Tarieli ja Mika lähevad ennelõunal Balti jaama turule maasikaid ja arbuusi ostma. Enne müügilettide juurde jõudmist, näevad nad kohvikus kohvi joomas Andrus Kivirähki.
Tarieli: Mika, see onu, kes seal istub, on Andrus Kivirähk (Tarieli ütleb alati Mikale, kelle kirjutatud raamatut talle ette loeb). Kas lähme ütleme talle “tere”?
Mika (algul kõhkleb, siis nõustub): Olgu!
Mika (Kivirähkile): Tere!
Kivirähk: Tere!
Tarieli: Tere! Meile väga meeldivad Teie jutud. Loeme neid iga päev: “Kaka ja kevad,” “Karneval ja …” (Tarieli ei tule teine pool pealkirjast meelde) …
Kivirähk: … ja kartulisalat. (mõlemale) Väga tore!
Seejärel küsib Andrus Kivirähk Mika nime ja vanust. Mika vastab.
Kivirähk: Väga ilus nimi!
Kõik on rõõmsad ja Tarieli-Mika lahkuvad helges meeleolus. Kivirähk jätkab kohvijoomist.
Kui Tarieli on mulle loo ära jutustanud, õhkab ta: “Oh, ma tahan ka olla Andrus Kivirähk kui ma suureks saan!”
