minu superinimesed!!!
Siin videos räägime oma covidi-seiklusest täpsemalt.