Eelmise aasta suvel pildistas sõber Elina Sildre meie pere tegevusi ühe päeva jooksul – fotojäädvustused ilmusid postituses “Üks suvine päev meie elust”. Meile väga meeldis selline fotosessiooni formaat – sai korraga palju ilusaid fotosid, mis polnud lavastatud, vaid kajastasid meie igapäevast elu. Selline fotodokk on minu meelest äärmiselt lahe ja samas ka oluline tulevastele põlvedele. Ohh, kui lahe oleks, kui ma saaksin näha oma ema-isa või vanaisade-vanaemade ühe päeva fotojäädvustusi ajast, mil nad olid noored!
Seega, kui poolteist kuud tagasi kirjutas meile Erika Tuulik ja pakkus, et ta tahaks teha meist ühe päeva pikkuse fotosessiooni, siis olime kohe nõus. Tunnen Erikat läbi Hooandja – tema tegi eelmisel aastal ühte fotoprojekti Narvas ja seoses sellega korraldas kampaania Hooandjas ning mina kajastasin tema projekti. Teadsin, et Erika on fotograafiat küll õppinud, kuid tema põhitööks on hoopis meditsiin, aga selgus, et selle aasta sügisel otsustas ta võtta pausi oma põhitööst ning keskenduda teistele aladele, sh fotograafiale.
Olgu ka ära märgitud, et see on esimene (juhhuuu!) kord, kui me oma blogist nö ka mingit rahalist kasu oleme saanud 🙂 Ei-ei, Erika ei maksnud meile midagi fotosessiooni eest, aga ka meie ei pidanud talle maksma selle suure töö eest.
Ja nii see siis algas. Erika oli meie ukse taga kell 8 ehk umbes samal ajal, kui olime just ärkanud. Üritasime teha võimalikult vähe potjomkinlust ehk teeselda mingeid lahedamaid tegevusi vms. Täiesti tavaline päev perekond Lipartia elust.
Nagu igas peres, algab see ka meil hammaste pesust, juuste kammimisest ja hommikusöögist 😉
Nii kaua, kui Olivia teeb hommikusööki ja mina veidi nokitsen tööd teha, joonistab Mika oma toas.
Peale hommikusööki saab Mika vaadata veidi multikat, meie üritame teha kiireid tööotsi.
Kuna Olivia töötab nüüd iPadil, siis tihti teeb ta seda diivanil või voodis 🙂
Kuna Mika on veidi nohune, siis sellel päeval ta lasteaeda ei lähe. Läheme hoopis väikesele jalutusele ümber maja, et ta saaks veidi ennast liigutada ja värsket õhku hingata.
Peale jalutust suundun mina lattu, kus kohtun meie abilise Mari-Liisiga ja komplekteerime koos kaupa poodidele ja eratellijatele.
Siis kiiresti pakiautomaatide juurde ja toidupoest läbi.
Kuna vahepeal on Oliviaga juba mänginud Mikaga, siis nüüd võtan mina üle. Olivia teeb lõunasööki.
Veel enne, kui söök saab valmis, jõuame ära filmida kiire reeli Instasse, et reklaamida Mika kujundusega tooteid.
Peale lõunasööki suundun taas lattu, et otsida jõuluehteid ja kuusejalga. Meie isiklikud asjad mahuvad laos ära umbes 4 ruutmeetrile ja seega kuuseehete otsimine ei võta üle 10 minuti.
Suundun kuuskede müüja juurde ja valin taas Serbia kuuse, mis tõestas ennast eelmisel aastal – oli ilus ja pidas kaua vastu.
Kui kuusk on üles pandud, paneme ennast pidulikumalt riidesse ja tüdrukud teevad meiki 🙂 Pidulikum riietumine kuuse ehtimisel on saanud meie peres traditsiooniks.
Kuuse ehtimine on tõesti nagu väike ime. Mitte ainult Mikale, vaid ka mulle ja Oliviale. Iga aasta vaatan, kui ilusad ikka jõuluehted on ja taasavastan neid enda jaoks. Meie kollektsioonis on vanu ehteid (nõuka ajast), reisidelt ostetud ehteid, Lucky Laika ehteid ja muidugi terve suur valik megalahedaid ehteid meie sõbralt Ritalt, kes kingib meile neid jõuludeks igal aastal.
Enne õhtusööki teen mina veel veidi tööd ja Mika ning Olivia teevad koos puuviljaleiba.
Õhtu on käes, kell on seitse. Kokku tegi Erika üle 600 foto, millest ta tunnistas kõlblikuks veidi üle 100 tüki. Veetsime koos kokku 11 tundi 😉 See oli väsitav – eelkõige Erikale, aga ka meile – aga väga tore päev ja oleme Erikale väga tänulikud, et ta pakkus meile selle idee välja!