Vahepeal joonistasin ka ühe pildi Linnuikebana sarjale. See sari on Vanasõnade sarja kõrval populaarust kogunud ja mul on selle üle nii hea meel. Väiksed värvilised linnukesed taimede, okste ja samblike keskel on mulle nii südamelähedased joonistada.
Punarinda olin juba ammu mõttes kandnud, kuni sel suvel Stroomi metsas jalutades, nägin teda enda läheduses puuoksale laskumas. Siis oli selge, et asungi teda joonistama. Kuid suve ja leherohelise asemel valisin tema ümber hoopis tumeda raaguspuulise talvemaastiku, sest punarind sobib just sinna kõige paremini.
Mõtlikus lumesajus hõõgub iileksioksal punarind (Erithacus rubecula). See linnuke seostub talve ja jõuludega, sest teda kujutatakse tihti jõulukaartidel just iileksimarjade või puuvõõrikuga koos. Seda eriti Inglismaal – punarind on seal ka rahvuslind. Kuninglik briti postiljon kandis punast kuube ja ta hüüdnimeks oli tal “robin” või “readbrest”. Nii emas- kui isaslinnu sulerüül on küütlev rinnaesine. Linnu ladinakeelne nimi on Erithacus rubecula, “ruber” tähendab punast. Hollandis kutsutakse linnukest – roodborsje, Prantsusmaal – rouge-gorge, Rootsis – rödhake, Itaalias pettirosso. Need nimed viitavad linnu ereda värvusega näole ja rinnale. Punarind elutseb Euroopas ja selle ümbruses, ta armastab salapäraseid tumeniiskeid okasmetsi ning teeb oma pesa varjulisse paika, üsna maapinna lähedale. Ta võib seada selle ka inimasustuse lähedale, kasutades vana kirjakasti või mõnd savipotti. Lind jahib toitu kuuvalgetel öödel, ega pelga ka inimeste lähedust, otside ussikesi ning putukaid kaevatavast mullast. Punarinna maiuspalaks on marjad ja seemned. Seepärast võibki teda tihti kohata iileksioksal, kus tema sulestik veripunaste marjadega ilusa kooskõla moodustab.
