Eile käisime Raadio Elmari saate “Ikigai” salvestusel. See on umbes 40-minutiline intervjuu, kus saatejuht Mari-Liis Männik küsib asjadest, mis panevad silma särama ja kuidas sellise eluni on jõutud 🙂 Meie jaoks oli see uudne kogemus olla päris stuudios, klapid peas ja puha. Küll aga on selline elu juba täiesti tavaline Mika jaoks 😀
Me olime üllatunud, kui Mari-Liis pakkus välja, et kas võiksime tütre ka kaasa võtta. Aga miks mitte? Rääkisin Mikaga enne, et saate ajal peab enamuse aja ta olema väga vaikselt. Mika oli nõus ja ma ütlesin, et see on nüüd lubadus. “Jah, tean,” ütles Mika ja lisas: “Ja lubadust ei tohi murda.”
Mika ei murdnud oma lubadust ja oli täiesti vaikne kogu see aeg kui meie rääkisime. Võtsime talle kaasa pusle (praegu tema üks lemmikmänguasju) ja joonistamistarbed ning ta oli hiirvaikselt üle poole tunni järjest. Nii tubli! Olin väga uhke ta üle.
Kui meie jutud räägitud said, tegi Mari-Liis ka Mikaga tema elu esimese intervjuu. Ka siin oli Mika nii tubli, et me lihtsalt õhkasime õnnest. Kui lahe, et Mika saab selliseid kogemusi, hoopis erinev meie lapsepõlvest, ta saab nii varakult juba väärtuslikke esinemiskogemusi. Jõudsime koju tund hiljem kui peaks algama Mika lõunauni. Ta oli emotsioonist vist nii väsinud, et uinus sedamaid oma uues voodis. Sel päeval oli tema jaoks veel üks esmakordne asi – magada oma uues toas, uues voodis.
