Toetame aitajaid – kokkuvõte

Aprilli alguses kirjutasin, kuidas meil tekkis idee teha heategevusaktsioon “Toetame aitajaid”. 27. juulil viisime viimased kingitused ära ja nüüd on lõpuks aeg teha kokkuvõtteid. Kui me alustasime, siis plaanisime viia kampaania läbi kahe kuuga ehk juuni alguseks. Jätsime ka varu ja arutlesime, et kui Jaanipäevaks saame valmis, siis oleme ka tublid. Nagu näha, venis asi pikemaks 🙂 Viimased 2 kuud muidugi me enam aktiivselt kampaaniaga ei tegelenud, aga vaikselt ikka toimetasime ja 18 päeva tagasi tõmbasime joone alla: viisime viimased kingitused perearstikeskustele Keilas, Sakus ja Sauel.

Inimese mälu on ikka kummaline asi. Hetkel on juba peas muud mõtted ning olen täiesti unustanud selle, et alles 2-3 kuud tagasi täitis “Toetame aitajaid” kampaania meie pere kõik päevad sh nädalavahetused. Aprillis ja mais rassisime ikka täiega ja olen nii uhke meie üle, et saime selle asjaga hakkama!

Millega me siis hakkame saime? Me suhtlesime peaaegu tuhande ettevõtjaga ja veidi üle 270 neist olid valmis toetama meie kampaaniat. Kingituste väärtus kokku tuli 123 738 eurot. Minu meelest täiesti hullumeelne summa ja nii lahe, et sai kuuekohaline number kokku!

Kokku saime 3094 kingikotti. Veel üks number, mille üle ma väga uhke olen! Alustades seda kampaaniat ei kujutanud ma üldse ette, kui palju me peame kingitusi tegema ja tagantjärgi võib öelda, et see oli üks paras pähkel saada valmis üle 3000 paki.

Mõned esemed olid kallima väärtusega ja siis läks kingikotti üks asi, aga kuna paljud asjad olid odavamad, siis panime igasse kingikotti vähemalt 2-3 asja, mõnikord ka 4-6 asja (iga paki väärtus pidi olema vähemalt 20 eurot, aga enamasti oli kingikottide väärtus 25-50 eurot). See tähendas meie jaoks väga palju komplekteerimist ja pakkimist. Meie vabatahtlik Piret käis paar korda sellega aitamas ja saime tema abil paarsada pakki valmis, kuid ülejäänud pakid komplekteerisime kõik Oliviaga kahekesi.

Kuidas see kõik siis alguse sai? Kui alustasime kampaaniaga, siis me ei teadnud midagi ette: mitu pakki on vaja, kus me neid asju hakkame hoidma, kas ettevõtted tulevad kaasa ning kas keegi tuleb meile appi asju pakkima ja ära viima?

Kirjutasime alustuseks oma sõpradele ja tuttavatele, kes tegelevad ettevõtlusega (enamasti loovettevõtlusega) ja esimesena reageeris Tanel Veenre, kes lahkelt andis ehteid ja raamatuid. Ma olin nii õnnelik, et Tanel vastas positiivselt meie üleskutsele, sest ta on tuntud tegija ja oma eeskujuga kindlasti inspireerib ka teisi toetama meie kampaaniat. Ja nii läkski, paljud meie sõbrad-tuttavad vastasid jaatavalt ning juba mõne päeva pärast hakkasin ma saama pakiautomaatide sõnumeid, sest asjad olid kohal!

Loovettevõtjatega, aga ka teiste ettevõtjatega (näiteks toitlustus) suheldes, pidime tihti kuulma ka seda, et nad siiralt tahaksid aidata, kuid praegune olukord kuidagi ei võimalda neil seda teha 🙁 Paljud olid koondanud oma töötajaid, sulgenud poode, isegi vahetanud tegevusala – kes ajutiselt, kes päriseks. Tundsime nende valu ja ängi, sest umbes sama seis oli ka meil Lucky Laikaga – üheksa aasta jooksul polnud firma asjad kunagi olnud nii halvas seisus. Samas see ülivaikne aeg Lucky Laika jaoks tähendas seda, et meil oli aega tegeleda heategevusega 🙂

Kui kingitused hakkasid vaikselt saabuma, oli neid vaja kuhugi paigutada. Viimases hädas oleksime saanud panna need asjad kuidagi ka Lucky Laika lattu, kuid õnneks oli meie laopinna omanik Paavli Kinnisvara nõus andma tasuta ühe laoboksi. See oli super, sest see asus I korrusel ja sellel oli suur garaažiuks, mis oli väga mugav nii asjade toomisel kui ka äraviimisel. Suur aitäh Paavli Kinnisvarale ja eraldi Jürile!

Nagu näha, algul meil polnud väga palju asju ja ladu oli üsna tühi 🙂

Siis hakkasime helistama läbi haiglaid, et uurida, kui palju inimesi töötab koroonaosakondades. Palusime, et nad saadaksid meile kõikide töötajate arvud, kes on töötanud koroonaosakondade heaks. Mitte ainult arstid, vaid loomulikult ka õed, sanitarid, hooldajad, koristajad, autojuhid, praktikandid jne. Esimesena reageeris Lääne-Tallinna Keskhaigla, kuhu oli vaja viia 245 kingitust.

Hakkasime komplekteerima kingitusi ja samas otsisime igapäevaselt aktiivselt uusi ettevõtteid, kes võiksid panustada oma asjadega. Minu ja Olivia tööpäevad nägid välja nii: päeva esimeses pooles kirjutasime ja helistasime, peale lõunat läksime lattu, kus komplekteerisime ja pakkisime.

Üritasime saada kajastust meie kampaaniale ka meedias. Kahjuks ükski väljaanne (kirjutasime Postimehele, Delfile, Eesti Päevalehele, Eesti Ekspressile) ei reageerinud meie kirjadele 🙁 Aga õnneks vastas Raadio Elmar (aitäh, Mari-Liis!), kes tegi minuga väikese intervjuu ja siis vastas Ringvaade, õigemini selles saates töötav Heleri All. Tema oli nõus tegema meist pikema loo!

Olivia, Heleri, Mika ja mina

Helerist rääkides – ta on üldse üks positiivsemaid ja helgemaid inimesi, keda tean! Äärmiselt empaatiavõimeline ja soe isik, kellega koos oli puhas rõõm seda Ringvaate lõiku teha. Saatesse kutsusime ka Tanel Veenre ja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu pikaaegse eestvedaja Liina Veskimägi-Iliste. Liina toetas meie kampaaniat oma firma toodanguga (FeltMill teeb imelisi vilditud tooteid) ja oskas saates rääkida ka sellest, kuidas paljud neist, kes kampaaniaga kaasa tulid, on ise keerulises olukorras.

Kui saime laos filmitud, siis viisimegi oma esimese portsu asju ära. Üheksa suurt kasti koos 245 kingitusega läksid Lääne-Tallinna Keskhaiglasse.

Kui kastid said pakitud, siis pidi hakkama mõtlema logistika peale. Meie autosse mahtus nii umbes 3-4 kasti, aga kuidas teistega? Hõikasime Facebookis, et vajame transpordiabi ning peagi kirjutas meile Maret. Olime temaga vaid korra päriselus ühel üritusel kohtunud ja edaspidi olime nö “facebookisõbrad” ja seda toredam oli teadmine, et ka inimesed, kes pole meie lähedased sõbrad, on igati nõus meid aitama. Maret võttis appi teise autoga veel ka oma tütre Kirke ja selleks korraks oli logistikamure lahendatud. Olgu etteruttavalt öeldud, et Maretist saigi meie logistikapartner, kes aitas meid välja veel mitmel korral!

Kirke, Maret, mina, Mika ja Olivia

Lääne-Tallinna haigla vastuvõtt oli uskumatu! Nende kommunikatsioonispetsialist Liisa oli kutsunud koroonaosakondade esindajad haigla ette ja kingituste üle andmine oli üks väga südamlik hetk! Mika andis kõikidele enda ja teiste laste joonistatud kaarte ning see tekitas palju elevust 🙂 Tänasime meedikuid nende panuse eest, andsime kingitused üle ja koju naastes olime väga õnnelikud!

Nagu fotodel on näha, on kõik kingitused meil ilusasti karpides ja iga kingitus on omakorda ilusasti kotis. Mõni ettevõtja pani ka oma karbid/kotid kaasa, kuid valdav enamus tuli ise pakkida ja siin tuli meile appi Multipack. Aitäh ostujuhile Railile, kes mulle reede õhtul tagasi helistas ja ära kuulas ning arvas, et nende firma saab aidata küll. Aitäh firmajuhile Andresele, kes minuga kohtus ja lubas meie pakendimured lahendada. Aitäh projektijuhule Helenale, kes korraldas pakendite toimetamise meie lattu ja lahendas jooksvad probleemid veel kahel korral, kui vajasime kotte ja kaste juurde.

Nagu näha, on igal kingitusel peal kleeps, kus on kirjas, mida see kingikott sisaldab. Need kleepsud tegi valmis Quality Print. Aitäh Mehis, et reageerisid nii kiiresti meie üleskutsele Facebookis ja tegid vajalikud kleepsud ülioperatiivselt!

Ja nii meie päevad möödusid 🙂 Hommikul ja päeval suheldes ettevõtjatega, lõunast õhtuni ning nädalavahetustel pikemalt laos. Pakid tulid enamasti pakiautomaadisse ja iga päev või üle päeva käisin Arsenali keskuses, et Omniva, Itella ja DPD pakiautomaate avada 🙂 Kuna oli koroonakevad, siis väga paljud inimesed kasutasid e-kaubandust ja pakiautomaadid oli kogu aeg täiesti umbes. Itella lahendas selle kliendisõbralikult – pakiautomaadi juures olid lisakastidega töötajad, kes andsid pakke üle. Mõni neist hakkas mind isegi ära tundma, kui ma seal iga päev pakkidel järel käisin 🙂 Omniva lahendus polnud üldse sama elegantne – vahepeal tulid pakid väga kaua ja siis kui nad kohale jõudsid, polnud nad ootamas mind Arsenali pakiautomaadis, vaid hoopis Toompuiestee pakipunktis. Ja vot see polnud üldsegi mugav – pakipunkt asus minu tavalisest liikumistrajektorist eemal, oli lahti vaid teatud kellaaegadel ja päevadel ning paki kättesaamine võttis seal alati üsna kaua aega.

Siin fotol on karbid üsna väikesed, aga mõnikord oli auto triiki täis. Kui näiteks Kirjastus Koolibri saatis umbes 9 kasti (väga häid) raamatuid, siis need vaevu mahtusid mu autosse ära 🙂

Mõni ettevõtja tõi oma asjad ise ära ning mõni palus järele tulla. See viimane variant oli üsna ebamugav, sest võttis palju aega ja vaba aega oli väga-väga vähe, kuid samas nuriseda ka ei saanud ja kui ettevõte ei saanud oma tooted kuidagi ära saata, siis muidugi läksin ise Tallinna piires järele.

Laos toimetasime Oliviaga kahekesi, aga paar korda tuli appi vabatahtlik Piret. Veelgi enam oli Piretist abi meie Facebooki postituste tegemisel. Võtsime algusest peale reegliks, et teeme Facebookis ja kampaania kodulehel (aitäh Zone tasuta domeeni ja veebimajutuse eest!) postituse iga ettevõtte kohta, kes meile oma tooteid andis. Mõni toetaja palus oma nime mitte avaldada ja muidugi austasime sellist anonüümsuse soovi, kuid need olid üksikud juhtumid.

Algul tegin neid postitusi ise, kuid kuna suhtlemine toetajatega ning asjade komplekteerimine ning transport võttis meeletult palju aega, siis oli suur kergendus, kui blogipostitustega tuli appi Triin. Kusjuures ta tegi seda Saksamaalt 🙂 (ja kolme lapse kõrvalt, mis on minu meelest medalit väärt saavutus). Tööjaotus oli selline: mina saatsin Triinule postitusteks vajalikud andmed ja fotod, Triin koostas kodulehe postitused ning hiljem Piret dubleeris need Facebooki. Kuna mingi hetk oli toetajaid päris palju, siis tippajal tegime 3-4 postitust päevas 🙂 Suur-suur tänu Triin ja Piret, teie panus “Toetame aitajaid” kampaaniasse on kirjeldamatu!

Kui ma ütlen, et laos toimetasime Oliviaga kahekesi, siis see pole päris tõsi. Tihtipeale olime seal hoopis kolmekesi 🙂 Võtsime Mikale tema lauakese kaasa, et ta saaks joonistada ja raamatuid vaadata ning kastide vahel oli üsna tore mängida ka nukkude ja kaisuloomadega. Eks tal oli tihtipeale sellest laost ka villand, aga enamuse ajast pidas ta väga vapralt vastu ja lasi issil-emmel töötada. Ja nuuh kui laps paneb nii diipi, et ütleb “See ongi ju kodu! Seal, kus emme ja issi on, seal ongi kodu!”, siis järelikult on kõik OK.

Lisaks laos veedetud loendamatutele tundidele käis Mika tihti meiega ka meedikutele kinke üle andmas ning tal oli veel üks tähtis ülesanne: joonistada kaarte, mida sai kingikastidesse lisada.

Me hõikasime kohe kampaania alguses välja, et lapsed võiksid saata meile enda joonistatud pilte ja kaarte ning me paneme neid meedikute kingikottidesse juurde. Ma kujutasin oma vaimusilmas ette, et meile tulevad kümned ja sajad kirjad 🙂 Paraku päris nii ei läinud, kuigi meie üleskutset jagasid mitmed kodumaised lasteajakirjad ja lastele suunatud organisatsioonid.

Siiski nuriseda oleks ka patt. Pilte tuli piisavalt ja lisasime neid kastidesse, kingikottide peale. Siinkohal tahakski tänada kõiki lapsi, kes saatsid oma pilte. Esimesena reageeris Kopli Lasteaed (kus Mika käib), seejärel saatsid oma pilte Tartu lasteaed Rukkilill, Taaramäe lasteaed, Gustav Adolfi Gümnaasium, Tallinna Õismäe Gümnaasium, Tallinna Päikesejänku lasteaed ja Kohtla-Järve lasteaed Rukkilill ning eraldi saatsid pilte veel Ricarda Osik ja Johannes Lugu.

Joonistati südameid ja liblikaid, lilli ja metsa, loomi ja oma peresid, aga muidugi kõige rohkem arste.

Eriti tore oli näha, kui lapsed soovisid meedikutele jõudu ja tervist ning tänasid tehtud töö eest!

Järgmine ports kingitusi läks Ida-Tallinna Keskhaigla koroonaosakonnale. Kokku 420 kingitust. Enne ära viimist kiire selfie ka 🙂

Kaste oli nii palju, et Maretile tuli appi ka tema tütar Kirke koos peika Moshega. Kuna viisime kingitusi minu sünnipäeval, siis Maret & Co tõid mulle lille ja kingituse 🙂

Enne haiglasse sõitmist hüppasime läbi ka Ristikheina Kohvikust, kust saime 10 torti!

Kohapeal käis kõik kähku: kastid ruttu maha, poseerisime meie ja nende turunduse jaoks, tänusõnad mõlemas suunas ja juba me lippasime minema 🙂 Lisaks kingitustele ja Ristikheina Kohviku tortidele läksid meedikutele ka mitu plokki Värska Vurtsvasserit.

Lisaks kingitustele läksid paljudesse ühiskarpidesse veel ka ajakirjad (Õhtulehe kirjastuse ajakirjad ning ristsõnad ja ajakiri Säde), lastejoonistused ning Esty visiirid. Selline ilus täiendus kingistustele, mida hea osakonnas kasutada. SleepAngel andis mitu oma superpatja, mis läksid mõnedele haiglatele koroonaosakondade puhketubadesse.

Ajakirjaga Säde oli üldse naljakas lugu. Me ise ei võtnud nendega ühendust, aga ühel päeval helises telefon ja ajakirja peatoimetaja Kristi Pärn-Valdoja pakkus ajakirju. Juba järgmisel päeval Kristi helistas, et sõidab taksoga ja toob nüüd ajakirjad ära – et kuhu tuua, kas lattu või minu kodusele aadressile? Olin parasjagu kodus ja mõtlesin, et mis need ajakirjad siis ära pole, saan pärast autoga lattu ära viia. Kui Kristi kohale jõudis ja hakkas taksost järjest maha laadima kümneid ja kümneid ajakirju ning ma sain tunda, kui palju üks Säde kaalub, siis juba kahetsesin, et lasin need koju tuua 🙂 Vedasin neid lattu veel kuu aega, aga igatahes suur-suur tänu Kristile, sest neid ajakirju oli väga hea kastidesse lisada.

Vähe sellest, et Kristi andis meile tasuta ajakirju, pakkus ta välja, et Säde võiks kirjutada meie tegemistest loo. Umbes kuu aega hiljem intervjueeriski meid ajakirja jaoks Monika Tamla ja see oli üks äraütlemata tore ja soe intervjuu. Oli selline tunne, nagu räägiks vana sõbraga!

Mai oli kampaania kõige kiirem periood. Pakke järjest tuli ja ladu oli täitsa täis. Iga päev aina pakkisime ja komplekteerisime, pakkisime ja komplekteerisime.

Suurim kingisaaja oli Põhja-Eesti Regionaalhaigla, kuhu läks kokku 956 kingitust! See jagunes erinevate osakondade vahel. 3. mail viisime Maretiga 50 kingitust Hiiu koroonaosakonnale.

Sealt liikusime kohe edasi Hiiu kiirabisse, kuhu läks 300 kingitust. Regionaalhaigla kiirabikeskus teenindab inimesi Sakus, Keilas, Paldiskis, Jüris, Raplas, Kohilas, Haapsalus, Hiiumaal, Märjamaal ja Sauel. Lisaks osutatakse esmaabiteenust Eesti väikesaartel Kihnus, Ruhnus ja Vormsil.

Nädal aega hiljem viisime 457 kingitust Tallinna Kiirabi inimestele.

Mika tuli kõikide laste saadikuna üle andma joonistusi ning Maret pakkus taas tasuta transporditeenust. Enne sõitsime veel Peetri Pizzast läbi, kust saime hunniku värskelt küpsetatud pitsasid, et hetkel valves olevad kiirabitöötajad saaksid lõunaks midagi maitsvat.

Veel neli päeva hiljem viisime140 kingitust PERH’i koosseisu kuuluvasse Seewaldi psühhiaatrikliinikusse. Võib tunduda kummaline, kuidas on psühhiaatrikliinik seotud koroonaga, kuid ülemõde, kellele kingitused üle andsime, rääkis, et mingil hetkel oli neil rohkem koroona tõttu haigeks jäänud patsiente, kui tavahaiglas.

Mai viimane ports kingitusi – 466 komplekti – läks PERH’i.

Kuna kaste oli palju, siis oli selge, et ainult meie ja Mareti autodest ei piisanud. Hõikasin Facebookis ja algul tundus, et keegi ei saa appi tulla. Aga siis lahendasid probleemi tublid Eesti naised: Kristi ja Kris, kes sõitsid sellel vihmasel päeval kohale ja aitasid viia kingitused ära.

Paljud meie sõbrad-tuttavad, kui rääkisime nendega meie kampaaniast, tundsid huvi, mis siis sinna pakkidesse läks. Kingipakid olid väga erinevad. Esimese asjana uurisime kõikidelt haiglatelt ja perearstikeskustelt, mitu meest kollektiivis on. Muide, mehi oli keskmiselt vaid 1/6 kõikidest meedikutest. Meeste osakaalu uurisime väga lihtsal põhjusel: osad kingitused olid vaid naistele (naisteehted, -aksessuaarid, -riided ja -kosmeetika), samas oli ka selliseid tooteid, mis mõeldud vaid meestele. Kui meeste arv oli selge, siis üritasime komplekteerida kingipakid nii, et oleks nii meestele kui naistele erinevaid asju. Näiteks, kui oli lastele mõeldud tooteid, siis samasse kingikotti panime kindlasti veel lisaks ka muid asju ning selliseid kingipakke panime vaid osa üldkogusest, sest kõikidel inimestel ei pruugi olla lapsi või lapselapsi, kellele selline kingitus võiks sobida. Kui seadsime kokku kingipakke, kus olid ehted või aksessuaarid, siis üritasime ühte kohta panna erinevale maitsele asju – mõnedes kingikottides olid ehted, mis sobisid pigem noortele, teistes kingipakkides aga pigem sellised asjad, mis sobivad küpsemas eas inimesele. Või kui panime raamatuid kingikottidesse, siis osad olid näiteks kokaraamatud, osad romantilised raamatud ja osad elulood. Raamatute puhul pidi samuti vaatama, et ühte kohta ei saaks liiga palju eestikeelseid raamatuid, sest meedikute seas on ka väga palju venekeelseid inimesi. Üritasime ühte kohta panna ka erineva väärtusega kingikotte. Kuna mõni toode, mida meile annetati, maksis ise 40-100 eurot, siis seda muidugi kuidagi poolitada ei saanud ja kingikotti läkski kallim asi. Seega, kui oli võimalus, siis igasse kohta läks umbes kümnendik selliseid kingikotte, mille väärtus oli vähemalt 50 eurot. Kõikide pakkide peale kirjutasime selle sisu ning rahalise väärtuse.

Jagamise jätsime alati haigla/perearstikeskuse enda teha. Tundus, et mõnes kohas jagati põhimõttel “kes ees, see mees” ja mõnes teises kohas oli keegi personalist, kes koordineeris pakkide jagamist.

Siin vaid üksikud näited kinkekomplektidest.

Bradley käterätt, Kalevi kommikarp ning Bold Tuesday motivatsioonikaardid.

Krista Lehari Jewellery pross ja Jeff de Bruges’i maiustused.

Ramuel Tafenau plaat, Krutski limonaad, Kersti Lepiku koostatud Eestimaa hiidrahnude matkajuht ning Niidihaldja vildist klaasialused.

LUIK kõrvarõngad ja Jeff de Bruges’i maiustused.

Bravo Deli oliivid, Olde Hansa mandlid, Ökosahvri tee, Kadri Kruusi kaarditasku ja Maris Siimeri keraamiline alus.

Nüüd, kui kõik Tallinna haiglad said oma kingitused kätte, oli aeg vaadata väljapoole pealinna. Mai teises pooles hakkas ka saabuvate pakkide arv vähenema. Kuna algselt plaanisime oma kampaaniat kaheks kuuks, siis me enam aktiivselt ei otsinud uusi toetajaid ja kingitusi saatsid pigem need toetajad, kes ise olid meid üles otsinud või need, kellega suhtlesime varem, aga kes polnud veel jõudnud asju ära saata.

Oli selge, et algne plaan katta kõik Eesti haiglad, oli liiga ambitsioonikas (me ei osanud ka arvata, et Tallinnasse läheb üle 2000 kingituse), aga samas hinnates laos olevaid asju ja neid, mis veel pidid saabuma, tundsime, et suudame kinkidega katta veel mõned haiglad. Võtsime sihiks Rakvere ja Ida-Virumaa.

Rakveresse läks 144 kingitust ja transpordiga aitasid välja Rakveres elavad Eike ja Jaanus, kes viisid kingitused ilusasti otse meie laost Rakvere haiglasse.

14. juunil võtsime ette reisi Ida-Virumaale. Viimast korda tuli appi meie tubli abiline Maret, seekord oma abikaasa Andryga. Nende buss päästis meid taas, sest meie autosse poleks kuidagi need 300 kingitust ära mahtunud. Suureks abiks oli sõbra, Marko, poolt kingitud 50-eurone kütuse kinkekaart. Kõik linnasõidud oli Maret teinud oma kuludega, aga Ida-Virumaale sõiduks andsin selle kinkekaardi talle, et kuidagigi korvata seda heategu, mida ta on meie kampaania heaks teinud. Eriline tänu ka Markole, kes täiesti lambist kinkis oma pere poolt meile kütuse kinkekaardi sest tundis, et võiks teha midagi meie kampaania ja meie jaoks. Respect, Muura!

Võtsime reisile kaasa ka Mika, sest tema polnud kunagi Ida-Virumaal olnud. Eks me isegi olime seal väga-väga ammu, mina viimati lapsepõlves.

Esimene peatus oli Kohtla-Järve haiglas, kuhu viisime 197 kingitust.

Sealt liikusime edasi 165 kingitusega Narva haiglasse. Sümboolne on see, et väga sooja vastuvõtu saime esimeses haiglas, kuhu kingitusi viisime – Lääne Tallinna Keskhaiglas – ning väga sooja vastuvõtu saime ka viimases haiglas, mida külastasime. Narva haigla kommunikatsioonispetsialist Jevgenia võttis meid vastu koos paljude arstide ja õdedega ning ajasime nendega lühidalt ka juttu.

Peale nende kingituste üle andmist oli suur kergendustunne! Kuigi laos oli veel teatud kogus kingitusi, tundsime, et suur osa tööst on ära tehtud! Lõõgastuseks ja väikeseks kingituseks ka iseendale sõitsime Sillamäele (kus me polnud kunagi varem olnud) ja jalutasime promenaadil ning imeilusal Mere puiesteel.

Järgmisel päeval ootas meid ees veel üks raske töö: pidime andma üle oma laoruumi. Saime niigi pikendust veel kaheks nädalaks, aga nüüd oli aeg ruum puhtaks teha, järelejäänud kingitused ära pakkida ning viia need meile koju. See võttis terve päeva, aga õhtul laos avanes siis selline pilt 🙂

Koju viidud kingitused lootsime ära viia paari nädalaga. Võtsime plaaniks viia need Tallinna ja selle lähiümbruse perearstikeskustele, kes samuti langesid pandeemia ajal väga suure töökoormuse alla ning andsid (ja jätkuvalt annavad) äärmiselt suure panuse võitlemaks selle haigusega.

See kahe nädala plaan oli siiski naiivne 🙂 Vedasime kingitusi laiali veel poolteist kuud ja viimased kingitused viisime ära 27. juulil. Kõik võttis aega, sest kingitusi polnud enam väga palju ja pidime väga täpselt arvutama, kuhu ja kui palju saame viia. Kui kaks-kolm perearstikeskust andsid oma numbrid, siis pakkisime ja viisime need ära ja alles siis uurisime järgmise kahe-kolme perearstikeskuse käest, mitu kingisaajat neil on. Lõpuks saime üle antud kõik kingitused nii täpselt, et järele ei jäänud mitte ühtegi asja!

Kokku läks 510 kingitust nendesse perearstikeskustesse: Kivimäe Perearstikeskus, Merelahe Perearstikeskus, Rosenthali Perearstikeskus, Kalamaja Perearstid, Ülemiste Perekliinik, Tomson Tervisekeskus, Pealinna Perearstid, Ülemiste Perearstid, Jürgenson Perearstikeskus, Linnamõisa Perearstikeskus, Kivilinna Perearstkeskuses, Ädala PAK, Favorek Perearstikeskus, Mustamäe Polikliiniku PAK, Mustamäe ja Nõmme Perearstikeskus, Nõmme PAK, Tallinna Perearstikeskus, Nõmme Perearstid, Meditiim PAK, Mustamäe PAK, Valvekliinik, Kiili Perearstikeskus, Pelgulinna Perearstikeskus, Jüri Tervisekeskus, Saue Tervisekeskus, Saku Perearstikeskus ja Keila Perearstikeskus.

Mission accomplished! See oli minu ja Olivia elu suurim heategevus ja võibolla nii suurt asja ei võtagi enam kunagi ette. Kulutasime selle peale üle kahe kuu oma elust ja ma olen väga uhke, et saime sellega hakkama!

Me siiralt täname kõiki, kes aitasid viia ellu “Toetame aitajaid” kampaania:

  • kõik firmad, ettevõtjad ja ka eraisikud, kes andsid oma tooteid/loomingut;
  • kõik vabatahtlikud, kes kulutasid oma aega, saamata selle eest sentigi;
  • kõik lapsed, kes joonistasid pilte ja kaarte ning kõik lapsevanemad ja õpetajad, kes neid juhendasid.

Aitäh teile, sest ilma teieta poleks seda kampaaniat!

Ja loomulikult täname veelkord Eesti meedikuid!!! Me väga loodame, et need väikesed kingitused tõid teile kasvõi veidi rõõmu kasvõi ühte päeva. Siin pole mingit kahtlust, teie olete tänapäeva kangelased!

Leave a Reply