Eile kĂ€isime Raadio Elmari saate “Ikigai” salvestusel. See on umbes 40-minutiline intervjuu, kus saatejuht Mari-Liis MĂ€nnik kĂŒsib asjadest, mis panevad silma sĂ€rama ja kuidas sellise eluni on jĂ”utud 🙂 Meie jaoks oli see uudne kogemus olla pĂ€ris stuudios, klapid peas ja puha. KĂŒll aga on selline elu juba tĂ€iesti tavaline Mika jaoks 😀

Me olime ĂŒllatunud, kui Mari-Liis pakkus vĂ€lja, et kas vĂ”iksime tĂŒtre ka kaasa vĂ”tta. Aga miks mitte? RÀÀkisin Mikaga enne, et saate ajal peab enamuse aja ta olema vĂ€ga vaikselt. Mika oli nĂ”us ja ma ĂŒtlesin, et see on nĂŒĂŒd lubadus. “Jah, tean,” ĂŒtles Mika ja lisas: “Ja lubadust ei tohi murda.”

Mika ei murdnud oma lubadust ja oli tĂ€iesti vaikne kogu see aeg kui meie rÀÀkisime. VĂ”tsime talle kaasa pusle (praegu tema ĂŒks lemmikmĂ€nguasju) ja joonistamistarbed ning ta oli hiirvaikselt ĂŒle poole tunni jĂ€rjest. Nii tubli! Olin vĂ€ga uhke ta ĂŒle.

Kui meie jutud rÀÀgitud said, tegi Mari-Liis ka Mikaga tema elu esimese intervjuu. Ka siin oli Mika nii tubli, et me lihtsalt Ă”hkasime Ă”nnest. Kui lahe, et Mika saab selliseid kogemusi, hoopis erinev meie lapsepĂ”lvest, ta saab nii varakult juba vÀÀrtuslikke esinemiskogemusi. JĂ”udsime koju tund hiljem kui peaks algama Mika lĂ”unauni. Ta oli emotsioonist vist nii vĂ€sinud, et uinus sedamaid oma uues voodis. Sel pĂ€eval oli tema jaoks veel ĂŒks esmakordne asi – magada oma uues toas, uues voodis.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. NÔutavad vÀljad on tÀhistatud *-ga