Mind valdab siin, Cancúnis, neil siidiselt soojadel õhtutel kui päiksekiired on kuldsed, aknad avatud, hoov täis laste kilkeid ja kojamehe boomboxist kõlab “I like to move it, move it …” see tunne, et ma olen tagasi oma lapsepõlvemaal. Tarieli ütles, et tal on sama tunne. Nii et vahet pole kas Cancún, Mikitamäe või Võru … Ok, Reel 2 Real`i lugu meie lapsepõlves ei kõlanud, kuid kõik muu oli just nii. See soojus, muretus ja vabadus. Ja lõputu õuesolemine ja lõputu suvi ja päike. Täna sõidavad lapsed kojamehe käruga mööda hoovi ringi, naeravad ja huilgavad. Just nii nagu meie lapsepõlves saime küla ja kolhoosi vahel sõita põkatsi kärus või heinavankriga 😀
Ja ma olen niiiiiii tänulik, et Mika saab kogeda just seda sama vabaduse tunnet. Nagu Tarieli juba eelmises postituses kirjutas – meie tütar on saanud siin, Cancúnis, esmakordselt oma elus vabaduse, olla üksi väljas ilma täiskasvanu pideva kõrvalseismiseta. Me muidugi jälgime teda oma kolmanda korruse rõdult ja ta hüüab meid vahel, kuid enamasti kui alla lähme, ütleb ta meile: “Emme-issi, mul on väga lõbus! Võite ära minna!” Naudin, et ta naudib seda iseseisvust.
Nii et oli vaja tulla teisele poole maakera, et lasta laps iseseisvalt õue 😀 Et on olemas veel sellised hoovid, mis on lapsi täis nagu vanasti. Peale Sabina, kes on Mika suur sõber, mängivad temaga hea meelega ka vanemad lapsed: Reija, Dyana, Sofia, Bruno, Kristal jne.
