See aasta on mul kuidagi kujunenud lindude joonistamise aastaks. Olen joonistanud juba pingviini ja luige vanasõnade sarjale ja siit tulevad järjest kaks linnuikebana sarja pilti – leevike ja koolibri. Ja üks linnupilt on veel, aga kuna see on tellimustöö, siis avaldan alles suvel 🙂 Nii et viis linnupilti juba sel aastal joonistatud ja käsil alles neljas kuu. Nüüd siis esitlen Linnuikebana sarja uut pilti – leevikest. Hakkasin tegelikult joonistama sinitihast urvaoksal, aga kuidagi muutus see mu käes hoopis leevikeseks pihlakaoksal.
Hämaras okasmetsas või pargisügavuses elab ja laulab oma vaikset laulu häbelik leevike, ladina keeles Pyrrhula pyrrhula ja vanarahva poolt tuntud kui punnpaabu. Kontrastiks tagasihoidlikule loomule, kannab isane leevike uhket moonpunase rinnaesisega sulekuube. Emaslinnu rüü on kahvatum – vanaroosat tooni rinnasulgedega. Leevikese samblast pesa on paigutatud mõnda varjulisse kohta ning lindu võib leida kõikjal Euroopast ja parasvöötmes Aasias. Linnukese toidulauale kuuluvad kevadised õied ja sügisesed marjad. Ta suudab nestet õitelt eraldada ilma neid kahjustamata, seepärast peetakse teda mitmel pool külluse ja harmoonia sümboliks. Leevike on tänu kustnikele ja poeetidele tuntud kõikjal maailmas. Kreeka mütoloogia legend räägib loo ilu ja armastuse jumalannast Aphroditest, kes muutis end leevikeseks, kui tema väljavalitu ta tagasi lükkas. Hiina kultuuris usutakse, et see linnuke toob õnne. Põlisameeriklased peavad teda rahu sümboliks. Eks hinge valgubki rahu, kui vaadata marjana punavat leevikest kesk korallpunaseid pihlakobaraid.
