See metskitsepere sümboliseerib kogu Ukraina rahvast, kes kohutavas sõjas oma riiki ja tegelikult kogu maailma kaitseb, astudes vapralt julmusele vastu. Metskitsed valisin seetõttu, et Ukraina on nende kodu ja ka sellepärast, et just neid on ajalooliselt sageli jahitavate loomadena kujutatud. Muidugi kannavad nad Ukraina rahvariideid, kaunite tikanditega pluuse ehk vyshyvankasid. Metskitselapse käes on päevalill sümboliseerimaks alles tärkavat Ukrainat, ehk lapsi, keda sõda juba nii varajases eas puudutab ja nendelt lapsepõlve võtab.
See pilt on pühendatud meie kallile ukrainlannast sõbrale, Meriemile, ja kogu Ukraina rahvale. Meriem elab Mehhikos, kuid tema sõpruse, hoole ja armastuse kiirgust on tunda üle Atlandi ookeani. Seda tunneme meie, tema sõpradena ja Ukraina rahvas, keda ta vabatahtlikuna neti teel abistab, seda oma töö kõrvalt. Tihti oli nii, et kui meie läksime Mehhikos magama, siis selle vapra noore naise töö alles algas, sest kui Mehhikos oli öö, algas Ukrainas uus päev. Kui ma Mehhikos koroonasse jäin, siis ravis Meriem mind toiduga terveks. Ta on imeline kokk ja tema toidud viivad lihtsalt keele alla. Aga muidugi kõige rohkem ravis ja aitas mind sela võõrsil üksi haige olles, tema pidev kohalolu ja hool.
Just selline tugev, sihikindel ja vankumatu on kogu Ukraina rahvas ning neid iseloomustama sobivad Paloma Faith`i sõnad – “I feel quite fearless protecting the people I love“, eesti keeles “Olen kartmatu kaitstes inimesi, keda armastan”.
Pea vastu, kallis Meriem ja pea vastu, Ukraina! Me seisame kindlalt teie kõrval!